January 2011

Igasugu mõtteid (kahjulikest) kiirgustest

Kunagi kirjutasin raadiosaatja/beebimonitori ostmise plaanist ja kommentaarides juhiti tähelepanu selle kiirguse kahjulikkusele. Ma siis natuke googeldasin ja uurisin, lugesin siit ja siit ja siit… Turtsusin pahuralt, et elamine tuleks üldse ära keelata, sest kõik on nagunii kahjulik, mõtlesin seda teemat blogis veidi pikemalt käsitleda, aga ilmselt polnud aega või viitsmist, nii et unustasingi kõik ära. Beebimonitori kah ei ostnud – avastasin, et kuni elame vaid ühes pooles, on akna tagant viginat kuulda küll, aia kaugemates nurkades ju keset talve aega ei veeda. Seega lükkasime monitori ostu nii kauaks edasi, kuni ilmad piisavalt soojad ja reaalset vajadust tunneme. Kunagi kevade poole kindlasti ostame, aga siis mitte raadiosaatja, vaid mõne suurema raadiusega, 600 vms. Eks näis.

Täna tuli jutuks mikrolaineahi, seoses titetoidu soojendamisega ja üldse. Mul on alati mikrokate vastu sügav antipaatia olnud – mõnes üürikas on küll olnud, aga seisis praktiliselt kasutamata, oma koju kindlasti ei taha. No igatahes – täna lugesin üht asjalikku foorumiteemat, kus kohe alguses on päris kenasti ära kirjutatud hulk põhjusi, miks mikrolaineahi halb on. Ma tean, et paljud vaidlevad mulle vastu, et alati on nii poolt- kui vastuargumente, erinevaid uuringuid, mis tõestavad nii ühe ja sama asja kahjulikkust kui kasulikkust. Aga mina igatahes usun siiralt, et mikroka kasutamine mõjub toidule halvasti – tsiteerides Abikaasat: ei julge öelda, et just kahjulikult, aga igatahes on see surnud toit. Ja mul pole absoluutselt raske toitu pliidil soojendada.

Ühtlasi tuletati mulle meelde tõsiasi, et keetmine just kah igasugu juurikate vitamiinisisaldusele hästi ei mõju, selle peale tuli meelde, et meie ustav aurutaja, mis sai kolimise käigus koristades kappi ära pandud, tuleks jälle aktiivselt kasutusse võtta. Nii et öelge teie, mis tahate – mina olen väga tugevalt seda meelt, et kui vähegi võimalust, võiks keetmise asemel aurutada ja praadimise asemel ahju kasutada. Mikrokat koju üldse mitte muretseda, beebitoit sealt kindlasti eemal hoida (purgitoit on küll juba nii ehk naa “surnud”, aga ma annaks sedagi pigem toasoojana, kui mikros soojendatuna – kui kuumas vees soojendamise varianti pole) ja üldse kasutada mikrot vaid siis, kui tõesti vaja on. No näiteks tööl lõuna soojendamiseks on see sageli asendamatu – siis muidugi.

Nojah… Aga jätkates kiirguse teemadel 😀 Siis tegelikult arutasin seda teemat Abikaasaga juba tookord ja mõtlesime, et TEGELIKULT saaks ju paljugi ise ära teha. Tegelikult poleks raske panna arvutid kaabli taha ja wifit üldse mitte kasutada. Lauatelefon on meil praegu puhtjuhuslikult juhtmega – ebamugav, aga tervisele kasulik. Tegelikult oleks täiesti okei ka see, et kodus olles on mobiilid välja lülitatud – enne tuleks lihtsalt sõpradele-tuttavatele teada anda, et kui mobla väljas, helistagu lauatelefonile. Kõneminuti hind on ju nagunii sama.

Igasugu muust kodutehnikast ma parem ei räägigi, kõik vist vähemal või rohkemal määral kiirgab. Mida vähem tehnikat seda parem – üldiselt on vist nii.

Induktsioonpliidi kohta lugesin ja otsisin pikalt, lõpuks otsustasin, et ei taha – pigem jäägu tavaline keraamiline, hind räägib ka viimase kasuks. Pürolüüsahi tundub ka umbepeen asi olevat, selle koha pealt ma polegi suutnud otsustada – ma olen füüsikas ohmu ja täpselt ei jaga, aga endale tundub, et ahi küpsetab toitu ikka tavalisel kombel, nii et kui see isepuhastuv värk ka kuidagi mingi kiirguse abil toimib, siis toitu sel ajal ju ahjus pole. Kui ma nüüd valesid väljendeid kasutasin vms, siis ärge lööge – see teema on mulle tõesti segane. Aga ahju küürimine on nõme, ma hea meelega ei teeks seda 😛

Nojah, siis on veel need toredad kiibid, mis peaks laineid muundama, et need inimesele vastuvõetavamad oleks, mulgi on telefonis ja arvuti küljes, ema kunagi andis 😛 Nendegi kohta on väga vastakaid arvamusi – ühed on kindlad, et pettus, teised sama kindlad, et toimib.

