January 2011

Ikka unest

Öö oli veider. Poiss ärkas kokku kolm korda – täiesti keskpärane tulemus. Ärkamiste laad oli aga tavalisest keerulisem. Tavaliselt ta kas joriseb läbi une ja jääb siis uuesti magama, nutab veidi süles, rahuneb üsna kiirelt ja magab edasi, sobiva kellaaja puhul saab tissi ja magab siis edasi. Seekord läks kesköö paiku ärgates terve tund ja nelja paiku ärgates poole tunni ringis – mõlemal korral ärkas nii kõva nutuga, et kümmet minutit ootama ei hakanud. Esimene kord oli tissi jaoks ilmselgelt liiga vara, teine kord otsustasin ka mitte anda.

Ei teagi, mis teda vaevas. Gaase ei paistnud olevat, nälga kah ei usu, hammas äkki… Või lihtsalt stress. Aga ma ei mäletagi, millal viimati öösel nii pikalt järjest üleval olema pidi. Ja magama saime ta ka ainult kõhuli, selili enam jälle üldse ei õnnestu. Loodan, et see on mööduv nähtus.

Kolmveerand kuue paiku ärkas kolmandat korda, siis võtsin kaissu tissi otsa. Kolmveerand kaheksa ärkas lõplikult, siis lalises veel 45 minutit minu kõrval voodis, kuni ma tukkusin ja Plika ärkas.

Enne kümmet paistis väsivat, üritasin tuppa magama panna – nuttis natuke süles ja ei paistnud siis enam unine. Kui virilaks muutus, sai veidi peale kümmet tissi ja hängis siis jälle üsna rahulolevalt. Kärus magas 11-15, siis ärkas ise.

Enne õhtupooliku uneaegu olen kogu aeg üritanud erilise hoolega väsimuse märke jälgida, aga enamasti on unele ikka üksjagu nuttu eelnenud. Eile saime enam-vähem nututa, täna imekombel kah. Juba kolmveerand viiest tundus väsinud, hängisime kolmekesi magamistoas voodi peal, Plika tegi seal veel koomuskit ja Poisski naeris laginal… Siis nägi jälle unine välja, selili voodisse pannes protestis kõvahäälselt ja ei rahunenud, üritasin kõrval olla ja lohutada, aga kuna see ei mõiganud, siis keerasin ta üsna pea kõhuli… Jäi kohe magama, kell oli siis umbes viis.

See, et Poiss jälle ainult kõhuli magab, on küll natuke kehv – roomab endiselt läbi une. Ainult kärus on selili ja ööunne jäädes ka, siis sobib. Aga õhtuse une ajal ja pärast öiseid ärkamisi (kui ta just tissi ei saa) sobib ainult kõhuli, muidu on röök.

Ei saa ma sellest lapsest sotti 😀 Aga ega pole muud teha, kui tasapisi edasi katsetada.

Pärnus elamisest

Sellest olen kunagi kuskil kirjutanud, et kuni Londonini tundusid kõik kolimised täiesti loogilised – polnud mingit küsimust, kuhu järgmisena. Seda just linna, mitte konkreetse korteri mõttes, neid sai ikka vahetatud.

Londonist esimest korda Eestisse kolides tekkis esimest korda võimalus mõelda, KUHU kolida. Enne elasin Tallinnas, Londonis igatsesin aga millegipärast Tartu järele. Abikaasa on alati Tartu fänn olnud, seega polnud küsimustki. Ja Tartus oli väga mõnus, ainult oma sõpradest tundsin puudust – enamik neist elab Tallinnas. Selle eest oli Kessu praktiliselt naaber, see oli hindamatu.

