Apr 102011
 

Päris kõigele ma retsepti külge linkida ei saa, mõned asjad on sellised, mida vastavalt olemasolevale kraamile suvaliselt kokku keerame. Enamik toite olid pigem siiski vanad, lihtsad ja järeleproovitud, sekka mõned uued retseptid – ei midagi ülearu huvitavat.

Üks meie praegustest lemmikutest on kartuli-tangu puder ehk mulgi puder. Seda tegime eelmise kuu jooksul kolm korda ja õige suured potitäied, jagus mitmeks päevaks. Lihtne, üsna tervislik ja maitsev. Võiks muidugi ka ilma pekita teha, aga meie meelest on pekiga ikka kõige parem.

Teine lemmik läbi aegade on ahjuvormiroog käepärastest vahenditest. Alati on seal sees kartul, porgand ja muna, ülejäänud koostisainete hulgas on olnud näiteks hakkliha ja seened… Kindlasti muid asju ka. Eelmisel kuul tegime kaks korda, liha ega seeni ei pannud, lisaks tegin ühe korra mustrõikasalatit. Vormiroog muidu ise siis põhimõttel, et kõik tükkideks ja läbisegi ahjuvormi, lahtiklopitud muna peale kallata ja ahju. Hiljem riivitud juustu ka peale.

Kaks korda tegime lihtsalt ahjus kartuleid, porgandit ja liha – panime kõik küpsetuskotti kokku, et mahlasem jääks.

Tavalisematest asjadest veel seljanka (ma ei tea, millist retsepti Abikaasa kasutas, otsinguga tuleb neid palju), praetud räimed aurutatud kartulitega, makaronid hakkliha, ubade ja sibulaga (ehk jällegi nende lisanditega, mis kapis olemas olid) ning hiina nuudlid (praetud lihatükid, hernes ja porgand, peened munanuudlid ja see kõik wokipannil segamini, umbes nii).

Uutest retseptidest proovisime Santsi pajarooga (teinekordki!), läätsesuppi (samuti teinekordki), tatravormi (tegime pool kogust ja seda sai ikka terve suur ahjuvormitäis – oli okei, aga mitte midagi nii erilist, et viitsiks uuesti teha) ning idamaist vokirooga kapsa ja hakklihaga (meil olid mõned üksikud asjad, millest süüa teha, otsisin siis Toidutarest koostisosade järgi, samuti okei, aga ei miskit erilist, kordamisele ei lähe).

Sobivate toitude kõrvale sai alati parasjagu olemas olevat värsket kraami söödud – lehtsalatit, hiina kapsast, murulauku jne jne jne.

Küpsetistest tegin kaerahelbepätse (igivana äraproovitud headuses retsept, olen neid palju teinud ja teen ka edaspidi), vahvleid (jällegi – traditsiooniline, sellesama retsepti järgi olen neid teinud põhikoolist saati), mingeid muffineid, mille retsepti ei mäleta, kaks korda mustikamuffineid (imehead, sestap teine laar tehtud saigi), key lime pied (njämm, järgmine kord paneks ehk ainult kolme laimi mahla), tatraküpsiseid (väga mõnusad, teen kindlasti veel), õunakooki (nii hea oli, et kohe kaks korda järjest), õuna-pisarakooki (retseptis küll rabarberitega, mina panin munavalgeid seitse (jäid jäätise tegemisest üle), aga suhkrukogust ei suurendanud, lihtsalt jumalik sai), suvemarjakooki (mustikatega, onu sünnipäevaks, kõik sõid ja kiitsid) ning kohupiima-vaarikakooki (retseptis olid vaarikate asemel aprikoosid – ei olnud midagi erilist, rohkem ei tee).

Kõigis küpsetistes oli kaks kolmandikku kuni kolmveerand kogust pruuni jämedamalt jahvatatud speltajahu ja ülejäänu tavaline valge nisujahu, et ikka kerkiks. Suhkrut panin alati retseptis antust veerandi kuni poole võrra vähem (tunde järgi) ja kui ei pannud, siis raudselt kahetsesin :P

Apr 102011
 

Mäletatavasti panin kuu aega tagasi täitsa ausalt kirja kõik toidu, mis kodus hetkel olemas on ning tegin statistikat kahe esimesel kuul ostetu kohta. Tulemused mulle väga ei meeldinud, nii et võtsin pühaks eesmärgiks tervislikumalt ja mahedamalt toituma hakata.

Otsustasin, et meil on kuu statistikat kõige mugavam teha 9. kuupäevast ehk rahalaevade saabumise päevast alates. Nüüd on üks kuu jälle läbi ja kokkuvõtted tehtud. Panin lisaks väljaminekutele kirja ka kõik söögid, mis selle kuu jooksul kodus valmistasime – ikka parema ülevaate saamiseks. Ja ma ütleks, et edusammud on täitsa märgatavad!

Lubasin endale, et ostan mahedalt kõik kraami, mis vähegi võimalik. Ei lähe enam mugavuse pärast Selverisse, planeerin paremini ja käin tihemini mahepoes, tellin võimalikult palju maheringilt. Otsustasin, et poest enam leiba-saia ei osta. Tahad hommikul võileiba? Ole lahke, küpseta leib valmis ja söö! Tahad leivale pasteeti? Ole lahke, tee ise ja söö. Nii me siis sõimegi hommikuti peamiselt putru, sest leiba teha ju tükk aega ei viitsinud :P Ja kui võileibu polnud, siis polnud ka kohvil mõtet… Kord nädalas käime nagunii hommikupoolikul Abikaasa vanaemal külas, tema juures saime oma võileiva- ja kohvilaksu ikka kätte :D Ja soolaleivaks toodi üks leib… Nii et vahel me ikka sõime ka võileibu. Aga tunduvalt rohkem putru. No ja Abikaasa nädala sees nagunii kodus hommikust ei söö, joob tööl kohvi ja sööb lõunat.

