Pähh
Telefoniarve oli kahtlaselt suur, vaatasin, et Teleyks on mingi kala teinud ja miinimumarve lisaks kõnedele veel otsa keevitanud. Tundub, et sain hoopis ise valesti aru (ega ma ju tavaliselt oma arveid ei vaatagi, otsekorraldusega lähevad) ja olengi tavalisest poole rohkem rääkinud.
Jõudsin juba neile kirjutada ja kurjustada ja blogis hädaldada ja lõpuks olen ikka ise süüdi 😛 Kustutasin selle sissekande ära, readerisse küll ehk juba jõudis tulla – ma ei taha ilmaasjata neid siin laimata.
Pean nüüd iseteeninduses neile kah vabanduse kribama. Õnneks väga kurjalt peale ei lennanud, ma sihuke viisakas inimene.
Sellest moraal, mu noored sõbrad – üheksa korda uuri ja kui viga tundub ikka tõepoolest olevat, alles SIIS kaeba. Muidu tunned ennast hiljem lihtsameelse idioodina, kes ei millestki kära tõstab 😛 Ja sellised inimesed mulle üldse ei meeldi.
Aga hirmus rott tunne on küll. Miks ma seda kõike üldse uurima hakkasin – otsekorraldus polnud arvelt maha läinud. Miks? Sest mul polnud arvel piisavalt raha. Närust 226 krooni! Miks? Toibume siiani kodu ostust, maksime see kuu viimase osa omafinantseeringuks laenatud rahast tagasi, selle võla pärast pole siiani krediitkaardi kasutamise nõiaringist pääsenud – maksan tagasi, et intressi ei tuleks ja kasutan siis jälle lõpuni. jJaanuaris enam lisavõlgu pole, siis saame selle korda, nii oligi kogu aeg plaanitud. Aga raha, mis juba eelmise kuu lõpus tulema pidi ja meid sel kuul pinnal hoidma – siiani ootame. Raha on praktiliselt täiesti otsas, isegi seda ajutist krediitkaarti tagasimakset intressi vältimiseks pole saanud täies osas ära teha. Intress ei tuleks küll suur, mu limiit on väike ja jaanuar pole enam kaugel, aga ikkagi, asi on põhimõttes – ma maksan ALATI kõik asjad õigeaegselt ära. Tigedaks teeb.
Aga nojah, elu läheb muidugi edasi. Nii palju Abikaasal veel ikka arvel on, et mulle puudujääv telefoniarve osa üle kanda ja krediitkaart pole veel päris nulli tõmmatud, natuke süüa saab kah. Siis on veel muidugi paari kinki vaja, millest kuidagi ei pääse ja…
Blah.