Siis tegime jälle ühe sutsu Londonisse ja tagasi tulles otsustasime hoopis Pärnusse tulla. Seni oli see meie meelest olnud küll üpris mõnus, aga liialt vaikne ja igav linn, mingit iha siin püsivalt elada ei olnud. Laste sündides muutuvad väärtushinnangud aga järsku üpris teistsugusteks, nii et kui mu teine rasedus ja seega Eestisse tagasi kolimine juba kindlad olid, tuli ema Pärnu jutuga. Arutasime seda Abikaasaga tükk aega ja tunduski lõpuks täiesti loogiline.

Viis kuud ema juures elades mõtlesin mitu korda, kas tegime vea – kas oleks äkki pidanud ikka Tartusse jääma. Praegu võin 100% kindlalt öelda: Pärnusse kolimine oli kõige õigem otsus, mis üldse teha sai.

Väikeste lastega on perekonnaga ühes linnas elamine hindamatu. Sõpradega kohtumiseks väga tihti nagunii aega ei jää. Nüüd on küll 90% meie sõpradest mujal, üle Eesti laiali, aga kummalisel kombel on neid nüüd isegi kergem näha, kui enne. Okei, Abikaasa jaoks vast mitte, temal oli Tartus ju piisavalt vabadust tulla ja minna. Ja minagi sain ju üksi käia, kui Abikaasa Plikat hoidis – toona ei osanud ma tihti aga kuskile minna. Virisesin, et elu on ebaõiglane, kuna kõik minu sõbrad on nii kaugel. Samuti tundsin puudust kahekesi väljas käimistest – last eriti kellegi hoolde jätta polnud, Kessu juures küll korra-paar oli.

Ega meil pole Pärnuski nüüd eriti võimalust olnud, et kahekesi kuskile minna või tihti sõpru näha. Aga perekonnaga suhtleme pidevalt, see ongi hetkel kõige olulisem. Elu on palju kergem, kui on alati võimalik abi paluda. Igasugu käimisi on palju lihtsam klapitada – kui mul on vaja kuskile minna sel ajal, kui Abikaasa tööl on, saab ema alati aidata. Kui on vaja autot laenata või lasta ennast kuskile ära viia, siis keegi perekonnast ikka saab.

Ja nüüd, kus meil on lõpuks oma elamine, saame ka jälle rohkem sõpru näha. Muidugi, keset talve ei viitsi keegi eriti kaugemalt külla tulla, endal pole kahe põnni kõrvalt praktiliselt üldse aega kuskil kaugemal käia. Aga varsti tulevad kevad ja suvi ja puhkus ja… Oh seda elu siis!

Viimase aasta Pärnu kinnisvaraturuga üpris täpselt kursis olnuna tean, et meie kodu on suurepärane leid. Abikaasa leidis endale vähem kui kuu ajaga uuele kodule imelähedal asuva erialase töö, mis talle meeldib. Meie perekond elab meiega samas linnas, samuti meie uuele kodule üpris lähedal. Minu kosmeetik ja juuksur on kogu aeg Pärnus olnud – mäherduse vabaduse see annab, kui ma ei pea taolisi käike kuu aega ette planeerima, saan lihtsalt helistada ja minna… Ja lapsehoidja on ka olemas 🙂

Millise vabaduse see annab, et Plika harjus suvel ema juures elades vanaema-vanaisaga nii ära, et on nüüd alati rõõmuga nõus nende pool olema. Muidu oleksime võinud oma viimasest Soome reisist vaid unistada. Tulevikus, kui Poiss natuke suurem on, saame hakata tihemini ka päris kahekesi väljas käima.

Ja milline võimalus on meil nüüd suvel sõpru vastu võtta – elame ju suvepealinnas ja esimest korda elus on meie elamises külaliste jaoks üks vaba tuba.

