Moeteema postituse kommentaarides juhiti mu tähelepanu kehvalt sõnastatud lausele, millest võis tõepoolest jääda mulje, nagu ma tõmbaks moe ja nabapluusi vahele võrdusmärgi, ehkki üritasin vaid öelda, et mulle ei meeldi ei moodi järgida ega liigselt paljastavaid riideid kanda (mis ei ole, eks, sugugi üks ja seesama asi).
(Hetke)moest ei tea ma tõesti mitte midagi ega pole sellest ka huvitatud. Kui ma viimati rase olin, siis tõdesin küll rõõmuga poodides, et pikad pluusid on vist moes – vähemalt polnud mingi probleem leida riideid, mis suure kõhu ilusti ära katsid, valikut oli küllaga.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, hoopis oma nooruspõlvest. Miks ma mainisin ühes lauses moodi ja keha paljastamist? Sest olin just enne mõelnud tänapäeva teismelistest, kelle piibliks on Cosmo ning tänavapildist on jäänud mulje, et paljudele teismelistele meeldib ka paljast ihu näidata. Sealt liikusid mu mõtted sujuvalt kümne aasta tagusesse aega, kus ma olin ise täpselt samasugune 😀
Tähendab, moest pole ma küll kunagi huvitunud, aga paljast säärt näidata meeldis väga. Ma olen seda siin kindlasti mitu korda maininud, et olin paras tibi nii keskkoolis kui väiksemal määral ka ülikoolis. Põhiline tibitsemine jäi keskkooliaega, kus ilma meigita eriti väljas ei käinud, igapäevane mugav konts oli 8 cm, seelikute puhul kehtis reegel: mida lühem seda parem ning sügava kaelusega ja naba paljastavad pluusid meeldisid kah.
Ülikooliajal olin juba nii palju mugavamaks muutunud, et loengutes käisin ikka pükste ja tennistega, samas eraeluliselt olid miniseelikud ja paljastavad pluusid täiesti omal kohal. Rate konto oli ka olemas ja sinna sai nii mõnigi napis riietuses pilt üles pandud.
Praegu mõtlen sellele ajale tagasi heatahtliku muigega. Vanu fotosid vaadates võin rõõmuga tõdeda, et õnneks midagi otseselt labast ei kandnud. Riided olid napid, aga siiski üsna viisakad. Ühesõnaga hoolimata kõigest keha paljastamisest ei läinud asi kunagi nii kaugele, kui nood üpriski hirmsad alaealiste poolalasti pildid, mida reidis ja mujalgi ikka vahel näha saab. No sealse konto tegin alles 19-aastaselt, MINGI aru oli juba peas. Õnneks!
Hetkel olen lihtsalt rõõmus, et mu riietumise maitse muutunud on. Palju mugavam ja mõnusam on nii. iks ma üldse kogu sellele teemale viimasel ajal mõelnud olen: kevadpuhastuse käigus vaatasin läbi ka ära andmiseks kokku pandud riidekotte, mis sisaldavad enamjaolt just selliseid tibiriideid. Pole kellelegi tutvusringkonnast kah anda, kõik on koos vanusega sellisest riietumisstiilist välja kasvanud.
Kindlasti ei arva ma, et keha paljastamine midagi laiduväärset on – asi pole mitte niivõrd konkreetselt riiete nappuses kui üleüldises stiilis. Ligi 30-aastane kunstküüntega vesinikblond ultraminis blingi täis riputatud grillkana paneb muidugi kulmu kergitama, samas lühikesi pükse kannan kuumal suvel isegi. Ja noh, kui paljastamise soov on, siis ma pigem näitaks korraga vaid ühte piirkonda: kas naba VÕI säärt VÕI dekolteed. Mitte kõik kolme koos, nagu mul kunagi kombeks oli.
