Jälle kodus
2010
Plika Rootsi tegemised
Kõige suurematest vägitegudest ma juba rääkisin, aga muudest tegemistest võiks ju ka kiire ülevaate anda.
Vanaema kinkis vahva mänguasja:
Söögilaua ääres Plika ennast kuigi viisakalt üleval ei pidanud. Ajas ennast toolile püsti, loopis nõusid ja üritas lauale ronida. See on see häda, kui pole rihmaga söögitooli 😛
Sai esmakordselt kiikhobusega kiigutud:
Ja koeraga tutvust tehtud:
Pudelid olid hirmus huvitavad:
Jõululaupäeval miskipärast ilusast kleidiga Plikast korralikku pilti ei saanudki. Tikand pole näiteks näha, näost rääkimata 😛
Kuna mullivann oli ühe pisikese tite jaoks ilmselgelt liiga suur, saime Plika vannitamiseks selle asemel pesukausi:
Esimene piparkook:
Ja hambaid tuleb ka muidugi pesta!
Ideeliselt magas ta põrandal võrdlemisi suure madratsi peal, reaalis keeras ennast muidugi läbi une voodi alla põrandale:
Telekat sai vaadatud:
Ja pulmas muusikat tehtud:
Muusikat, maestro!
Kus on koera koht?? Hm, tegelikult võis see vabalt hoopis kassi nurk olla 😛
Ja no kassi näppida oli ju ka väga äge!
Talvemuinasjutt
Londonis on seekord lumega nagunii tunduvalt paremad lood, kui üle-eelmisel talvel siin elades, nii et ma üldse ei kurda (ha, ja MrsB kirjutas ennist, et homseks lubatakse ka lund – ma niiii loodan!). Igatahes on mul meeletult hea meel selle üle, et jõuluperiood Rootsis veedetud sai – õiged jõulud on valged jõulud 🙂
Õeke elab nüüd majas järve kaldal – udupeen või mis. No hea küll, järv oli sealt mingi 50 v 100 meetrit, nii et saunast sinna alasti ei jookse, nagu Abikaasa jõudis järele uurida 😛 Igatahes saab seal suvel paadiga sõitmas käia ja üldse…
Ja nii mõnus maja on! Tony on seal ise vist mingi 20 aastat elanud – on näha, et see on KODU. Kõik need pisiasjad ja… See hubasus. Oh, mõnus oli.
Kõige rohkem armastan ma muidugi sealset kööki, ma olen üldse köögipede. See on suuuur, kõigi kaasaegsete mugavustega, aga mitte vastikult moodne, vaid mõnusalt hubane… Ja puupliit on ka olemas, see on eriti mõnus.
Ja neil on suur mullivann! Ja isegi saunas käisin, sest sealt ei meelita miskipärast üle 70 kraadi välja, nii et mina võisin seal ka hängida. Ma olen teatavasti põline saunaignorant, see eestlaste lemmik 100+ kraadi on minu jaoks vastuvõetamatult palav.
Ühesõnaga lubasime hakata tihti külas käima 😛
Aga hea küll, mis ma ikka pikalt seletan, näitan parem pilte.
PS. kas keegi teab, miks rootslastel kõik kuuseehted punased on?
Plika vägiteod
Plika sai Rootsis hakkama päris mitme uue asjaga.
Esiteks hakkas ta õekese pulmas iseseisvalt püsti tõusma ja pikemaid maid tuterdama. Ta on end kunagi varem ka ükskord ka iseseisvalt püsti ajanud, aga muidu ikka ainult toe najal. Ja senine käimisrekord oli tal kaks-kolm sammu, mille järel ta alati istuli potsatas ja naerma hakkas.
Pulmas oli üks teine temavanune plika ka, too juba käis. Ju siis Plika otsustas, et ei saa kehvem olla 😛
No ja hiljem sai kodus ka usinasti harjutatud. Kõige ägedam on see, et Plika saab aru, kui talle öelda: tõuse püsti. Kohe tõusebki.
YouTube hakkas ka jälle mu sõbraks, ma ei saanud vahepeal pikemat aega miskipärast üles laadida – lihtsalt jäi kuskile kinni ja… Nüüd igatahes läks kõik probleemideta, nii et saan videosüüdistust ka näidata 😛 Jajah, ma tean, et Bloggeril on endal ka video võimalus, aga see on sihuke s*tanikats, et peab luubiga vaatama, kui midagi korralikult näha tahad, sestap ma ei ole seda varianti kasutanud.
Teise üllatuse osaliseks saime veel. Meie tuba oli keldrikorrusel. See pole küll väga suur, aga no mina pidin esimesed paar päeva küll mõtlema, kui trepist alla jõudsin, mis suunas nüüd täpselt minna (kolmes suunas oli võimalik). Läksime üks õhtu Plikat magama panema, aga ta polnud sellest eriti huvitatud. Jätsin ta siis unise Abikaasaga sinnapaika ja läksin ise üles teiste juurde. Mingi hetk hiljem kuulsin lalisemist ja imestasin, kas tõesti on meie toast kostvad hääled üles kuulda. Mõni hetk hiljem ilmus nähtavale rõõmust kilkav Plika…
Okei, see mind ei üllatanud, et Abikaasa sinna magama jäi ja Plika mitte, aga et ta nii pika teekonna üksi ette võttis, ise veel nii rõõmus… Ja üksinda trepist üles tuli! Alguses ei tahtnud seda uskuda – mõtlesin, et raudselt Abikaasa tõstis ta trepist üles ja läks siis ise tagasi magama. Aga ei – tema seda ei teinud.