Nii et ma olen Pärnus väga rahul. Jah, oleks veel ideaalsem, kui sõbrad oleks samas linnas, aga praegusel eluperioodil ei oleks nagunii võimalust nendega väga tihti kohtuda – õnneks on olemas arvuti, mille vahendusel on lihtne suhelda. Ma saan kõigi oma sõpradega MSNis piisavalt lobiseda, ehkki näost näkku oleks muidugi veel mõnusam. Aga parem varblane peos kui tuvi katusel 😛

Pärnus on mõnus. Poleks arvanudki, et ma võin siin nii rahul olla. Ma üldse ei eelda, et ma nüüd ülejäänud elu siin elaks, aga no viis-kümme aastat kindlasti. Eks elu näitab…

Kolimistest, vol 2

Ma olen oma elu jooksul tohutult palju kolinud – erinevate Eesti linnade vahet, Londoni ja Eesti vahet. Tuli meelde, et olen sellest kokkuvõtvalt juba kirjutanud – näe, siin. Jätkates sealt, kus toona pooleli jäi, siis…

11. Brixtoni esmamuljetest kirjutasin siin, meie toa pildid on siin.
12. Märtsis 2008 pidime Brixtonist ära kolima, elasime nädala sõprade juures ning leidsime kaheks kuuks ajutise elukoha Coldharbour Lane’il, ka Brixtonis. Seal oli aga nõme, lisaks avastasin, et olen rase, seega
13. mais 2008 kolisime West Norwoodi (mõned pildid on siin ja siin, aga tervest elamisest, tundub, ei olegi)
14. oktoobris 2008 tagasi Eestisse – Tartusse Tiigi tänavale
15. märtsis 2009 Tähtverre
16. septembris 2009 taas Londonisse, peatusime esimese nädala oma viimases korteris Iire ja Steni juures ning kolisime siis korrus kõrgemale (mõned pildid siin, rohkem ei viitsi otsida)
17. juunis 2010 (tegelikult isegi mai viimasel päeval) Pärnusse ema juurde
18. novembris 2010 oma uude koju

Aeg iseenda jaoks

Täidan usinalt uue aasta lubadusi ja hoolitsen enda eest.

Eile torkas pähe, et kuna ma enam lahtiste juustega üldse ringi käia ei taha, on ilmselgelt aeg juuksurisse minna. Salongi helistades sain teada, et mu juuksur töötab nüüd mujal. Helistasin uude kohta ja sain aja imekombel juba tänaseks – tavaliselt on tal mitme nädala pikkused järjekorrad, aga keegi oli aja ära öelnud.

Üle poole juustest jäid prügikasti, mul on nüüd võrratult hea ja kerge tunne. Ma olen ikka väga rahul oma juuksuriga, juba viis aastat olen tema juures käinud – alati saan minna ja öelda, et tee midagi, mis oleks lühike, mugav ja näeks hea välja. Ta siis alati teeb. Mina olen alati rahul 🙂 Kes, küsite? Aili, töötas varem Ki stuudios, nüüd Diones. Täna maksin 11.18 😀

Hambaarsti juures läks nii kiirelt, et isegi närvi ei jõudnud minna. Üks suts, veidi puurimist, plomm sisse ja valmis – 25 euri vaesem. Igemed nägevat juba paremad välja kui kolm nädalat tagasi – täiesti juhuslikult leitud maailma parim hambahari, spetsiaalne pasta ja suuvee kasutamine on aidanud. Järgmisel kolmapäeval lähen hügienisti juurde hambakivi eemaldama, 11. veebruaril on meie perele suisa tund aega broneeritud – läheme kolmekesi, Poiss jääb selleks ajaks ema hoolde.

Kaks auku on veel parandada, siis saab esihambaid tuunima hakata. Laminaatide ja kroonide jaoks küll ilmselt niipea raha pole, aga juba plommivahetus peaks naeratuse veidi ilusamaks tegema. Pidin järgmiseks korraks panoraampildi ka ära tegema – siis saab sealt vaadata, mis seisus hambad täpselt on, äkki saab proovida ka mingit seestpoolt valgendamise varianti. Nii põnev!

