Olen viimasel ajal olnud liiga kannatamatu. Vihastanud liiga kergelt Plika lollitamiste peale, läinud igasugu pisiasjade pärast liiga kergelt närvi. Mõtlesin just eile õhtul, et kehv on sedaviisi olla. Et oleks vaja uut jõudu, uut energiat – olemaks heas tujus, sellest tulenevalt ka kannatlikum ja rõõmsam.
Noo, mu soove võeti kuulda, täna just nii läkski. Hommikust saati oli hinges selline õnn ja rõõm, et hoia ja keela. Miks? Ei tea, otsest põhjust nagu polegi. Raske oli tõusta, olin unine. Aga Plika oli nii armas, vaatasin tema mängimist. Jõin kohvi ja sõin võileibu, käisime pikalt õues. Kutsusime Tage ja Annu mänguväljakukohtingule, hiljem käisid nad meil külas. Plika jäi pärast seda ilusasti lõunaunne (viimasel ajal on sellega probleeme olnud, aga kui eelnevalt korralikult väsitada ja kahest voodisse panna, siis enamasti ikka jääb).
Õhtupoolikul käisin hambaarsti juures, hakkasime mu esihammastega pihta. Üks sai korda, kolm veel. Kaks neist kolmest on surnud ja vajavad valgendamist. Ühele pandi täna valgendaja sisse, aga teisele, kõige tumedamale, ei jõudnudki panna, nädala pärast siis. Järgmisel esmaspäeval tehakse teine hammas korda ja pannakse tumedasse valgendaja ja… Siis on rõõmus ootus, kas seespidine valgendamine mõjub või ei. Nagu ma aru sain, siis mõni käib kuu aega ja vist vahepeal pannakse juurde vms. No loodame parimat, et ikka mõjub. Jube tüütu on see värk küll, hamba ülesehitamine võtab kohutavalt aega. Aga see üks, mis täna korda sai, on küll parem kui enne. Varem oli augu ja plommi vaheline ala tumedam, nüüd on kõik ühtlaselt hele, nagu päris :D
Ja kogu selle päeva jooksul oli lihtsalt võrratult hea tunne. Tunne, et kõik on õige ja hea. Et kõik on nii hästi läinud, et paremat ei oskaks tahtagi. Tähendab, tahaks muidugi veel üht, teist ja kolmandat (lühidalt palju raha ja kutsumust, kõigi muude asjadega saaks ise hakkama), aga küll kõik vajalik tuleb ajaga. Mulle meeldib unistada sellest, kuidas asjad olla võiksid – ma usun, et oma mõtetega loome reaalsust. Ehk et halbade mõtetega meelitamegi endale s*tta ligi, aga kui mõelda sellest, mis on hea ja mida tahaks, siis nii lähebki.
Niisiis ma muudkui rõõmustasin. Selle üle, et me elame nii ideaalses kohas. Et remondi tegemine on nii põnev. Et talv hakkab ümber saama ning lumi muudkui sulab. Et mänguväljak on kodule nii võrratult lähedal. Et ilmad on sellised, mis lubavad seal olemist nautida. Et Tage elab nii lähedal, et me saame kergelt kohtuda ja jutustada, kuni lapsed mängivad. Et noh… Et kõik on nii hästi :D
Plika peale vihastasin täna kõigest mõned korrad – suutsin ennast tagasi hoida ja ei karjunud üldse. Kurjemat häält tegin paar korda küll – see hääl oleks võinud veidi vähem kuri ja veidi rohkem lihtsalt konkreetne olla, aga no pole hullu :) Ei tekkinud kordagi tahtmist teda nt tuppa luku taha panna, sest ta ei teinud kordagi mingit sellist lollust. Sest mina olin paremas tujus ja temaga rahulikum ja tegelesin temaga rohkem :) See kõik on nii tihedalt seotud, ma ju tean. Aga ometigi olid viimased nädalad jälle sellised, kus ma ei suutnud sellest teadmisest hoolimata rahulikuks jääda. Asi polnud õnneks nii hull, kui eelmise aasta lõpus, aga ma ei olnud nii hea ema, kui oleksin tahtnud olla. Tänasega võib juba täitsa rahule jääda, loodetavasti jätkub samas vaimus.
Aga mis saakski halvasti olla, kui kevad tuleb sellise hooga. Hing hõiskab sees!