Ühesõnaga ma kindlasti ei arva, et minu vanuses ei tohiks paljastavaid riideid kanda. Lihtsalt ma ise ei viitsi enam ja minu tutvusringkonnas on üldiselt sama seis. Hetkel eelistan lihtsalt figuuriga sobivaid riideid ja põlvini seelikuid, suvel lühikesi pükse kah. Naba näitan ainult rannas, dekolteest olen loobunud – mida pole, seda pole. Vanusega õnneks tuleb arusaam, et kui ikka rinnad on külje peale kasvanud, siis pole nabani dekolteel mõtet 😀
Tere, vaatasin seda ja eelmist samateemalist postitust ja tekkis mõte, et tegelikult on moest/välimusekultusest ükskõik nendel, kes seda ei märka. Mulle jäi mulje, et Sina märkad otse valuliselt. Inimesed, kelle ringis liigun, on reeglina ilusad ja suurepärase figuuriga, aga pole iial paljastavaid riideid kandnud ja samal ajal peavad moodi (nojah, mitte seda, mida kiirmoepoest saab) kunstiks. Nad ei põlga ega pelga seda või imesta, kui keegi pühendab ilule oma elu. Sinul on selline "paljastav" periood seljataga ja nüüd oled teises äärmuses – ei suuda ei enesepaljastamist või moejärgmist kui nähtust enam mõista. Äkki need kaks asja (perioodi, mõtteviisi) on omavahel seotud? 🙂 Hoogsat vastureaktsiooni ei tuleks, kui see teema kuidagi subjektiivselt tähtis ei oleks. Tegelikult on keskkonnas tähtsustetud stiimulid need, mida me ei märka (ega saa nendest seega ka rääkida, sest me ei teadvusta neid). Sinu jaoks näib mood selle definitsiooni järgi vägagi tähtis olevat.
…et mida ma öelda tahtsin? Ilmselt seda, et mõnikord on kirglik eitus väga kõnekas, aga mingis tagurpidi-tähenduses 🙂
Muig, sattusin täna lihtsalt täiesti juhuslikult üht sarnase teemaga arutelu lugema, lisaks hiljutine kevadpuhastus ja oma vanade aegade riiete läbi vaatamine – see kõik panigi seda postitust kirjutama. Igapäevaselt ei pane ma moodi tähelegi ja ilmselt on teema homseks üsna unustatud. Kui on tahtmine mu tekstist mingisugust ei-tea-millist alateadlikku värki otsida, siis olen ehk ebakindel oma lastekasvatusoskuses, kindlasti mitte aga välimusega seonduvas.
See on üldiselt väga minulik – mingist teemast korra põlema minna ja kirglikult kirjutada, siis aga tüdineda ja unustada. Selline ma olengi 🙂
Eks mood ole kahtlemata kunst. Ma ei pelga seda, ma lihtsalt ei hooli sellest, pole kunagi osanud seda hinnata. Ja põlgan seda osa, mis paneb liiga paljud inimesed moe järgimist, kaubamärke ja üleüldist enda tuunimist liigselt tähtsustama. Moe järgimist kui nähtust on mul alati väga raske mõista olnud – nagu öeldud, pole ma moest KUNAGI huvitunud, olen selleks kaugelt liiga ratsionaalne.
Kulutan hea meelega ilus olemisele, mitte aga sellele, et keegi kirjutab kuskil ette, mida mingil hooajal kandma peaks või mis kaubamärgid popid on. Ja minu reaktsioon sellele teemale mõeldes on valuline eelkõige sellepärast, et ma pole sugugi kindel, KAS minu väärtushinnangud minu laste omi piisavalt mõjutada suudavad. Eks me kümne aasta pärast näe 😛
Ja lõpetuseks ei tasu unustada, et olen üsna rohelise mõtteviisiga. Juba see ei lase mul moetööstuses ringlevatest tohututest rahasummadest aru saada. Mis ei takista mind modelle ega FTV-d vaatamast – ma ei pruugi sellest tööstusest küll aru saada, aga tasuta meelelahutusena on hea küll 🙂
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et kas sul oma ajast (ja lastest) kahju ei ole, et nii palju aega mõttetutele asjadele raiskad – see käesolev teema on ju parim näide, "homseks unustatud", samas oled sellel teemal 2 pikka lugu valmis kribanud ning need on ju omajagu sinu oma aega kulutanud.