Ja siis on ju veel võimalus arvuti kõrvale igasugu kivikesi ja lilli panna. Ma tegelikult täitsa usun, et see kõik aitab mingil määral kaasa.

Minu küsimus on peamiselt selles – kui palju sellest kõigest, mida ma teha võiks, ka kasu on? Kui naabritel on ikka wifi ja kui mobiilide tugimastid on ikka igal pool ja… No teate küll. Mina võin ju ponnistada, aga ümbeeringi on ikka minust sõltumatut jama.

Ma ise arvan, et mingit kasu mu pingutustest ikka oleks – neid kiirgusi, mis meie peret kõige lähemalt ja raskemalt mõjutavad, saame ju ikka ise vähendada. Kasutada võimalikult vähe tehnikat, wifit ega juhtmeta telefoni üldse mitte, moblad kodus väljas hoida, arvutitele-mobladele kiibid peale kleepida, igale poole kive ja lilli panna. Miks mitte? Nojah, hulluks ei tasu minna, igasugu taolisele nännile üüratuid summasid kulutada, oma elu ebamugavaks teha ka mitte. Aga mitmete asjade puhul pole küsimus mitte niivõrd mugavuses kui ümber harjumises.

See, et me kiirgust ei näe ega tunne, ei tähenda, et see poleks kahjulik. Igasugu vaidlus mahetoidu mõttekuse teemal on ju tegelikult väga sarnaste argumentidega – ühed ütlevad, et kõik tarbivad tavalist ja midagi pole juhtunud, teised väidavad, et just viimaste aastakümnete jooksul on toit säilitusainete ja kemikaalidega p*rse keeratud ja igasugu moblade-wifide kasutus laialt levima hakanud, mingeid põhjapanevaid järeldusi ühe ja teise kahjulikkusest ei olegi veel võimalik teha. Eks aeg näitab.

Ei kavatse arvutist loobuda ega telefoni teel vähem kättesaadavam olla, aga tegelikult pole ju vahet, kas rääkida mobla või lauatelefoniga, tegelikult pole ju mingit häda, kui arvuti küljes on üks kiip, kõrval kivike või lill. miks mitte? HALBA see ei tee, hästi võib aga küll mõjuda.

Sellised mõtted siis tänasel kaunil õhtul. Olete teretulnud kaasa mõtlema ja vastu vaidlema – see teema huvitab mind väga.

Unine lugu

Ma olen viimased päevad arusaamatult unine olnud. Okei, pärast reisi oli reisiväsimus, aga nädalavahetusel sain küllaldaselt puhata. Viimase ööd on täitsa normaalsed olnud, Poiss on küll mitu korda ärganud, aga ma olen ta suht kiirelt tagasi magama saanud. Ise pole ka ülearu kaua üleval passinud, eile läksin isegi juba kümne paiku voodisse – sest UNI oli nii suur.

No ja täna jälle – lõuad laiali ja silm vajub kinni. Ennist isegi tukastasin pooltunnikese diivanil – Poiss magas juba kärus ja Plika mängis omaette. Nüüd panin Plika voodisse, jäi sinna kohe magama. Kõigi eelduste kohaselt on mul vähemalt kaks tundi täiesti segamatut vaba aega, päeva üks magusamaid osasid. Ja mida ma teen? Mitte midagi. Haigutan ja kuden. Eile oli täpselt samamoodi, lõpuks võtsin ennast nii palju kokku, et “Nutt ja jonnihood” raamatu konspektiga jätkata – viimane alapeatükk jäi pooleli, siis enam ei saanud. Nüüd ka ei viitsi.

Kas asi võib tõesti olla selles, et mul viimasel ajal enam kohvi isu pole? Vanasti jõin ikka hommikuti tassi kohvi, viimased kaks päeva pole joonud. Kuidagi raske uskuda, et sellest nii drastilised muutused. Vitamiinipuudust ei tohiks ka enam olla – olen siin igasugu asju manustanud (mõistlikkuse piirides muidugi), mõnega jätkan praegugi.

Nii hullult praegune väsimus mind õnneks ei mõjuta, et ma lastega kannatamatuks muutuksin – nendega saan kenasti kõik asjad tehtud, ei lähe närvi ega miskit. Aga kõik ülejäänu kannatab – kui tingimata EI PEA tegema, siis ei tee ka… Molutan.