Lubasin, et valmistoitu enam ei osta. Ei ostnud ka! Kõige koostisainerikkamad asjad olid valge šokolaad ja küpsised, mis mõlemad olid vajalikud mu sünnipäevakoogi jaoks, aga neidki on plaanis edaspidi ise teha.

Planeerimist ma alles õpin, seega sai vahel ikka hädaga tavatooteid ostetud, ehkki mahedad on olemas. Peab paremini arvestama, et maheringi kraami piisavalt pikaks ajaks jätkuks (seal jäi nüüd viimati liiga pikk vahe, mis pani paraja põntsu), mahepoes on hea käia kord nädalas esmaspäeviti, siis on värske hapukoor-vahukoor ja saab kõike muud vajalikku varuda, puuvilju saab jooksvalt Maximast, see on kodu lähedal.

Igatahes kirjutan ma nüüd kõik eelmise kuu ostud siia üksipulgi üles – see on üsna pikk rodu ja lugemine on rangelt vabatahtlik. Aga nendele, kes soovivad mahetoodete hindadest ja kättesaadavusest rohkem aimu saada, peaks üsna huvitav olema.

Eelarvesse ei mahtunud – mu eesmärk on kulutada pere söögile kuus 200 eurot, see kuu läks 265. No okei, sellest Abikaasa töölõunad on miski 20 euri, need võiks ehk eraldi jätta. Samas oli paar mõttetut kulutust, mida edaspidi ei tee, ostsin mitu üsna kallist asja, mida nüüd mitmeks kuuks jätkub (suhkur, õli) ning ma avastan järjest igasugu asjade kohta, kust neid soodsamalt saab. Nii et ma usun – mida rohkem kogemusi ja planeerimise vilumust, seda väiksemaks see summa läheb. 200 peaks olema täiesti saavutatav eesmärk!

1. Piim – €26.60, 62 l. Sellest 15 liitrit maapiim, ülejäänud poepiim. Lehmadel on piim kinni, rohkem lihtsalt maapiima meieni ei jõudnud. Kuna sel ajal, mida ma teadsin, meie lähedal enam maapiima ei müüda, siis ei teagi, millal saaks. Seega oleme olnud mugavad ja toonud poest. Ideaalis ostaksin kogu aeg maapiima, mis on müüja poolt eelnevalt kooritud, siis ei lööks see rasva maitse järgmisel päeval nii rõvedalt välja. No eks vast varsti läheb piim jälle lahti ka, siis saame jälle Abikaasa sugulaselt rohkem, see on paraku küll üsna rasvane – ise koorida on tüütu ja ei saa ka nii hästi.

Piima tarbimine on muidu etteaimatavalt suht sarnane – enne kahe kuuga 107 liitrit, aga seekord kasutasin umbes 10 liitrit erinevate piimatoodete valmistamiseks, st joodava piima kogus on kohe üsna sama.

2. Suhkur – €20.66, 5,78 kg. Ostsin hädaga Maximast paki Dansukkeri mahesuhkrut ja avastasin õudusega, et see on VALGE. Vanasti oli helepruun ja suhkrupeedist, nüüd valge, st rafineeritud ja suhkruroost. Ma ei tea küll, miks ükski normaalne inimene seda ostma peaks, mahe rafineeritud valge suhkur my ass. No igatahes – ema sõbranna käis autoga Tallinnas ja muuhulgas selles uues suures Mahemarketis, kus müüakse lahtiselt Daverti mahedat toorroosuhkrut, kilo hind oli vist €3.76. Lasin endale sealt ligi 5 kg varuks tuua. Mis teha, kui Pärnust norm hinnaga mahesuhkrut ei saa, tulebki siis Tallinnast kottide kaupa vedada. Mul üle poole on sellest veel alles :)

3. Kiivi – €20.29, 6,29 kg. Avastasin suure hurraaga Maximast mahekraami nurgakese ja nagu näha, siis oleme sealt mõnuga ostnud. Hinnad on mahekiividel ja banaanidel kolmandiku võrra kallimad, pole üldse kõige hullem. Sellest kogusest 1 kg on tegelikult tavalised ka, siis me polnud veel mahedaid avastanud. Tavalised kiivid olid €2.19 kilo, mahekiivide kilohind kõigub €3.20-3.50 vahel. Pakendatakse neid nelja kaupa plastist karpi ja see veel kilesse, mis mind ausalt öeldes halliks ajab, aga noh, hind on tunduvalt soodsam kui Mahedas Margis ja Maxima on kodu lähedal ka, nii et pigistan selle pakendamise koha pealt silma kinni.

4. Banaan – €12.08, 6,43 kg. Maxima mahebanaanid kõik, kilo hind on €2.10 (tavalistel 1.35, kui ma ei eksi).

5. Või – €11.42, 1,75 kg. Ostame nüüd ainult Saaremaa võid, sest see on puhtam, kui teised ja Nopri oma, mis oleks kõige parem variant, on mu mäletamist mööda tunduvalt kallim (peaks uuesti mahepoes üle vaatama). Saaremaa on ka kallim kui nt Selveri enda oma, aga vahel on soodukad, siis saab üsna sama hinnaga, turu poes on ka soodsam. Katsungi siis soodukate ajal rohkem varuda, Rimist ostsin märtsi alguses nt kuus pakki korraga. Võid kulub mul küpsetiste sisse ja küpsetada ma armastan.