Esmaspäeval lähen ujuma. Ootasin seni, et mu selg paraneks, nüüd on korras. Oleks tahtnud juba see nädal, aga vist ei mängi välja. esmaspäeval hoiab ema lapsi, loodetavasti saan nädala jooksul vähemalt ühe korra veel minna – emal pole rohkem aega, peab Abikaasaga klapitama. Igatahes olen elevil.

Järgmise nädala alguses vaja veel kosmeetikusse minna, neli nädalat on märkamatult möödunud.

Mulle väga meeldib, et ma suudan hambaarstist ja vahatamisest nii palju rõõmu tunda 😀 Juuksur on muidugi alati puhas rõõm, ujumine saab loodetavasti ka olema.

Ja uisutada tahaks! Aga Maris ütles, et tema veel see aasta oma jala pärast ei uisuta ja praegu on sula ja… Üksi ei taha minna… No vaatame, kui jälle külmetab, ehk leian seltsilise.

Jätkuvalt unekooli teemal

Päevade lugemine on sassis, aga tahaks igapäevaseid kokkuvõtteid siiski jätkata – nii palju, kui viitsimist on. Just selle mõttega, et ehk on kellelgi hiljem minu kogemuste lugemisest abi. Aga ka selleks, et ma isegi unustan kõike kiiresti – kui kunagi peaks ka kolmandale lapsele unekooli vaja minema, siis hea meelde tuletada.

Igal juhul mulle tundub, et Plika on suhteliselt unekoolitatud 🙂 Arvasin küll, et Poisiga läheb kergemalt ja Plikaga kauem, aga hetkel tundub ikkagi vastupidi olevat. Sellest ajast saati, kui Plika haigus veidi paremaks läks, pole temaga enam mingeid probleeme olnud. Ta küll (moe pärast? harjumusest?) vahel protesteerib, kui teda voodisse panen, olgu siis lõunal või õhtul, sageli keeldub kallist-musist. Viriseb korra, samas voodist välja ei tule, laseb enamasti teki peale panna ja ongi korras. Lõuna ajal jääb 5-10 minutiga magama, õhtuti on poole tunni ringis omaette rääkinud – aga on pikali voodis, ei ürita sealt välja ega meie juurde teise tuppa tulla, lõpuks jääb ise magama. Mida muud saakski tahta?

Hommikused ärkamised on tal ka lõpuks paika saanud, enam ei tule äratada. Ärkab kaheksa paiku – täpselt nii, nagu plaani järgi paika panin. Kui ise õigel ajal ärkab ja ilusti magama jääb, järelikult plaan sobib!

Muidugi tuleb kindlasti veel ka kehvemaid uinumisi, aga arvan, need jäävad siiski eranditeks. Ja loodan, et ajaga kaob viimnegi voodisse paneku eelne protest, nii et musid-kallid saavad jälle au sees olema. Viimased kaks õhtut on igatahes nii olnud, et suures voodis poisi tissitamine ja Plikale laulmine on mõnusad, aga kui Poisi voodisse paneme ja Plikale unekallisid ja musisid tahame teha, siis hakkab ta virisema: ei taha kalli, ei taha tudu, ei taha majja (voodisse). Ütleme talle, et kui musi ja kalli ei taha, siis lihtsalt ei saagi, aga oma voodisse peab ikka minema. Kui ise ei lähe, siis tõstame. Ja kui ta juba voodis on, siis protest lakkab.

Poisi unedega on veidi keerulisem. Ma väga ei saa kuidagi kurta – ta ju magab 4-5h järjest lõunaund ning jääb nii lõuna- kui ööunne enamasti suht vaikselt ja iseseisvalt. Aga õhtusesse toaunne jäämisega on endiselt probleeme, öösel ärkab minu meelest liiga tihti ja saab liiga tihti tissi (jällegi – kõik on suhteline, mõni 3-tunnistest vahedest unistabki), lisaks on ta hommikuti hakanud liiga vara ärkama, mis teeb kella 11-ni üleval püsimise keeruliseks.