Palju sa lastega, eriti plikaga, mängid või tegeled? Sa teed kõike nii põhjalikult, et paratamatult jääb tunne, et see tuleb laste arvelt.
Mul on ka kaks pisikest enamvähem samaealist kodust last – samas situatsioonis olijana võin ju veidi su ajakasutuse üle imestada?
Alice küsis kunagi kah, kuidas ma kõike jõuan. ja ma vastasin siin päris pikalt (vaata kommentaare).
Ühesõnaga kes palju teeb, see palju jõuab. Väikeste laste kõrvalt PEAB enda aega ka olema, muidu läheb hulluks. Kirjutamine on minu jaoks teraapiline tegevus. Kirjutan sellest, mis mul parasjagu mõttes mõlgub – kui muretsen sellepärast, kuidas kasvatada oma lapsed üles sõltumatutena välistest mõjutajatest, tuletades samal ajal meelde oma nooruspõlve, on see siis sinu arust halb või mõttetu?
Tõsi, nagu ma Alice'ile ka kirjutasin – vahepeal molutan liialt kaua arvutis, üritan seda kogu aeg vähendada. Aga just nimelt molutamise, mitte blogi kirjutamise aega.
Jumal tänatud, et Plika on iseseisev. Ma läheks hulluks, kui ta ennast üldse ise lõbustada ei oskaks ja ma peaks tal iga hetk kõrval kätt hoidma!
Lastega koos olemine on tore, aga tänapäeval vastukaaluks lähiminevikule, ollakse nendega liigagi koos. Justnimelt, lapsed peavad saama iseseisvuda, ise avastada ja olla. Liigne agarus on ogarus.
Ja ma mõtlen, et tõenäoliselt ei võta blogipostituse kirjutamine teinekord suurt kauem aega, kui selle lugemine, analüüsimine ja vastuse kirjutamine 😀
Hea kirjutaja enam-vähem kirjutab sama kaua kui keskmine lugeja seda loeb. Ja Tikker postitab suht vähe 😛
See on siis minu tagasihoidlik arvamus Nelli tõstatatud küsimuses.
Hea kirjutaja kirjutab paratamatult ikka kauem kui lugeja loeb, ei maksa ennast petta. Tikker kindlasti ei postita vähe, Tikker postitab tihti ja iga oma suvalise uitmõtte peale satub ekstaasi ja asub veel rohkem sellest kirjutama. Lisaks sellele tuleb arvestada veel seda muud aega, kui ta otseselt ei kirjuta, siis see mõte (ekstaasis inimesel) ikka vahutab ning tõenäoliselt kaasneb muude tegevuste kõrvalt ikka peas arutlemine ja tähelepanu vähenemine teistele teemadele. Mismoodi saab oluline olla täna mõelda, et äkki plika kümne aasta pärast võib firmamärke väärtustama hakata (kui sa oma käitumisega ja eeskujuga sellist arusaama kuidagi ei soodusta)? Tõesti? Ja siis tulevad postitustes sellised laused, et karjusin plika peale täna vaid paar korda, oli hea päev… Mina teen meelevaldse järelduse, et enamus karjumine toimub siis, kui plika segab oma tähelepanuvajadusega emme arvutis istumist, sest on nii palju põnevaid asju, mida tuleb netist uurida, sest Tikker on vaimustuv inimene ja tahab hea ema olla. Ainult selleks, et parem ema olla, on ta hoopis tujukas ja oma asjadele keskendunud ema, kes unistab laste kasvatamisest teooorias, prktiliselt on lapsed siiski tüütud ja peaksid kaheselt iseseisvad olema… Muig
Naljakas, kust võtavad inimesed selle jultumuse, et anonüümselt kellegi (veebi)kodus selle elaniku elu kritiseerima hakata?
