Sai siin kunagi meisterdatud, kui esimene sula oli. Ma pole isegi sihukese asjaga aastaid tegelenud. Porgand oli vähemalt olemas, aga söetükke polnud käepärast, seega tuli asjale loominguliselt läheneda. Põõsalehed silmadeks, oksaraag suuks, lillepott pähe 😛 Kärab küll! Järgmiseks päevaks oli küll suhteliselt lötsi vajunud…
Abikaasal on täna saunaõhtu, nii et panin üksi lapsi magama. Kõik läks nii ladusalt, et oli suisa lust ja lillepidu.
Kui ma Plikat mänguasju kokku korjama kutsusin, siis ta muidugi jooksis mul tükk aega eest ära, aga kannatlikkuse ja füüsilise suunamisega (loe: käe kõrvale võtmise ja ise kaasa aitamisega) õnnestus ta siiski koristama saada. Pesu, potil käimine ja tuduriiete selga panemine läksid täiesti valutult, siis istusime kõik mõnusasti suures voodis – Poiss tissi otsas, Plika teisel pool kaisus, mina laulsin Plikale tema tellimise järgi une-eelseid hitte (kas mõmmi, konna või tita laulu ehk Karumõmmi unelaul, Kivil istus väike konn, Mina ei taha veel magama jääda… ja uusimaks lemmikuks on Põdra maja, liigutustega).
Lõpuks jäid mõlemad lapsed täiesti rahulikult oma vooditesse. Ei mingit jorinat ega protesti. Ligi pool tundi hiljem lasi Plika küll korraks oma tavapärast pissihäda joru lahti, aga läksin korraks tuppa, tuletasin meelde, et potil on käidud, rohkem enam ei lähe, tegin pai, läksin minema… Ja jälle vaikus majas. Poiss magas juba siis, nüüd käisin kontrollimas – Plika tudub kah.
Mis nii viga elada 😀 Jõuaks nüüd mees kah koju!
