Mul on maailma parim mees

Oh, kui hea on, Abikaasa on nüüd jälle kodus. Ma ainult eile olin terve päeva üksi (väga edukalt läks, ei saa midagi kurta) ja kohe tuli selline tunne, nagu ta oleks jube pika aja eemal olnud… No tegelikult ma enam ei mäletagi, tal vist läks see nädal veel mõnel õhtul üle tavalise aja.

Igatahes nüüd võttis ta esmaspäeva ka vabaks, meil tuleb kolmepäevane nädalavahetus. Kas saab midagi veel paremat olla?

Ja täna ma terve õhtu kuulasin ja nautisin seda, kuidas ta lastega asjatas – peamiselt muidugi Plikaga, tema nõuab ju rohkem tähelepanu. Ma ei ütle, et ma ennast just halvaks emaks pean ja üht-teist ma Plikaga koos teen ka – vaatan raamatuid, paneme koos puslet kokku ja nii edasi… Aga Abikaasal tuleb igasugu mänge ja müramisi varrukast, lihtsalt loomulik anne. Täna ta laulis lastele “Viisk, põis ja õlekõrs” laulu ning tegi sinna juurde liigutusi, nii et kõik irvitasid… Ja Plikaga võimlesid ja… Ja õhtuti mina ei taha Plikale kunagi unejuttu rääkida, sest mina ei ole kuigi ilmekas (peast) rääkija, samas kui Abikaasal on jällegi loomulik anne. Ta räägib Plikale viimased nädal aega papagoi-muinasjuttu, kus tegelasteks on selle multifilmi omad – ahviplika, elevandipoeg ja boa… Ja ta oskab nii täpselt nende hääli järgi teha 😀 Õnneks on Plika juba ära koolitatud – teab, et kui Abikaasat kodus pole õhtuse rutiini ajal, siis ei ole jutuaega, on ainult lauluaeg. Eile minu käest ei nõudnudki juttu, laulsin talle kogu aja. Seda ma vähemalt oskan 😛 Abikaasa muidugi arvab, et mina peaks ka juttu rääkima. No kunagi võib-olla 😛

Et tegelikult oleks pidanud hoopis teistsugune pealkiri olema – sellest, kuidas Abikaasa on maailma parim isa. Aga need kaks asja on minu jaoks praegu võrdelises seoses ja pealegi… Süüa tegi ta ka… Nii et maailma parim mees JA isa.

Ja mul on lihtsalt niiiii hea meel, et ta nüüd kolm päeva kodus on. Imeline! Üle kõige maailmas tahaks seda, et ta saaks poole kohaga tööl käia või üldse kodus olla, nii mõnus oleks. Ah, ma oleks isegi tavalise täiskohaga rahul, aga need praegused õhtud käivad mulle aeg-ajalt närvidele – eriti siis, kui järjestikku satuvad või kui nädalavahetusel ka mõni tema kohalolu nõudev üritus on. Tal on juba kaheksa tööpäeva jagu ületunde kogunenud, aga nüüd ma ka sunnin teda neid välja võtma 😛 Sellest see esmaspäevgi.

Oh, tegelikult ei saa üldse kurta, kõik on ju hea. Nüüd, kus Abikaasa kodus on, köeb pliit ka jälle korralikult, ma sain lõpuks sooja, ILMA hommikumantlita 😀 Ma terve päeva külmetasin, sest ei olnud Abikaasa uuest süsteemist korralikult aru saanud. Meil on nimelt puud kohe-kohe otsas, ei saa priisata, puitbrikett pidi eile tulema, aga tuleb alles homme. Seni hoiame kokku – kasutame võimalikult vähe puid ja palju turbabriketti.

Kui külm kõrvale jätta, oli täna mõnus päev. Ei olnud usin, nautisin eilse töö vilju ja hoidsin olemasolevat korda. Laste uneajal sõin kooki (mis Abikaasa mulle eile hilisõhtul koju jõudes tõi, muah), risustasin foorumit ja puhastasin oma mailboxi – kohe mitusada kirja kustutasin ära. Väga olulised tegevused ühesõnaga 😛