Eile ärkas Poiss lõunaunest vist umbes poole nelja paiku. Virilaks muutus juba tunni-pooleteise pärast, läksin teise tuppa, et ta saaks mul süles rahulikult nutta. Süles jäi üsna kähku vait ja vahtis ringi. Plika tuli ka magamistuppa, olime siis kolmekesi voodi peal. Nii, kui Poissi sülest ära panna üritasin (selili voodile), hakkas karjuma. Süles oli rahul edasi. Lõpuks proovisin teda kõhuli voodisse panna – kustus hetkega ja magaski oma õhtuse une suures voodis. Sedagi ainult pool tundi, poole kuuest kuueni. Mingeid väsimuse märke ma aga ikka kogu selle aja jooksul ei täheldanud – keeruline on ju nii!

Õhtul jäi pärast vaikset sahmimist ja jorinat oma voodis iseseisvalt ilusti tuttu, kella üheksaks magas kindlasti. Pool kaksteist hakkas nutma, me olime Abikaasaga sel ajal veel elutoas. Tavaliselt on sellisel ajal nutt selgelt läbi une jorisemine, mis 10 minuti reeglit järgides alati vaikib. Eile tundus aga kõvem olevat. Hüsteeriline mu meelest mitte, aga ütleme nii, et kui ma oleks sel ajal pidanud samas toas olema, oleks ilmselt ikka sülle võtnud. No aga me olime teises toas, nii et ma käisin vahepeal küll ukse taga hiilimas ja kuulatamas, kuna otsest hüsteeriat aga ei kostnud ja nutt jäi aeg ajalt vaiksemaks või täitsa vait, ei hakanud tuppa minemise ja sülle võtmisega segama.

See oli kõige raskem 10 minuti reegli järgmimine kogu senise unekooli jooksul üldse. Mitu korda mõtlesin, et äkki ikka läheks võtaks sülle – siis jälle, et kui tal nagunii olen nutta lasknud, ootan siis ikka kümme minutit ära, oleks ju nõme poole pealt katkestada, kui magama jäämise lootus just selle aja pärast on. Ja täpselt kümne minuti pärast lõplik vaikus saabuski (enne seda miski hetk oli ka, juba lootsin, et nüüd on kõik, aga siis vigises jälle).

Tunni aja pärast hakkas jälle nutma – siis olime just magama minemas. mina pesin veel hambaid ja asjatasin, Abikaasa läks enne magamistuppa. Selleks ajaks, kui ma ka voodisse jõudsin, oli Poiss juba Abikaasa süles rahunenud ja oma voodisse tagasi pandud.

Ja ma ei tea, kas see oli nüüd sellest, et Abikaasa pani ta üle tüki aja kõhuli, igatahes magas ta siis peaaegu neljani. Ärkas, virises, sai tissi, neljaks oli oma voodis tagasi ja magas. Kolmveerand kuus vigises jälle, tõstsin suurde voodisse tissi otsa, siis järgmine vigin veerand kaheksa, proovisin tissiga und veel pikendada, aga pool kaheksa olid silmad pärani ja kukkus lalisema.

Pool tundi laliseski omaette, mina tukkusin veel. Siis ärkas Plika ka ja tõusime kõik üles. Aga poole kaheksast üheteistkümneni üleval olemine on Poisile ilmselge liig. Kui mulle kunagi tundus, et Poiss tahabki nüüd kolm tundi järjest üleval olla, siis selleks ajaks on ta juba üleväsinud.

Algne plaan oli mäletatavasti selline, et Poiss magab poole üheksani ja läheb 11 kärusse pikale unele – 2,5 tundi oleks just paras vahe olnud. Nii et ma ei teagi nüüd, mis teen. Täna vaigistasin tema virilust kella kümne paiku tissiga ja panin ta juba pool üksteist kärru magama. Aga see tissiga vaigistamine mulle tegelikult ei meeldi, see pole ju õige.

