Moest, meigist, naisteajakirjadest

Ma siin jäin taaskord mõttesse selle üle, et minu jaoks on ikka täiesti arusaamatu, MIKS ma peaks moodi järgima või ennast igapäevaselt krohvima või…

Mood otsustatakse teatavasti mingi grupi inimeste poolt ette ära ja söödetakse lihtsalt massile ette. Ja lambukesed järgivad taltsalt. Sest on ju MOES. No aga miks… MIKS ma seda tegema peaks?

Tõsi, ma olen moest mõjutatud. Nii palju, et kui mul parasjagu poest mingit riidetükki vaja on, siis suurema osa valikust moodustavad enamasti parasjagu moes olevad asjad. Ja oh häda siis, kui gladiaatorisandaalid ei meeldi (no see oli lihtsalt suvaline näide, eks). Ja tõsi on ka see, et mingite asjade comeback on pannud need mullegi meeldima, ehkki olen enne nende üle avalikult irvitanud ja lubanud mitte elu seeski kanda – no näiteks alt kitsenevad teksad, skinny jeans. Praegu näevad need paremad välja ja on lisaks äärmiselt praktilised – seda vähemalt meie kliimas, kus pika säärega saabas või kummik väga tihti asjakohane on. Eelduseks on muidugi see, et püksid pole liiga kitsad (mul ühed on ja neid on küll vastik jalga kiskuda).

Mulle väga meeldib hea välja näha. Naiselik… Isegi seksikas, kui soovite (see pole küll eesmärk omaette, aga mul pole midagi selle vastu, kui mulle järele vaadatakse). Ja seksikas ei tähenda minu jaoks võimalikult palju tissi ja tussi näitamist, eks, on ka tagasihoidlikumaid viise… Hm, vbla oleks siiski kohasem seda lihtsalt naiselikkuseks nimetada.

Viimasel ajal on häda pigem selles, et kodust laste kõrvalt ei viitsi ennast piisavalt üles lüüa (st see on nüüd konkreetselt minu, mitte automaatselt kõigi teiste emade mure) – ma päris suvalistes kottides ei käi ja välja minnes üritan veidi rohkem peeglisse vaadata, aga mugavus on siiski kõige olulisem. Samas mul käivad peal helgemad perioodid, kus ma ennast ka rohkem üles löön. Siis ma olen väga kena ja naiselik – hoolimata sellest, et ei ole ma ilmselt eriti moodne, ei ole mul miniseelikut ega nabapluusi ega suurt dekolteed ei meeldi mulle ka liigselt paljast ihu näidata ega paksu meigikihti anda.

Meikimine, jumala pärast. No tegelikult ma saan aru, ma olen liiga laisk. Minu meik, kui ma seda üldse teha viitsin, piirdub puudriga ja paremal juhul huuleläikega. Silmameiki ma ise teha ei oska, kui on mõni pidulikum üritus, siis lasen vajadusel oskajal sõbral või kosmeetikul teha. Enamik üritusi pole aga nii pidulikud, et ma silmameigi järele vajadust tunneks, siis piirdungi puudri ja huuleläikega. Ja no jällegi… Ei saaks öelda, et ma olen ilma meigita kole. Mul on muidugi tumedad kulmud ja ripsmed, see aitab kaasa – loomuliku blondina see ilmselt nii lihtne poleks.

No ja juuste värvimine. Olen seda isegi teinud ja oli lahe. Samas pole mu suhteliselt igaval pruunil mitte midagi viga ja tohutult palju vabastavam on olla loomulike juustega – käin juuksuris nii harva, kui soovi on, ei pea muretsema väljakasvu pärast. Mulle meeldivad küll lühikesed juuksed ja värske soeng on alati mõnus, aga kui ma ei viitsi seda iga kuu lõigata, ei juhtu ka mitte midagi. Jajaa, ma tean, nüüd te ütlete “aga mul on nii jubedat kartulikoorevärvi juuksed, et värvimine on absoluutne must be” – mõnel puhul võib see isegi tõsi olla, aga enamasti pigem mitte.