6. Angerjas – €9.50, 780 g? Abikaasa sai töö juurest osta, Taani kasvatuse oma… Oleks ta sellest hullumeelsest plaanist mulle ENNE ostmist rääkinud, oleks ma ta kiirelt ümber veennud, aga paraku sain sellest teada alles siis, kui kala koju jõudis. Saime kolm purgikest marineeritud angerjat – no maitses täitsa hästi, aga minu meelest küll seda raha väärt pole, teised palju odavamad kalad on sama head. Selle kuu feil :P

7. Sealiha – €8.37, 3,1 kg. Seda sai jällegi Abikaasa töö kaudu osta, peaks olema sihuke rõõmsalt ja üsna puhtalt väiketalus kasvanud siga. Kontidest keetis Abikaasa puljongit ja tegi suppi, osa tegime hakklihaks, osa tükeldasime lihtsalt ära ja panime kõik sügavkülma, kust siis vajadusel toidu tegemiseks võtta sai.

8. Vahukoor – €8.04, 2,16 kg. Päris mahedat vahukoort pole, aga Nopri peaks üsna sama välja tegema – märki pole, aga puhas on küll. Mahe Mark seda õnneks müüb ja sealt ma siis varun mitu potsikut enne iga jäätisetegu.

9. Munad – €7.81, 70 tk. Ostan nüüd tänu Mormelarile vabapidamise kanade mune, 10 tk karp maksab €1.10. Tellisin kaks korda kolm karpi, siis unustasin tellida (õigemini ei osanud arvata, et nii kiirelt kuluvad) ja ostsime Selverist ka ühe karbi – neil on nüüd õrrekanade munad €1.21 karp, mis on ju iseenesest armas. Otse osta on muidugi palju parem ja ma usun, et need kanad on õnnelikumad ka, aga kui häda käes, siis on ikkagi veidi parem tunne osta õrrekanade kui puurikanade mune. Mune kulub mul küpsetamiseks meeletult ja jäätise sisse kah.

10. Õli – €7.5 1. Ostsin Raismiku talu maheda rapsiõli (€1.85, 0,5 l) majoneesi tegemiseks – esimene katsetus läks aia taha ja teist pole viitsinud ette võtta. Jäi veidra maitsega – ehk on asi õlis, ehk magusas sinepis. Järgmine kord muretseb sinepipulbri, mis tegelikult retseptis oli, see on vängem. Ja mingi Saksa tootja maheda päevalilleõli, €5.69 ja 0,75 l. Eks ta, jah, kallis ju on, aga meil kulub õli tohutult vähe, me eriti praetud toite ei tee (vahel pannkooke ja kotlette vms). Eelmine maheõli pudel sai ostetud novembri keskel, nii et saime sellega umbes neli kuud läbi. Pole just eriline kulu, kui nii võtta.

11. Läätsed – €7.30, 2×500 g. Ostsin Mahedast Margist kaks pakki, punased ja rohelised. Pole varem läätsi söönud, tahtsin katsetada. Ikka päris kallid olid seal ja Kanadast pealegi, mis on minu jaoks juba päris korralik feil, aga noh, uudishimu oli suurem. Puhtjuhuslikult leidsin Maximast paar päeva tagasi 400 g paki maheläätsi, mille hinnaks vaid veidi üle kahe euro, edaspidi ostan sealt. Läätsed on täitsa mõnusa maitsega ja väga kasulikud, nendest võiks edaspidi vähemalt paar korda kuus, pigem isegi korra nädalas midagi kokata.

12. Lillkapsas – €5.55, kaalu polnud mul miskipärast kirjas, aga kaks väiksemat pead. No pakun, et äkki 1,5 kg kokku? Mahedad (üks Itaaliast, teine Prantsusmaalt), peamiselt Poisile püreeks. Oh, ma juba unistan, kuidas suvel kodumaist kraami sügavkülma varuda saab, et ei peaks keset talve kallist välismaa mahekraami ostma…

13. Suitsuvorst – €5, 800 g. Abikaasa töö juurest ostis, jälle mingi väike tegija ja suht puhas peaks olema.

14. Sool – €4.51, 2 kg. Sellest paarkümmend senti 1 kg tavalist (Abikaasa ostis kala rookimiseks ja sellest on enamik alles), ülejäänud 1 kg Himaalaja soola mahepoest. Ma pean ausalt tunnistama, et pole viitsinud uurida, kas seda mujalt odavamalt saaks – sool pole ju mahe, nii et pole erilist vahet, kas ma ostan seda Himaalaja või Atlandi soola mahe- või tavapoest. Praegu oli lihtsalt vaja ja seda kulub nii vähe, et viitsinud mujale odavamalt otsima minna – selle pakiga saame õige mitu kuud läbi.

15. Agaavisiirup – €4.42, 250 ml. See on lisaks angerjale teine selle kuu suurim feil. Ma teadsin, et see on suhkrust magusam ja kulub vähem ning oli suur uudishimu ära proovida, seega haarasin mahepoest pikemalt mõtlemata kaasa. Kodus avastasin muidugi, et seda tuleb panna 2/3 suhkrukogusest ja hind tuleb sel viisil päris kirves, no võrrelda saaks 10-eurose suhkrukiloga. Kasutan ära, aga enam ei osta. Suhkruga on nüüd õnneks sotid selged ka.