Ehk õnnestub näiteks nii, et Poiss magab hommikul kaheksani ära ja läheb pool üksteist kärru… Ja siis magagu, kaua magab, poole neljani on ka okei, üle viie tunni tavaliselt ei tule. Käruune alguse pool tundi varasemaks nihutamine pole probleem, kuni õhtune ärkvel oleku aeg koos ühe lühikese unega liiga pikaks ei veni. Samas päris kell kümme Poissi kärru pikka lõunaunne panna tundub ka liiga vara olevat. Ja kui ta peaks juba kahest sellest ärkama, läheb õhtune graafik sassi…

Eks ma katsetan, peamine on ikkagi see, et Poisil oleks hea. Kui tundub, et on vaja kolmele päevaunele tagasi minna, eks siis läheme. Aga esialgu katsetan siiski veel kahe unega, ehk leiame sobiva rütmi.

Öiseid söömisi tahaks ka ikkagi küljest ära harjutada. Praegu on asi enamjaolt minu viitsimises (kergem on öösel nutu peale tiss suhu toppida, kui süles nutta lasta, et rahuneks ja edasi magaks), natuke ka kõhkluses: mis siis, KUI ta ikkagi vajab öösel süüa, ei taha ju last näljutada. Samas igasugune loogika ütleb, et ei taha. Mitmete raamatute järgi on enamik lapsi valmis juba kolmekuuselt öö läbi magama. Poisil on olnud ilma igasuguse minupoolse vahelesegamiseta 12-tunnised söögivahed, kaalu tuleb juurde korralikult, üle keskmise. Nii et jah, ma peaks oma kõhklustest ja laiskusest üle saama.

Tänase öö näitel – oleks pidanud enne nelja ka tissi asemel süles hoides maha rahustama ja üritama uuesti magama panna. Aga sel ajal on uni niii magus. Ja ma alati kardan, et äkki ta nutab mul süles pool tundi ja lõpuks pean ikka tissi andma, mis oleks siis täiesti asjatu aja ja närvide raisk. Aga ega enne ei tea, kui pole proovinud.

Nii et ma varsti võtan end kokku ja proovin. Sest usun – kui Poiss konkreetselt öiste söömisteta ära harjutada, siis ärkaks ta öösel järjest harvemini ja lõpuks üldse mitte. Ja kuue paiku hommikul tõstan ta juba hea meelega kaissu tissi otsa.

Usaldan oma sisetunnet küll järjest rohkem, aga alati see siiski ei tööta. Vahel ikka kahtlen, kas on õige lasta Poisil üksi joriseda või peaks laskma selle asemel süles nutta. Üks raamat ju ütleb, et üldse ei tohiks üksi nutta lasta, lapsel oleks hea lasta süles magama jääda, kuni ta on valmis üksi magama jääma. Teine raamat aga ütleb, et laps ei oska iseseisvalt magama jääda ja teda tuleks õpetada – see viimane tundub loogilisem. Ehk siis jah, ma peaksin ise oskama eristada unejorinat ja kõvemat, meeleheitlikumat nuttu. Üle poole ajast tuleb see välja, vahel aga kahtlen. Vahel annan alla ja võtan sülle ning pärast mõtlen, et äkki oleks ise magama jäänud, ehk segasin teda asjata. Teine kord jälle ei sega vahele, Poiss jääb ise magama, mina aga mõtlen, ega ta äkki ennast magama ei nutnud, ehk oleks pidanud ikka sülle võtma.

Keeruline 😀 Aga nii palju kannatust mul pole, et laste kõrval passida, kuni nad ükskord on “valmis” üksi uinuma. Mulle tundub igati loogiline, et me peame aitama neil seda oskust omandada. Nii et treenin edasi oma jorina ja kõva nutu eristamise oskusi 🙂

Oh, jälle sai nii pikk jutt. Aga noh, enamik teist jättis selle nagunii vahele 🙂

Scroll to Top