Jälle pikem paus – no teadagi… Polnud millestki kirjutada või ei tahtnud viriseda. Ei saa kaugeltki öelda, et kõik vahepealsed päevad hirmus halvasti möödunud on, pool ajast oli täitsa rahumeelne, lihtsalt igav. Aga teine pool oli muidugi hüsteeriline küll.
Hansapäevad olid minu jaoks täiesti ebaõnnestunud ettevõtmine. Käisin kolmel päeval natuke, ei osanud ennast kordagi riidesse panna – ikka oli kas liiga külm või liiga palav. Käimine väsitas, hinnad olid kõrged, muusika oli liiga vali, kõigest sai liiga kiiresti kopp ette 😀 Aga tegelikult olid vist lahedad päevad, teised küll kiidavad. Nii et täiesti tunnistan, viga on minus.
Aga täna on küll mõnus olnud. Kohe nii mõnus, et tuli üle pika aja tahtmine blogi kirjutada.
Käisin silmaarsti juures – too ütles, et hõre ju on, aga ei miskit hullu, kui last liiga suureks ei söö, siis võin ise sünnitada küll. Seda enam, et eelmine sünnitus nii kergelt läks – vaevalt et nüüd hullemini. Lapse suureks söömisesse mina ei usu, ma ei ole muidugi kunagi nende kurjade Eesti ämmakatega kokku puutunud, kes iga lisandunud kilo pärast dieedile panna tahavad. Aga ma ei ole viimased kuud üldse juurde võtnud, ikka seesama 8-9 kilo. Ja ämmaka sõnul olevat laps väike. Ühesõnaga ei muretse.
Plika on viimased päevad lõuna ajal täiesti probleemideta magama jäänud – ilusti kell üks ja max 10 minutiga. Kahtlemata on kaasa aidanud see, et ilmad on nii ilusad, seega olen hea meelega teda hommikuti väljas väsitamas käinud. Majaesine mänguväljak on juba päris omaseks saanud, kõrvalmaja oma ka. Ja siis muidugi Selveri oma, sinna ikka vahel satume.
Oo, ja täna oli esimene õhtu, kus Plika jäi magama, aga meie mitte… Ja meil polnud ka põhjust närvi minna, mis tavaliselt alati juhtunud on – olgu me alguses kuitahes rahulikud ja parimate kavatsustega. Kui ta lihtsalt tund-kaks viriseb ja ei ole nõus magama, siis ajab ikka juhtme täiesti kokku küll. Ei teagi, mis siis täna teisiti oli, kas tõesti ainult see, et ta õhtul nii hea isuga sõi ja piisavalt väsinud oli… Tunnike läks aega küll, aga see oli kuidagi rahumeelne – virinat oli imevähe, rohkem niisama sahmimist.
Läksime Abikaasale poole viieks tööle vastu, et sealt koos randa minna. Otse loomulikult tuli tal viimasel minutil mingi probleem, mis nõudis kohest lahendamist, seega saime umbes pool tunnikest oodata ja niisama passida. Aga õnneks oli seal suurepärane laste mängutuba, nii et Plikal oli lõbu laialt – sai joonistada ja autodega mängida ja liugu lasta ja ronida… Mis nii elul viga.
Rannas käis Plika esimest korda vees – meeldis väga, kuni kõhuli kukkus, siis oli kisa lahti. No kleit sai ju märjaks, tuul oli kõva… Aga ei olnud suuremat häda – kuivatasime ära, lippas edasi. Endal oli ka mõnus ja värskendav jalutada, närv kohe puhkas.
Koju muidugi jala ei jõudnud – täiesti tavaline keiss on see, et miski hetk väsib mu selg lihtsalt hirmsasti ära. Ema tuli autoga järele 🙂
Oo, ja kodus ootas eriline pidusöök – praetud kukeseened värske keedukartuli ning kurgi-tomatisalatiga. Ja siis veel onu käest saadud suitsulatikas… Ja siis tõi Abikaasa ema meile veel pesukausitäie maasikaid. Maasikad jäätisega, mmm. No kas saab midagi paremat veel olla? Sain esimest korda sel suvel oma maasikaisu tõeliselt täis söödud. Homseni vähemalt 😀
Omaette kolimine on hetkel reaalsem kui kunagi varem… Ülehomme on üks kokkusaamine, eks siis ole täpsemalt näha. Praegu tundub kõik üsna positiivne, ehkki piisavalt keeruline saab see olema igal juhul.
Aga nüüd vaatan Abikaasaga ürgmeest. Niigi on ta tükk aega kannatlikult oodanud, et ma oma tegemistega valmis saaks 🙂