Nii ma siis viisin Plika alla tagasi, et näha, mis värk on. Ja tõepoolest, natukese aja tagant oli jälle kilkeid kuulda. Nii ma siis läksin trepi otsale vaatama ja seekord õnnestus video ka teha. Seda olevat jube vaadata, aga ma kinnitan – Plika tuli sealt trepist tegelikult päris kindlalt. Ta on meil siin kodus tunduvalt kitsamate astmetega, kõrgemast ja järsumast trepist päris palju üles roninud – keegi alati julgestuseks taga, aga pole mitte kordagi kukkunud. See trepp oli laiem, nii et mul polnud põhjust tema hakkama saamises kahelda.
Igatahes äärmiselt äge. Oligi juba tükk aega igav, sest Plika ei teinud miskit uut. Nüüd on jälle lõbu laialt, me võiks tema jahmerdamist lõputult vaadata.
Uus aasta, uued modellid
Avastasin teisipäeva õhtul, et üks modellide hooaeg on vahepeal märkamatult lõppenud. Mulle sihuke variant väga meeldib – saan kõik korraga järjest ära vaadata. Jooksvalt kord nädalas see tavaliselt ununeb, nii et kui tuleb meelde millalgi lõpuks järele vaadata, on eelmistes osades juhtunu ja näod juba meelest läinud.
Nii et kui meie lend edasi lükkus, veetsingi viimase päeva Rootsis peamiselt teleka ees – neil on seal SUUUUR mõnus telekas, millele saab USB külge panna ja nii lihtne oligi. Vaatasin too päev viis osa, eile kõigest kaks ja pool, täna kõik ülejäänud (kokku oli 13, aga viimane oli recap, neid ma ei viitsi kunagi vaadata).
Seekord oli kuidagi huvitavam – ma ei teagi, miks. Võib-olla olin ise vastavas tujus 😛 Iga osa lõpp on küll suhteliselt etteaimatav, enamasti arvasin välja minejad õigesti ära. Samas lõpus läks küll pingeliseks, ei saanud enam milleski kindel olla – õnneks läks välja see, kes mulle üldse ei meeldinud, finaali said kaks lahedat pliksi ja meie lemmik võitis (mhm, Abikaasa käis ka vahepeal mu õla tagant piilumas, eriti päevitusriiete pildistamise ajal).
Nii et modellid on kõige süüdi – selles, et ma pole ikka jõudnud kõigest kirjutada, mis Rootsist veel kirjutada on jäänud. Eks ma üritan lähema paari päeva jooksul, pean lihtsalt ennast suurest hunnikust piltidest läbi närima, pole selleks praegu tuju.
Aasta kokkuvõtet ei tekkinud kordagi tahtmist teha. Eelmisel aastal ei olnud ka suurt millestki rääkida, ainult rasedus ja sünnitus tõusid esile. Ja terve see aasta möödus Plikaga tegelemise tähe all. Nojaa, tore oli jälle Eestis elada, siis olid veel muidugi pulmad väga tähtsad ja aasta üllatus oli tagasi Londonisse kolimine. Ja kui natuke veel mõelda, siis sain jagu ühest isiklikust probleemist, mis mind veel eelmise aasta lõpus ja selle aasta esimeses pooles üsnagi palju häiris. Lihtsalt mõtlesin teatud asjad enda jaoks selgeks ja saatsin kõik pikalt. Enesekindlust sain juurde ja panin kõige olulisemad väärtused enda jaoks paika. Väga rahul olen.
Eilne päev möödus vaikselt. Mul olid suured plaanid, mis kõik ära teha võiks, reaalis jõudsin aga ainult hommikupoolikul koristada ja sättida ja pesu pesta. Lõuna ajal läksime välja hommikust sööma ja siis toidupoodidesse, kui lõpuks koju jõudsime, oli juba õhtu käes ning koos sellega tuli absoluutne viitsimatus. Niisiis olidki minul modellid ja Abikaasal arvutimäng, aastavahetusel klaasike šampust ja seejärel magama. Glamuurne, indeed.
Täna hommikul oli see-eest imeilus ilm – nii, kui üles ärkasin ja aknast välja vaatasin, nägin sini-sinist taevast. Päike säras ja tegi tuju heaks, eilsest jäänud läbu sai kärmelt ära koristatud, modellid lõpuni vaadatud ja… Kell on alles pool neli 😛
Karta on, et ülejäänud õhtuga ei saa suurt miskit asjalikku tehtud, aga ega puhkuse ajal ju ei peagi!