16. Kapsas – €4.23, 1,82 kg. Ühe sain Mahedast Margist veel Eesti oma ja tunduvalt soodsama hinnaga, teine Maximast ja Hollandi oma, miskine 3 euri vist oli veidi alla kilone pea. Aga noh, jällegi läks pool Poisile püreeks, kuidagi ei saanud tavalist osta, eks.

17. Sink – €3.96, 736 g. Kolm korda ostsime mulgi pudru sisse pekikuubikuteks – ükskord Maxima talupoest, kaks korda Selveri majas asuvast lepasuitsu tooteid müüvast poest. No väikesed tegijad küll, aga küllap E621 ikka sees :P Õigemini seal Maxima talupoes selle saunasingi kohta küll öeldi, et on puhas ja hea… No äkki siis on. Ja lepasuitsupeekoni kohta ütles tädike, et säilitusaineid pole ja naatriumglutamaati on vähe. Noo, seda viimast, ma arvan, ta lihtsalt lootis, ei võtaks tõe pähe. Aga no pole leidnud kohta, kust garanteeritult puhast kraami saaks, pigem siis ikka väiksemad tootjad ja harva süüa.

18. Apelsin – €3.83, 2,86 kg. Abikaasal oli isu, sai paar korda ostetud, tema neist ka enamiku ära sõi. Mina oleks rõõmsalt mahebanaanide ja -kiividega leppinud, aga eks ma siis natuke ikka Abikaasa kõrvalt ka nosisin. Loodetavasti tulevad varsti maheapelsinid ka.

19. Hapukoor – €3.64, 1,58 kg. Jällegi mahedalt pole, nii et võimalusel eelistan Noprit. Katsun kord nädalas ikka Mahedasse Marki sattuda, aga alati ei õnnestu see ajastamine, nii et kolm korda sain Nopri oma ostetud, üks kord Selverist tavalise.

20. Hiina kapsas – €3.25, 820 g. Oli Maxima mahenurgakeses, küll Hollandi oma, aga no värske isu oli ja sai võetud. Ma ei kujuta ette, seda ei saaks vist talvevaruks külmutada ka… No üldiselt, ega mul eriti vahet pole, kas süüa hiina kapsast või lehtsalatit, seda saab vähemalt aasta läbi eestimaist, ehkki ma ei tea, kui puhas see Grüne Fee siis ikkagi on (oma kodulehel väidavad, et ei kasuta keemilisi väetisi ja puha, aga kuulsin kuskilt, et taimed kasvavad tselluvilla vms sees – või mul jäi valesti meelde ja see oli hoopis midagi muud, aga igatahes mitte midagi väga vaimustavat).

Hea küll, ma rohkem põhjalikult kirjutada ei viitsi, teeme lühemalt. Makaronid (€3.07, 400 g, mahe, Tootsipeenra), sibul (€3.06, 1,5 kg – kaks korda sain maheringilt, nüüd neil otsas ja viimati ostsin Maximast poole kallimalt Itaalia omi), kartul (€3, 5 kg – mahering), tatrajahu (€2.80, 1 kg – mahering), keefir (€2.70, 4 kg – tavaline poest), ürdisegu (€2.64, mingi Santa Maria oma, ostsin ainult sellepärast, et saada veskiga purk :P), pipar (€2.62, 40 g, mahe terapipar, Tšehhi päritolu), porgand (€2.50, 2 kg, mahering), ploominektar (€2.42, 3 l, Leedu oma suures klaaspurgis, jäätisekokteili jaoks), valge nisujahu (€2.20, 2 kg, mahering), värske räim (€2.20, 2 kg, turult), speltanisu helbed (€2.11, 1 kg, mahering – ühe teise tootja helbed olid liiga suured ja neist tehtud putru Plika ei söönud, aga need on perfektsed hommikupudru jaoks – Plikale piisavalt pehmed, minu jaoks piisavalt tükilised, ma jahuseid putrusid ei kannata), spelta lihtjahu (€2.11, 1 kg, mahering – lihtjahu on selline jämedam ja tervislikum, mitte täitsa peen ja pehme, panen kookidesse üle poole seda ja ülejäänu tavalist valget, et kerkiks), melon (€1.92, 1,1 kg – täitsa tavaline, Abikaasa ostis, ise poleks hoolinud), tomatipasta (€1.90, 2×500 g, ICA mahesari Rimis), kohupiim (€1.75, 500 g, mahe, Saidafarm), lehtsalat (€1.70, 2 potti, Grüne Fee), sidrun (€1.46, 3 tk, 436 g, mahe), maitsestamata jogurt (€1.32, 2x400g, mahe, Saidafarm – juuretiseks, kui oma jogurtist võtta unustasin või see enne halvaks läks), tomat (€1.29, 258 g, Hispaania – sattusin Mahedas Margis peale ja tuli isu, ostsin mõned), purustatud tomatid (€1.21, 500 g, ICA mahesari Rimis), murulauk potis (€1.20, Grüne Fee), laim (€1.18, 382 g – tavalised, koogi sisse), kaerahelbed (€1.09, 1 kg, mahering), apelsinimahl (€1.08, Largo – Plika haiguse ajal soovitati talle mahla joota), kurk (€1.05, 328 g, Luunja), rukkihelbed (€1, 1 kg, mahering – mõtlesin putru teha, aga ilmselt ei maitseks, seega viskan lihtsalt paar peotäit leivataignasse), krõbuskid (€1, 2×150 g pakid, mahe, Balsnack, rukki ja spelta), leib (€1, 500 g, mahe, Vändra Leib – polnud siis veel ise leivateoni jõudnud, aga supi kõrvale oli ometi vaja), frillice salat potis (€0.99, Grüne Fee), rukkijahu (€0.90, mahering), odrajahu (€0.89, mahering – üritasin sellest hommikuputru teha, aga päris rõve oli, peaks vist karaskit küpsetama või miskit, praegu seisab niisama), küpsetuspulber (€0.82 – tavaline ja ühe kahjuliku E-ainega, aga nii palju kui ma olen lugenud, siis päris sooda-sidrunhappe seguga polevat ka päris nii hea, et ma ei teagi – praegu igatahes kasutan, sest ökopoes polnud), odrakruubid (€.82, 1 kg – tavalised Veski-Mati omad, sest Abikaasa unustas ütlemata, et otsa said ja tuli meelde alles siis, kui mulgi pudru tegu pooleli ja mina parasjagu poes, polnud aega mujalt mahedaid otsima minna), valge šokolaad (€0.80, 100 g – koogi sisse oli vaja ja mahepoes polnud, ostsin siis Maximast kõige odavama, edaspidi on plaanis proovida ise teha, paistab lihtne), peet (€0.75, 780 g, mahering), kohvikoor (€0.74, 2×200 ml, Selver – jõime kohvi alguses vähe ja piimaga, aga koorega ikka parem, nii et lõpuks hakkasime jälle ostma), idandussegu (€0.67 poole paki eest, emaga jagasime, ta ostis Tallinna Mahemarketist, kui ma nüüd idandada ka viitsiks :D), küpsised (€0.45, 180 g – koogi sisse oli vaja ja ei jõudnud ise küpsetada, tavalised Kalevi omad), porrulauk (€0.45, 266 g – tavaline, mahedat pole paraku Pärnus saada), küüslauk (€0.41, 80 g, mahering, üleminekul mahetootmisele), mustrõigas (€0.34, 170 g – mahering, tavakasvataja, aga peaks puhas olema – järgmine kord ostan rohkem varuks, sellest saab mõnusat salatit), kaalikas (€0.25, 158 g – mahepoest, Eesti oma).