Tikker on ju oma plikaga niigi kogu aeg koos, paljud teised vanemad (mina sealhulgas) on oma kahesed lapsed hoopis lasteaeda pannud ja ei tegele nendega pooltki nii palju kui Tikker. Ei saa ju ometi eeldada, et kodune ema peab kõik muu ära unustama ja nonstop lapsega mängima. Ja siis varsti tõdema, et laps ise tegutseda ei oskagi.
Tikrile jõudu! 🙂
Kusjuures üsna palju sellest jutust on õige, lihtsalt kõik on suuresti ja halvustavalt üle vindi keeratud ning üsna meelevaldseid järeldusi tehtud.
Mina isiklikult loen meeletult kiiresti, nii et kirjutamisele kulub kindlasti rohkem aega. Aga ma kirjutan ka siiski üsna kiirelt 😉 Blogimaailma kohta postitan kindlasti pigem tihti – enamasti postitus päevas ju ikka tuleb. Vahel kaks-kolm, vahel mitte ühtegi.
Mõtlemiseks, jumal tänatud, jätkub mul aega küllaldaselt, on nii palju rutiinseid tegevusi, mille tegemine ekstra mõttetööd ei nõua. Nõude pesemine, koristamine, kuskile minemine (jala linnas käies 20 minutit üks ots jne), õhtul voodis und oodates jne jne jne.
Tõsi on, et satun kergesti vaimustusse. Kui on mingi oluline teema, mida uurin, siis tahaks pühendada ennast täielikult ainult sellele – ja tõesti, kõik muud kohustused paistavad siis tüütud. Aga see ei tähenda, et need tegemata jäävad.
Mõned teemad paeluvad mind päevi ja nädalaid (toitumine, remont), see viimane oleks praeguseks aga ammu ununenud, kui muudkui uusi kommentaare ei tuleks. Tundub, et teile läheb see rohkem korda kui mulle. Aga tõsi, ma kirjutan avalikult, kõigil on õigus sõna sekka öelda ja kui tunnen vajadust teie kommentaaridele vastata, siis kulutangi jälle oma aega teemale, mis oleks vastasel korral juba unustatud 😉
Mul on TOHUTULT mõtteid, mida tahaks kirja panna. Siia blogisse jõuab neist vaid kümnendik. Miks? Sest tihti ei teki mul sobivat hetke ja siis, kui arvuti taha istumiseks lõpuks aega oleks, ei viitsi ma seda mõtet enam lahti kirjutada, tahan oma vaba aega kuidagi muudmoodi kulutada.
Ma ei tea, kulla anonüümne, kas sa oled kunagi kasvatanud alla kaheaastase vahega väikeseid lapsi. Kui oled ja pole nende peale kordagi häält tõstnud, siis oled ideaalema. Aga sry, ma ausalt isegi ei usuks seda. Kõik kaheste vanemad, keda mina tean, on vahel kannatuse kaotanud – kui on lisaks väiksem laps, kelle eest hoolitseda, siis seda enam. Miks te siis vorbite neid tittesid, küsid sa? Aga ma ju pole kordagi kurtnud. Enamik ajast on mu lapsed võrratult toredad ja pole paremat viisi oma kannatlikkuse kasvatamiseks kui üritada igapäevaselt laste lolluste peale rahulikuks jääda.
