Öised hetked iseendaga

Unega on viimasel ajal kehvasti – kas segab kuumus või seljavalu, vahel und lihtsalt ei tule. Olen juba harjunud poole ööni üleval olema, kui kõik teised ammu magavad. Hommikuti ei takista see mind enamasti normaalsel ajal tõusmast – päike kütab meie toa lihtsalt nii kuumaks, et uni läheb ära.

Eks see ole raseduse viimastel nädalatel vist suhteliselt normaalne 🙂 Plikat oodates oli sellevõrra kergem, et jäin juba poolteist kuud enne tähtaega dekreeti ning võisin teha volilt täpselt seda, mida tahtsin. Tavaline oli see, et magasin päeval ja passisin öösiti veidratel aegadel üleval. Nüüd pole see enam muidugi nii lihtne, samas annab ema juures elamine mulle hindamatu võimaluse vahel hommikuti pikemalt magada või päeval tukastada… Nii ei ole väga hullu, kui õhtuti und ei tule ja poole ööni üleval oldud saab.

Mul on viimasel ajal olnud liiga palju aega mõelda ja mõtted lähevad aina segasemaks. Mida rohkem ma mõtlen, seda vähem tean, mida tahan 🙂 Ma pole sellega harjunud – ei saaks öelda, et mul olid enne suuremad ja konkreetsemad plaanid või eesmärgid, aga oskasin elada üks päev korraga, väikestest asjadest rõõmu tunda ja tuleviku suhtes muretu olla.

Viimased poolteist kuud on palju muutnud. Alguses oli hirmus raske, nüüdseks juba palju kergem. Olen siin varemgi maininud, et otsustasime siiski ema juurde elama jääda, mitte hakata ajutist üürikat otsima. Miks? Sest sisetunne, mis oli seni kogu aeg karjunud: “iga hinna eest omaette”, jäi järsku vait. Jäi vait päev pärast seda, kui Abikaasaga sugulaste pakutud korterit vaatamas käisime. Korter iseenesest oli imeilus, seal elada olnuks nauding. Aga miinuseid oli mitmeid. Esiteks hind – veidi rohkem, kui maksta tahtsime. Teiseks asukoht – kesklinnale väga lähedal, aga meie jaoks täiesti vales kandis, Ülejõel. Ei mingit merd maja taga, ei mingit jala tööle minemist. Mitte et meile ei meeldiks jala käia, aga sihukese kuumusega – mina oma suure kõhuga, Abikaasa haige (nüüdseks küll juba peaaegu terve) jalaga… Bussisõidud oleksid olnud lisakulu ja ebameeldivus. Kolmandaks asus see neljandal korrusel ning läheduses ei paistnud olevat ühtki korralikku mänguväljakut. Üksi rasedana pidevalt Plika trepist üles-alla tassimine ning iga kord mängimiseks või mere äärde minekuks pikema teekonna ette võtmine just ei ahvatlenud.

Rääkimata sellest, kui mugav on praegu iga hetk ema autot laenata, kui vajadus tekib. See oleks siis nõudnud mitu korda suuremat vaeva, aega ja organiseerimist. Ja poleks olnud enam lapsehoidjaid kõrvaltoas 🙂 Peamine argument jäämise kasuks oli vist ikkagi see, et just noil päevil käis Plika esimest korda ilma meieta vanaema-vanaisaga rannas – suur iseseisvuse märk. Ta saab nendega nii hästi läbi, minu elu on selle võrra nii palju kergem.