Piimatooteid kokku 67 liitrit ja 6.8 kg (vs 58 ja 15 kg – võtan siin ja edaspidi eelmise kahe kuu kokkuvõttest poole) – piima jõime sama palju, aga juustu ei ostnud üldse ja maitsestamata jogurtit ka pea üldse mitte, tegin ise (ja veel muidki asju – jäätis, toorjuust, kohupiim, kondenspiim). Väga hea!

Lihatooteid 4,8 kg (vs eelmine kuu 7,5 kg) – vähem, väga hea, lisaks puhtam kraam. Võib rahul olla, tahaks muidugi veel paremini.

Kala 2,8 kg (vs eelmine kuu 500 g) – rohkem, väga hea, aga võiks veel palju rohkem olla.

Puuvilju 16,68 kg (vs eelmine kuu 3,8 kg) – üle nelja korra rohkem, suurepärane! Küll veidi üksluine valik, aga vähemalt suurelt jaolt mahe. Lisaks tarbisime muidugi ohtralt sügavkülma varutud marju ja toormoosi, mis ostudes ei kajastu.

Kartuleid 5 kg (vs eelmine kuu 5,5) – sama.

Juurikaid ja värsket kraami 11 kg + viis potti värsket kraami, ei kujuta ette, palju see kaaluda võiks (vs eelmine kuu 5,5 kg) – poole rohkem, väga hea. Aga võiks muidugi veel enam :P

Ise tegin: kolm liitrit jogurtit, kaks liitrit hapupiima, 300 g toorjuustu, 600 g kondenspiima, 4 liitrit jäätist, 2 pätsi leiba.

Lisaks küpsetasin 12 korda, sooja sööki tegime 15 korda – ise ka imestan, et nii vähe (loogiline oleks iga päev süüa teha, eks). Ok, väljas söömas käisime ühe korra, hiinakas. Viimase Salvesti purgisupi tegime ka kapist ära. Ja eks me käisime vahel (vana)vanemate juures söömas, vahel panid nad meile toitu koju kaasa, vahel tegime suurema portsu, nii et saime mitu päeva (mulgi puder, supid jne). Kuna kellaaeg on liiga hiline, siis ei hakka praegu enam toitudest põhjalikumalt kirjutama – kui aega saan, tuleb postitus konkreetsete toidu nimetuste ja retseptidega.

Apr 082011
 

vol 1

Paar üles kistud põrandalauda paljastasid ehitusprahi ja klaasvilla:

CIMG3372

CIMG3374

Villa sees on väiksed tumedad läikivad kuulikesed, mille kohta Abikaasa ütles, et kui need oleks heledamad, siis ta arvaks, et see on elavhõbe. Üritasin pildi peale saada, ei tea küll, kui hästi õnnestus:

CIMG3376

Lauad on üsna kehvas seisus:

CIMG3378

Seina sai kah paljaks kistud:

CIMG3379

Eelmisele postitusele tuli õige palju kommentaare ja nõuandeid, mõtteainet on küllaga.

