Unine lugu

Ma olen viimased päevad arusaamatult unine olnud. Okei, pärast reisi oli reisiväsimus, aga nädalavahetusel sain küllaldaselt puhata. Viimase ööd on täitsa normaalsed olnud, Poiss on küll mitu korda ärganud, aga ma olen ta suht kiirelt tagasi magama saanud. Ise pole ka ülearu kaua üleval passinud, eile läksin isegi juba kümne paiku voodisse – sest UNI oli nii suur.

No ja täna jälle – lõuad laiali ja silm vajub kinni. Ennist isegi tukastasin pooltunnikese diivanil – Poiss magas juba kärus ja Plika mängis omaette. Nüüd panin Plika voodisse, jäi sinna kohe magama. Kõigi eelduste kohaselt on mul vähemalt kaks tundi täiesti segamatut vaba aega, päeva üks magusamaid osasid. Ja mida ma teen? Mitte midagi. Haigutan ja kuden. Eile oli täpselt samamoodi, lõpuks võtsin ennast nii palju kokku, et “Nutt ja jonnihood” raamatu konspektiga jätkata – viimane alapeatükk jäi pooleli, siis enam ei saanud. Nüüd ka ei viitsi.

Kas asi võib tõesti olla selles, et mul viimasel ajal enam kohvi isu pole? Vanasti jõin ikka hommikuti tassi kohvi, viimased kaks päeva pole joonud. Kuidagi raske uskuda, et sellest nii drastilised muutused. Vitamiinipuudust ei tohiks ka enam olla – olen siin igasugu asju manustanud (mõistlikkuse piirides muidugi), mõnega jätkan praegugi.

Nii hullult praegune väsimus mind õnneks ei mõjuta, et ma lastega kannatamatuks muutuksin – nendega saan kenasti kõik asjad tehtud, ei lähe närvi ega miskit. Aga kõik ülejäänu kannatab – kui tingimata EI PEA tegema, siis ei tee ka… Molutan.

Aga ei taha ju molutada, tahan usin olla 😀

EDIT: Ma pole üksi, Marisel on sama värk. Lohutav teada 😛 Mul tegelikult tuli kohvi isu, nüüd on tuju jälle täitsa mõnus.