Tõsi, olen oma laste peale häält tõstnud ja karjunud. Vahel tõesti siis, kui mul on arvutis mingi oluline asi pooleli ja Plika ei luba mulle paari minutit selle lõpetamiseks, samamoodi aga muude asjade pärast, mis pole kuidagi seotud ei arvutiga ega blogiga. Lihtsalt üks iseteadev kahene, ei miskit enamat. Küsib viis korda järjest sama asja kohta: mis see on. Ütleb ühe minuti jooksul vahelduva eduga viis korda järjest: ei taha, tahan, ei taha, tahan, ei taha piima. Sellised väikesed asjad võivad olla tohutult ärritavad, kui on kiire või väsimus või nälg… Ja ma vähemalt TEAN alati, kui häält tõstan, et nii ei tohiks teha. Ma küll tõstan häält, aga teadvustan siis endale, et teen valesti ja enamasti suudan siis ka rahuneda. Õnneks on mul toetav mees, me Abikaasaga tasakaalustame üksteist suurepäraselt: kui ühel viskab lõplikult üle, siis teine jääb rahulikuks.
Ühesõnaga. Ma ei ole kaugeltki ideaalne, aga ma olen sellegipoolest hea inimene ja hea ema.
Kui minule jääks kellegi blogi lugedes tunne, et ta kulutab liialt palju aega muudele asjadele ja liialt vähe oma lastele, siis ma kirjutaks talle (oma nime alt!) näiteks umbes nii: Oo, ma tean väga hästi, mis tunne on igasugu teemadest liigselt vaimustuda ja kahese peale närvi minna, aga katsu ikka kannatlik olla ja lastega tegelemist oma huvide pärast mitte tagaplaanile jätta. Ma tean, et see on vahel raske, aga see ongi meie, emade, suur väljakutse 🙂
Ühte mõtet saab sadat eri moodi väljendada. Kunst on teha seda nii, et teine inimene ennast ka hästi tunneks. Õnnelik inimene ei tunne vajadust käia teiste inimeste elusid anonüümselt ja üsna solvavalt arvustamas. Soovin sulle jaksu OMA probleemide lahendamisel, ehk suudad siis oma suhtumist ellu ja teistesse inimestesse natuke positiivsemaks muuta. Optimistina elada on palju kergem, päriselt ka!
Mul ajab seoses abordi, raseduse, ema olemise jms teemadega alati harja punaseks see kuidas kõige selle juures on osade inimeste arvates naine järsku mingi avalik omand, kel ise olemiseks või lihtsalt inimene olemiseks enam mingit õigust ei ole.
Mul on hea meel, et Tikker ütleb ausalt ära, et läksin, näe, lapse peale närvi – jama lugu, vaatab, millest see tuli ja kuidas edaspidi asja parandada.
Võiksid siis inimesed hoopis head nõu ja ided pakkuda või midagi, aru ma ei saa.
Ja siis mind häirib veel see kuidas teise inimese tegevusi lambist "mõttetuteks" saab nimetada. Mõtekus on iga inimese oma teha jällegi – kui palju me tegevustest on niiväga rangelt ratsionaalne? Ja millised need objektiivsed ratsionaalsuse kriteeriumid siis on? Ehk saaks elu mõtte ka kohe teada??
St et minu arust ütles Tikker moe teema juures päris kenasti, et kuigi ta ise sest lugu ei pea siis ei ole tema asi teisi hukka mõista sest igal inimesel omad hobid ja asjad, nmis neile rõõmu pakuvad ja elu rikastavad.
Ahjaa … soollise võrdõiguslikkuse mõttes … et miks siin ei ole kuulda suurt kisa kui omg, abikaasa teeb ületunde näe ja jäi last magama pannes ise enne magama. Uskumatu kui vilets lapsevanem???
Tean küll, et sellistel teemadel sõna võtmine on enamasti selline õli ja tule ning tuuleveskite teema, aga no mul lihtsalt on konnasilm täpselt selle koha peal kuhu sedalaadi teemade toolijalad ja arvajate kingakontsad maanduvad 😛
anonüümne, oma pärisnime alt oleks sellist juttu hoopis piinlikum kirjutada, kas pole? 😉