Tõsi on, et põrandalauad võiks ju ikka päästa, nii palju kui vähegi võimalik. Tõsi on ilmselt ka see, et kui need lauad on väga halvas seisus, on neid raske siledaks lihvida – vana värv jne. Tõsi on see, et kui oodata mingit laujääkide superallahindlust, võiks skoorida parketi umbes sama hinnaga, kui maksaks laudpõrand. Aga jah, nendest jääkidest piisaks tõenäoliselt vaid ühte tuppa, nii et põrandad jääks erinevates ruumides erinevad (mis ilmselt isegi väga ei häiriks) ja samas ei saa parketti ju otse prusside peale panna, mingid lauad peaks ikka all olema. Ja kui kasutada neidsamu vanu laudu, siis kui need kriuksuma peaks hakkama… Oeh. Ei tea ühesõnaga :D

Mis puutub seina, siis Tage küsis, kas neid palke ei annaks ikka puhastada ja töödelda ja nii jättagi. Ja tegelikult on see mõte, mida võiks täitsa edasi mõelda, sest paljas palk meie sisekujunduselemendina meeldib ja noh, kergem oleks ju ka, kui ei peaks hakkama mingeid asju peale lööma ja möksima. Samas hoiaks need lisakihid vist mingil määral sooja, meil polnud ju plaanis rahalise poole tõttu veel maja väljast soojustama hakata… Kui lihtsalt palke puhastada ja nende vahesid takutada, pääseks külm neist ilmselt paremini läbi… Või ma ka ei tea.

Looduslike värvide raamatu toon täna raamatukogust ära. Lubikrohvi ideed peab ka täitsa tõsiselt edasi mõtlema… No ühesõnaga mõtlema peab palju.

See ehitaja, keda me kasutame, on oma alal väga tark, väga korralik ja vastutustundlik (ühesõnaga ma hindan tema teadmisi ja kogemusi väga), aga looduslikest materjalidest ei tea ta muidugi suurt midagi ja taaskasutus pole kah prioriteet number üks :D Ehk et ta on igati hea, aga kui me tahame oma ökoteemat ajada, siis peavad meil endal väga konkreetsed teadmised olema, et siis omakorda talle juhiseid anda. No seinad, ma mõtlen, saaks äkki isegi omade jõududega tehtud, põrandaid kindlasti mitte.

Apr 082011
 

Minu maailmaparim mees võttis mulle teadmata vaba päeva. Lasi mul kauem magada ja küpsetas hommikusöögiks pannkooke. Isegi nõusid pesi! Kui ma veidi enne üheksat kööki tulin, tehti etteheide, et ma oleks pidanud alles siis ärkama, kui koogid valmis on :P

Sellised üllatused on absoluutselt kõige paremad!

Apr 062011
 

Moeteema postituse kommentaarides juhiti mu tähelepanu kehvalt sõnastatud lausele, millest võis tõepoolest jääda mulje, nagu ma tõmbaks moe ja nabapluusi vahele võrdusmärgi, ehkki üritasin vaid öelda, et mulle ei meeldi ei moodi järgida ega liigselt paljastavaid riideid kanda (mis ei ole, eks, sugugi üks ja seesama asi).

(Hetke)moest ei tea ma tõesti mitte midagi ega pole sellest ka huvitatud. Kui ma viimati rase olin, siis tõdesin küll rõõmuga poodides, et pikad pluusid on vist moes – vähemalt polnud mingi probleem leida riideid, mis suure kõhu ilusti ära katsid, valikut oli küllaga.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, hoopis oma nooruspõlvest. Miks ma mainisin ühes lauses moodi ja keha paljastamist? Sest olin just enne mõelnud tänapäeva teismelistest, kelle piibliks on Cosmo ning tänavapildist on jäänud mulje, et paljudele teismelistele meeldib ka paljast ihu näidata. Sealt liikusid mu mõtted sujuvalt kümne aasta tagusesse aega, kus ma olin ise täpselt samasugune :D

Tähendab, moest pole ma küll kunagi huvitunud, aga paljast säärt näidata meeldis väga. Ma olen seda siin kindlasti mitu korda maininud, et olin paras tibi nii keskkoolis kui väiksemal määral ka ülikoolis. Põhiline tibitsemine jäi keskkooliaega, kus ilma meigita eriti väljas ei käinud, igapäevane mugav konts oli 8 cm, seelikute puhul kehtis reegel: mida lühem seda parem ning sügava kaelusega ja naba paljastavad pluusid meeldisid kah.

Ülikooliajal olin juba nii palju mugavamaks muutunud, et loengutes käisin ikka pükste ja tennistega, samas eraeluliselt olid miniseelikud ja paljastavad pluusid täiesti omal kohal. Rate konto oli ka olemas ja sinna sai nii mõnigi napis riietuses pilt üles pandud.

Praegu mõtlen sellele ajale tagasi heatahtliku muigega. Vanu fotosid vaadates võin rõõmuga tõdeda, et õnneks midagi otseselt labast ei kandnud. Riided olid napid, aga siiski üsna viisakad. Ühesõnaga hoolimata kõigest keha paljastamisest ei läinud asi kunagi nii kaugele, kui nood üpriski hirmsad alaealiste poolalasti pildid, mida reidis ja mujalgi ikka vahel näha saab. No sealse konto tegin alles 19-aastaselt, MINGI aru oli juba peas. Õnneks!

Hetkel olen lihtsalt rõõmus, et mu riietumise maitse muutunud on. Palju mugavam ja mõnusam on nii. iks ma üldse kogu sellele teemale viimasel ajal mõelnud olen: kevadpuhastuse käigus vaatasin läbi ka ära andmiseks kokku pandud riidekotte, mis sisaldavad enamjaolt just selliseid tibiriideid. Pole kellelegi tutvusringkonnast kah anda, kõik on koos vanusega sellisest riietumisstiilist välja kasvanud.