Aga ei taha ju molutada, tahan usin olla 😀

EDIT: Ma pole üksi, Marisel on sama värk. Lohutav teada 😛 Mul tegelikult tuli kohvi isu, nüüd on tuju jälle täitsa mõnus.

Eurost ja hinnatõusust

Ma sattusin üle pika aja jälle tarbija24 lehte lugema ja mitte eriti üllatavalt käiatakse seal hinnatõusu teemadel.

Minu meelest on igasugu lepped ja lubadused, et euro hinda ei tõsta, puhas idiootsus. Igal pool on tõusnud, miks Eesti peaks erand olema. Aga ma pean tunnistama, et ma ei võta seda hinnatõusu ka väga traagiliselt. Vastupidi, ma lausa ootan, et kõik oma hinnad ära ümardaks, et natukenegi lihtsam arvutada ja arveldada oleks! Loodan naiivselt, et ehk mõni ettevõte ei kasuta eurot vaid selleks ära, et kõiki hindu kõrgemaks ümardada, vaid lähtub sellest, kuspoole ümardades väiksem vahe tuleb. Mõned asjad veidi odavamaks, mõned veidi kallimaks – ja elu lähebki edasi.

Meie jaoks on eurodes mõtlemine sellevõrra kergem, et oleme tänu Londonile harjunud naeltes arveldama, vääring on neil ju väga sarnane. Aga pean tunnistama, et nüüd tunduvad paljud asjad tänu väikestele hinnanumbritele odavamad 😀 Ja kuigi ma tean, et nüüdsest peaks iga senti eriti hoolikalt lugema, siis ega ma seda ikka ei viitsi teha küll. Igasugu hinnavahed tunduvad nüüd eri kauplustes palju väiksemad.

Õnneks on meie perel praegu nii palju raha küll, et ainult mööda sooduspakkumisi jooksma ei pea. Muidugi jälgime neid ja näiteks mahla ostame alati siis, kui kampaaniad on – virsikumahla veame koju ikka 20 kaupa, viimati oli Largo oma 75 senti. Juustu toob meile Abikaasa ema kolmekiloste lattide kaupa kuskilt Torist, kus tootja oma pood ja kilo hind tunduvalt soodsam… Ja nii edasi. No ja muidugi igal võimalikult juhul on põhirõhk pigem kvaliteedil, värskusel, kodumaisusel, puhtusel… Mitte niivõrd hinnal.

Ühesõnaga las ümardavad. Loodetavasti mitte alati ülespoole. Meie sinna nagunii muud teha ei saa, kui oma ostuotsused hästi läbi mõelda ja tarbida vaid seda, mida tõesti vaja on. Ise vedasin just ökopoest kaks kotitäit kaupa koju. Mahekraami on nüüd ka kergem osta, hinnavahed tunduvad väiksemad 😀

Rohkem planeerimist ja paremini läbi mõeldud oste teile kõigile!

Unekoolist – tagasi ja edasi

Ma olen siin jõudumööda muu jutu sees kirjutanud ka, aga lühidalt võiks öelda, et pärast meie reisist ja Plika haigusest tulenenud poolenädalast seisakut oleme lõpuks valmis jälle täie rauaga jätkama. Ma nüüd ilmselt kohati kordan ennast, aga võtan viimased päevad veelkord lühidalt kokku.

Poisi magamisgraafik läks tänu reisile täitsa sassi. Lisaks ei tahtnud kaks ööd võõras kohas tal nutta lasta – magas minu kõrval ja sai iga vigina peale tissi. Tagasi tulles olime reisist ja Plika haigusega kaasnevast virinast nii väsinud, et paar järgmist ööd möödusid samas stiilis.

Plika jäi ema juures kõik korrad ilusasti magama, aga pärast reisi jälle kodus olles läks kõik käest ära – haiguse tõttu oli eriliselt viril, meie oma väsimuse tõttu lasime tal pool aega suures voodis magada, sest oma voodis ta ainult nuttis ja ei rahunenud, tahtsime ise magada… Graafik oli kah sassis, lõunauned ja ärkamise ajad venisid, no haiget last ei taha ju üles ajada – haigust peab välja magama.

Nii et Poisi uned olid häiritud kolmapäevast kuni pühapäevani, Plika uned reede õhtust pühapäevani. Eilegi olid kõik kellaajad sassis, aga õhtul panime lapsed tavapärasest tunni varem magama ja öösel oli esimest korda üle mitme päeva nii võimalust kui jaksu unekooli reegleid jälle suuremas osas järgida.