Naisteajakirjadest kah. Lähevad siia teema alla sellepärast, et need ju moe- ja meigisõltlasi kasvatavad. Jajaa, seal on mõistlikke artikleid ka, ei vaidle vastu. Minu kogemus igasuguste ajakirjadega piirdub kord kuus kosmeetiku ukse taga ootamisega (vahatamine on ainus iluteenus, mille eest igakuiselt maksmise mõtet näen, sest karvane olla on mu meelest rõve, raseerimine mõttetu ja epileerida ei viitsi) – siis saab mõned läbi lehitsetud. Loen Susani ja Justini kolumne, mõnd huvitavamat probleemipüstitust ja persoonilugu… Aga no kõik need “sel kuul eriti in“, uued meigitooted (põhimõtteliselt sama, mis reklaam, ehkki jätavad mulje, nagu ajakirjast keegi oleks metsikult testinud ja soovitanud – ega ma ei välistagi, et toimetusele jagati tasuta nänni, mille nood rõõmsalt ära kasutasid ja vastutasuks tootja kirjutatud nupukese “oma” soovituste alla torkasid) no ja minu jaoks konkurentsitult kõige igavam ja mõttetum osa (peale otsese reklaami) on moeleheküljed – suvalised mõttetud pildid… Või siis need soovitused riiete kohta, selle hooaja lemmikud, mis on alati ikka tunduvalt kallimad, kui keskmine hinnaklass – no pluusid liginevad tuhandele ja nii edasi. No… Milleks see kõik?

Ma saan aru, et ma maksan kvaliteedi eest. Mina maksaks (noh, teoreetiliselt, kui mul oleks rohkem raha :D) meelsasti ka eetilisuse eest. Ma maksan mulle meeldiva välimuse eest. Aga…. Märgi eest? Või puhtalt selle eest, et mingi asi on kellegi arvates parasjagu moes? TÄIESTI arusaamatu. MIDA see märk mulle annab? MIDA see mood mulle annab? Pean tunnistama, et mida märgitum riideese, seda meelsamini selle ostan. Suured firmamärgid pole absoluutselt minu teema.

Ühesõnaga mulle meeldib olla ilus. Mulle meeldib osta riideid, mis on kvaliteetsed, ilusad, sobivad mulle. Mulle meeldiks, kui ma oskaks endale (silma)meiki teha, see oskus tuleks vahel kasuks – aga see pole mu jaoks kaugeltki nii oluline, et ma viitsiks seda õppida. Mulle meeldivad inimesed, kes on omapärased ja viitsivad oma välimusega vaeva näha (näiteks Mormelar). Ja mulle meeldib kohutavalt lugeda Mari blogisid – nii tavalist kui ilu oma. Nojah, muidugi ma isiklikult ostaks ainult ökotooteid ja nii vähe, et suudaks kõik ära kasutada, samas ma saan aru, et oma hobile kulub ikka rohkem raha, kui ehk mõistlik oleks (mõni ostab rohkem huuleläikeid ja küünelakke, kui ära kasutada jõuab, mina tellin albumisse arutult palju fotosid, millest iga aasta pooled välja viskan 😀 – põhimõtteliselt sama asi ju). Ja mulle meeldib lugeda sellest, kuidas teised inimesed asju ostavad ja neid valivad. Ja näiteks ilusad küüned (eeldusel, et need on OMA, mitte jõledad pikad kunstküüned) on mulle alati väga meeldinud – kunagi lakkisin pidevalt, nüüd enam üldse mitte. Nii elangi oma endisele hobile Mari loomingu kaudu kaasa (no mina muidugi lihtsalt lakkisin, mitte ei osanud lillekesi peale maalida, nii hightech pole ma kunagi olnud).

Nii et ei saaks öelda, et ma olen enese eest hoolitsemise, ilusate riiete ja meigi vastane. Oo ei, seda kindlasti mitte. Aga lugedes keskmist naisteajakirja ja vaadates inimesi enda ümber, siis ikkagi tekib küsimus, MIKS nad seda kõike teevad. Miks on oluline järgida moodi, osta meeletult kalleid riideid, panna kunstküüsi, teha igal hommikul täismeik… No ei saa mina aru.

Natukene muretsen sellepärast ka, kuidas oma lapsed üles kasvatada suudan. Kas minu väärtushinnangud mõjutavad Plikat nii palju, et temast ei saaks üks neid teismelisi, kelle jaoks Cosmo on piibel? Tänapäeval vist on ju ikka normaalseid noori ka? Või kui just on vaja mingit äärmust, siis pigem gootitšikk blondi tibi asemel, seda ma taluks paremini (olen seda siin vist ka korduvalt varem öelnud) 😀 Peale keeleneedi, intiimpiirkondade augustamise ja kõrvaaukude suureks venitamise ma ilmselt lubaks suht vabalt muid asju… Juuste lillaks värvimist ja kulmurõngast ja… Seda ma vähemalt praegu arvan. Eks näis, kuidas kümne aasta pärast on, võib-olla olen siis vana rangus ise 😀