Plika on täielik munafänn. Täna olid hommikusöögiks kiluvõileivad munaga. Abikaasa keetis munad ära ja pani kausiga lauale. Plika tuli kööki, nägi kaussi ja ütles uskumatu-rõõmsa-elevil häälega: “MUNAD!” Läks sahtli juurde, tõmbas selle lahti, võttis lusika, läks tagasi munakausi juurde, koputas lusikaga munale ja ütles: mina pamm-pamm. No me oleme talle õpetanud, kuidas lusikaga munakoort koksida.
Korrastasin plastkarpide varusid – neid on meil üksjagu, suviseks marjade külmutamise perioodiks. Muuhulgas on igaks juhuks alles jäetud ka kolm viieliitrist jäätisekarpi. Plika tuleb tuppa, näeb karpi ja ütleb samasuguse rõõmus-elevil häälega: “Jää! Brnn-brnn!” Seda viimast häält kasutab ta tavaliselt autosõidu imiteerimiseks. Läks veidi aega, enne kui aru sain, et seekord “rääkis” ta blenderist – suvel sai kogu aeg liitrite kaupa jäätisekokteili tehtud.
Need on vaid kaks hetke sadadest – ja ei ole võimalik nii ilmekalt kirja panna, kui see tegelikult toimub. Naerda saab siin pisarateni, iga päev. Lihtsalt nii lahe on vaadata, kuidas Plika ennast väljendab. Järjest nutikamaks läheb.