Kindlasti ei arva ma, et keha paljastamine midagi laiduväärset on – asi pole mitte niivõrd konkreetselt riiete nappuses kui üleüldises stiilis. Ligi 30-aastane kunstküüntega vesinikblond ultraminis blingi täis riputatud grillkana paneb muidugi kulmu kergitama, samas lühikesi pükse kannan kuumal suvel isegi. Ja noh, kui paljastamise soov on, siis ma pigem näitaks korraga vaid ühte piirkonda: kas naba VÕI säärt VÕI dekolteed. Mitte kõik kolme koos, nagu mul kunagi kombeks oli.

Ühesõnaga ma kindlasti ei arva, et minu vanuses ei tohiks paljastavaid riideid kanda. Lihtsalt ma ise ei viitsi enam ja minu tutvusringkonnas on üldiselt sama seis. Hetkel eelistan lihtsalt figuuriga sobivaid riideid ja põlvini seelikuid, suvel lühikesi pükse kah. Naba näitan ainult rannas, dekolteest olen loobunud – mida pole, seda pole. Vanusega õnneks tuleb arusaam, et kui ikka rinnad on külje peale kasvanud, siis pole nabani dekolteel mõtet :D

Apr 062011
 

Ma olen hädas. Plikal olid mäletatavasti jaanuari teises pooles tuulerõuged, mille villidele lõpuks teatavasti kärnad peale tulevad. Kõik sai ilusti korda, ainult pealael on kõrvuti kaks kärna, mida ta miskipärast järjekindlalt ära kratsib. Nüüd on juba aprill ja lihtsalt ei parane – nii, kui miski peale jõuab tekkida, kisub ta selle maha ja kõik algab otsast peale.

Ma olen talle tuhat korda rääkinud, et ei tohi. Kusjuures aeg-ajalt jääb tunne, et ta teeb seda pigem alateadlikult – poolunes või sügavalt magades. No näiteks ärkab lõunaunest või hommikul ja küüned ning pea on jälle verised. Täiesti masendav.

Panin talle üksvahe ööseks mütsi pähe ja kindad kätte, aga müts tuli voodis vähkremisega peast ära, kindaid terve päeva ju käes ei hoia… Ma ei tea, ta vist ikka kratsib päeval ka. Ma ei suuda tal iga minut silma peal hoida, et keelata. Iga päev on ikka mitu juhust, kui ma näen, et jälle on sõrmed juustes ja pean talle ütlema, et võtku ära.

Armid jäävad nagunii, aga sellest pole häda, juuste sees ju. Tahaks lihtsalt korda saada selle lõpuks, vastik on. Ma ei oska mitte midagi tarka välja mõelda…

Õigemini – ainus asi, millele tulin, on see, et peaks muretsema mütsi, millel on paelad, selle talle pähe panema ja nii kõvasti umbsõlme siduma, et ta seda ise ära ei saa. Ja siis lihtsalt käigugi nädal aega selle mütsiga ringi. Või on kellelgi mõni parem idee? Abikaasa mõte pea selle koha pealt paljaks ajada ja plaaster peale panna ei tundu just eriti asjalik – esiteks muidugi juuste kallal vägivallatsemise mõttes (sihuke auk on kole ju), teiseks poleks seda plaastrit olulisemalt raskem ära kakkuda kui kärna ennast…

Oeh.

Apr 062011
 

Ma siin jäin taaskord mõttesse selle üle, et minu jaoks on ikka täiesti arusaamatu, MIKS ma peaks moodi järgima või ennast igapäevaselt krohvima või…

Mood otsustatakse teatavasti mingi grupi inimeste poolt ette ära ja söödetakse lihtsalt massile ette. Ja lambukesed järgivad taltsalt. Sest on ju MOES. No aga miks… MIKS ma seda tegema peaks?

Tõsi, ma olen moest mõjutatud. Nii palju, et kui mul parasjagu poest mingit riidetükki vaja on, siis suurema osa valikust moodustavad enamasti parasjagu moes olevad asjad. Ja oh häda siis, kui gladiaatorisandaalid ei meeldi (no see oli lihtsalt suvaline näide, eks). Ja tõsi on ka see, et mingite asjade comeback on pannud need mullegi meeldima, ehkki olen enne nende üle avalikult irvitanud ja lubanud mitte elu seeski kanda – no näiteks alt kitsenevad teksad, skinny jeans. Praegu näevad need paremad välja ja on lisaks äärmiselt praktilised – seda vähemalt meie kliimas, kus pika säärega saabas või kummik väga tihti asjakohane on. Eelduseks on muidugi see, et püksid pole liiga kitsad (mul ühed on ja neid on küll vastik jalga kiskuda).

Mulle väga meeldib hea välja näha. Naiselik… Isegi seksikas, kui soovite (see pole küll eesmärk omaette, aga mul pole midagi selle vastu, kui mulle järele vaadatakse). Ja seksikas ei tähenda minu jaoks võimalikult palju tissi ja tussi näitamist, eks, on ka tagasihoidlikumaid viise… Hm, vbla oleks siiski kohasem seda lihtsalt naiselikkuseks nimetada.