No ja nüüdseks võin välja tuua veel ühe hiigelsuure ja olulise asja, mis juhtus ka ainult tänu siin elamisele ja ema kannatlikkusele – Plika potistreik sai lõpuks ometi läbi! Ma ei teagi, mitu kuud see kokku kestis, igatahes oli olukord juba ammust ajast selline, et potil istuda võis ta tunde, aga mingit tulemust polnud. Ja kuna ei olnud, siis ei viitsinud ma teda ka potil hoida. Mida kannatamatum olin, seda vähem viitsisin 🙂 Aga ema aeg-ajalt ikka viitsis – Plikat potil hoida, temaga rääkida, talle seletada, temaga seal mängida, ühest kannust teise vett niristada, nii et vahel harva oli isegi mingi tulemus…

Ja täpselt nädal tagasi, kui me Abikaasaga eelmise pühapäeva õhtul väljas käisime ning Plika vanaema hoole all oli, toimus ootamatu läbimurre. Plika hakkas täiesti lambist ise potile küsima ja sinna kohe häda tegema. Läksime päev hiljem pooleks nädalaks reisile, aga kui Tartus oli pott käepärast, tegi ka seal… Ja koju tagasi tulles kogu aeg. Ma olen meeletus hämmelduses ja meeletult rõõmus!

Eks õnnetusi vahel harva muidugi ikka juhtub, aga üldine seis on selline, et kodus teeb Plika kõik hädad ilusti potti – kas ütleb, et on vaja minna või läheb ütlemata ja ise. Mähkmeid kasutame vaid väljas ja unede ajal ning lühematel käikudel ja pärast lõunaund on need pool ajast kuivad.

Ma olin juba peaaegu lootuse kaotanud, ei suuda siiamaani oma õnne ära uskuda. Eks järgmine etapp ole muidugi see, et ta väljas ka küsima hakkaks… Aga küll jõuab.

Ühesõnaga jah… Otsustasime, et jääme siia. Vahetame augusti alguses toad ära, nii et meie saame endale suurema toa – sinna mahub kaks titevoodit ära küll. Ja eks pärast lapse sündi siis vaatab, kuidas kolimisega saab. Loodetavasti leiame võimalikult kiiresti oma kodu. Seniks aga saame hakkama.

Miks praegu nii palju kergem on? Olen õppinud minna laskma. Mulle meeldib oma privaatne väljakujunenud rutiiniga elu, kus kõik on kindlalt paigas, aga siin pead-jalad koos elades pole see võimalik. Nii ma siis unustasin igasuguse rutiini lihtsalt ära. Plikal on endiselt päevas üks lõunauni ja umbes neli söögikorda (hommikul, enne und, pärast und, õhtul), aga kõik kellaajad on liikuvad. Tihti sööb ta koos vanaema-vanaisaga, mitte minuga, neile sobival ajal. Magama jääb õhtuti meie vahel suures voodis, kust ta siis oma voodisse ümber tõstame – kell üheksa enam ei üritagi, pigem üheteist paiku. Õues käimised on kaootilised, sellise kuumaga lihtsalt ei jõua. Enamik päevadest ikka käib, aga pigem õhtupoole. Alguses tundus see kõik mulle hirmus tagasiminek ja olen endiselt seda meelt, et rutiin oleks lapsele hea ja vajalik… Aga praegustes oludes on nii kergem, eks omaette kolides saa kõik jälle kellaajaliselt paika. See nõuab muidugi pingutust ja aega, aga on tehtav.

Kõigil noil unetutel öödel mõtlen hirmus palju tulevikule. Kõik on nii lahtine ja ebakindel… Olen leppinud praeguste oludega ja teadmatusega. Kordan endale, et kõik läheb just täpselt nii, nagu minema peab. Ebakindlust on küll palju, aga enamasti olen sellest üle. Ei lase ennast suuremat häirida isegi sellest, et ainus koht, mida me nägime alates sügisest oma koduna, on vist läinud, seega oleme tagasi nullis. Küllap siis pidi nii minema, küllap tuleb midagi paremat.

Aga oma kodu igatsen küll, meeletult. Et saaks ennast sisse sättida… Kõik asjad korralikult lahti pakkida, kõigele oma koht leida, organiseerida, sisse elada… Omaette olla, rutiini tekitada… Kes teab, millal seda kõike jälle saab. Loodan, et varsti.

Jajaa, kõik läheb nii, nagu minema peab – et ma seda kordagi ei unustaks.