Poiss vigises enne keskööd läbi une vist kaks korda, aga nutt vaibus ise, polnud vaja sekkuda. Kesköö paiku, kui ise just magama läksin, hakkas ta kõvemini nutma – ei viitsinud süles kussutada, andsin tissi, panin siis voodisse tagasi ja magas kohe edasi. Edasise öö jooksul nuttis ta kaks või kolm korda – mõlemal puhul tundus, et pole mõtet 10 minutit oodata, aga tissi anda ka ei tahtnud, nii et nuttis mul süles, rahunes suht kiirelt, panin tagasi voodisse, magas edasi. Hommikul kolmveerand viis enam ei viitsinud, võtsin kaissu, panin tissi otsa. Veerand kaheksa lootsin teda tissiga veel natukeseks magama meelitada, aga Plika ärkas ka üles, nii et mõlematel oli täna tavalisest varasem äratus – loogiline, eile sai ju vara magama kah.

Hommikul tundus juba enne kümmet, et Poiss on väsinud, aga ma lasin tal kogemata tissi otsa magama jääda, nii et kui ma ta sealt lõpuks ära võtsin, oli see 5-10 minutit tukkumist teda nii palju värskendanud, et vahtis jälle rõõmsalt ringi. Veidi enne ühtteist hõõrus silmi ja nägi igati väsinud välja – andsin tissi, panin kärusse, seal jäi ise magama. Pool üks nuttis natuke, aga paari minutiga see vaikis.

Plika ärkas öö jooksul mitu korda – käis kaks korda potil, vahepeal nuttis hüsteeriliselt ja oli natuke meie kaisus… Aga enamik ajast vist siiski oma voodis. Lõunaunne läks punkt kell üks – virises küll algul, et ei taha tudu, ei tahtnud mult kalli ega musigi… Aga kui ta oma voodisse panin, siis enam ei nutnud ega välja ei tulnud, jäi ilmselt suht kohe magama.

Arvan, et kui Poiss just ise kolmest ei ärka, lasen tal täna kauem magada – siiani on ta peaaegu kõik õhtud enne toaunne jäämist kõvasti nutnud, äkki siis väsib alati liialt, äkki veidi pikem õueuni aitaks. Toon seekord näiteks pool neli tuppa ja üritan hästi täpselt väsimuse märke jälgida, et järgmisesse unne õigel ajal ja nututa saaks.

No näis 🙂 Igatahes võib öelda, et oleme lõpuks back on track ja ma olen selle üle väga rõõmus – vahepeal oli meel ikka päris mõru, et nii pikalt kuidagi ei saanud ega viitsinud. Olin arvestanud, et tagasilöögid millalgi nagunii tulevad, aga ei arvanud, et nii suurelt. Igatahes uue hooga edasi!

Mõnus õhtu

Tänu reisile ja Plika haigusele on unekool viimased päevad tagaplaanile jäänud – Poisi graafik on sassis, Plika haiguse tõttu viril ja viimased ööd pool aega meie voodis maganud, et me ise üldse magada saaks. Täna ärkasime kõik alles kümnest. Poisi lõunauni nihkus tunni edasi, aga lõppes tavapärasest varem, selle aja jooksul tuli teda lugematu arv kordi kõigutamas käia. Õhtune toauni lõppes juba siis, kui tavaliselt algab. Plika lõunauni jäi üldse vahele, mistõttu ta oli terve õhtu viril.

Otsustasime, et antud asjaoludel tundub kohane lapsed tund varem ööunne panna. Alustasimegi rutiiniga kell seitse ja poole kaheksaks olid mõlemad oma voodis. Plika oli väga viril ja nuttis kõva häälega, üritas mitu korda välja tulla – aga kustus juba 12 minutiga, oli ikka väga väsinud. Poiss hakkas Plikast paar minutit hiljem jorisema, see kestis ehk veidi üle veerand tunni, siis magas temagi. Juba enne kaheksat olid lapsed ööunes, Ennekuulmatu!

Pool üheksa nuttis Poiss viis minutit läbi une, aga magas siis edasi – meie sekkumist polnud vaja. Siiamaani on nüüd vaikus olnud.

Mina kirjutan jaanuari oste Excelist paremasse eelarveprogrammi ümber. Kõik ostud ja väljaminekud, ükshaaval, igast leivast ja hapukoorest alates. Ja naudin seda kah veel. Segane olen, vaat mis 😛

Olengi omadega peaaegu valmis. Siis kiirelt duši alt läbi ja pärast seda on plaanis The Social Network… Kui just Abikaasa arvuti ekraan jälle üles ei ütle, see on tal vahel kombeks 😛 Minu arvuti on nii puu otsas, et filme vaadata ei saa, ei vea välja.

Scroll to Top