Viimasel ajal on häda pigem selles, et kodust laste kõrvalt ei viitsi ennast piisavalt üles lüüa (st see on nüüd konkreetselt minu, mitte automaatselt kõigi teiste emade mure) – ma päris suvalistes kottides ei käi ja välja minnes üritan veidi rohkem peeglisse vaadata, aga mugavus on siiski kõige olulisem. Samas mul käivad peal helgemad perioodid, kus ma ennast ka rohkem üles löön. Siis ma olen väga kena ja naiselik – hoolimata sellest, et ei ole ma ilmselt eriti moodne, ei ole mul miniseelikut ega nabapluusi ega suurt dekolteed ei meeldi mulle ka liigselt paljast ihu näidata ega paksu meigikihti anda.

Meikimine, jumala pärast. No tegelikult ma saan aru, ma olen liiga laisk. Minu meik, kui ma seda üldse teha viitsin, piirdub puudriga ja paremal juhul huuleläikega. Silmameiki ma ise teha ei oska, kui on mõni pidulikum üritus, siis lasen vajadusel oskajal sõbral või kosmeetikul teha. Enamik üritusi pole aga nii pidulikud, et ma silmameigi järele vajadust tunneks, siis piirdungi puudri ja huuleläikega. Ja no jällegi… Ei saaks öelda, et ma olen ilma meigita kole. Mul on muidugi tumedad kulmud ja ripsmed, see aitab kaasa – loomuliku blondina see ilmselt nii lihtne poleks.

No ja juuste värvimine. Olen seda isegi teinud ja oli lahe. Samas pole mu suhteliselt igaval pruunil mitte midagi viga ja tohutult palju vabastavam on olla loomulike juustega – käin juuksuris nii harva, kui soovi on, ei pea muretsema väljakasvu pärast. Mulle meeldivad küll lühikesed juuksed ja värske soeng on alati mõnus, aga kui ma ei viitsi seda iga kuu lõigata, ei juhtu ka mitte midagi. Jajaa, ma tean, nüüd te ütlete “aga mul on nii jubedat kartulikoorevärvi juuksed, et värvimine on absoluutne must be” – mõnel puhul võib see isegi tõsi olla, aga enamasti pigem mitte.

Naisteajakirjadest kah. Lähevad siia teema alla sellepärast, et need ju moe- ja meigisõltlasi kasvatavad. Jajaa, seal on mõistlikke artikleid ka, ei vaidle vastu. Minu kogemus igasuguste ajakirjadega piirdub kord kuus kosmeetiku ukse taga ootamisega (vahatamine on ainus iluteenus, mille eest igakuiselt maksmise mõtet näen, sest karvane olla on mu meelest rõve, raseerimine mõttetu ja epileerida ei viitsi) – siis saab mõned läbi lehitsetud. Loen Susani ja Justini kolumne, mõnd huvitavamat probleemipüstitust ja persoonilugu… Aga no kõik need “sel kuul eriti in“, uued meigitooted (põhimõtteliselt sama, mis reklaam, ehkki jätavad mulje, nagu ajakirjast keegi oleks metsikult testinud ja soovitanud – ega ma ei välistagi, et toimetusele jagati tasuta nänni, mille nood rõõmsalt ära kasutasid ja vastutasuks tootja kirjutatud nupukese “oma” soovituste alla torkasid) no ja minu jaoks konkurentsitult kõige igavam ja mõttetum osa (peale otsese reklaami) on moeleheküljed – suvalised mõttetud pildid… Või siis need soovitused riiete kohta, selle hooaja lemmikud, mis on alati ikka tunduvalt kallimad, kui keskmine hinnaklass – no pluusid liginevad tuhandele ja nii edasi. No… Milleks see kõik?

Ma saan aru, et ma maksan kvaliteedi eest. Mina maksaks (noh, teoreetiliselt, kui mul oleks rohkem raha :D) meelsasti ka eetilisuse eest. Ma maksan mulle meeldiva välimuse eest. Aga…. Märgi eest? Või puhtalt selle eest, et mingi asi on kellegi arvates parasjagu moes? TÄIESTI arusaamatu. MIDA see märk mulle annab? MIDA see mood mulle annab? Pean tunnistama, et mida märgitum riideese, seda meelsamini selle ostan. Suured firmamärgid pole absoluutselt minu teema.

Ühesõnaga mulle meeldib olla ilus. Mulle meeldib osta riideid, mis on kvaliteetsed, ilusad, sobivad mulle. Mulle meeldiks, kui ma oskaks endale (silma)meiki teha, see oskus tuleks vahel kasuks – aga see pole mu jaoks kaugeltki nii oluline, et ma viitsiks seda õppida. Mulle meeldivad inimesed, kes on omapärased ja viitsivad oma välimusega vaeva näha (näiteks Mormelar). Ja mulle meeldib kohutavalt lugeda Mari blogisid – nii tavalist kui ilu oma. Nojah, muidugi ma isiklikult ostaks ainult ökotooteid ja nii vähe, et suudaks kõik ära kasutada, samas ma saan aru, et oma hobile kulub ikka rohkem raha, kui ehk mõistlik oleks (mõni ostab rohkem huuleläikeid ja küünelakke, kui ära kasutada jõuab, mina tellin albumisse arutult palju fotosid, millest iga aasta pooled välja viskan :D – põhimõtteliselt sama asi ju). Ja mulle meeldib lugeda sellest, kuidas teised inimesed asju ostavad ja neid valivad. Ja näiteks ilusad küüned (eeldusel, et need on OMA, mitte jõledad pikad kunstküüned) on mulle alati väga meeldinud – kunagi lakkisin pidevalt, nüüd enam üldse mitte. Nii elangi oma endisele hobile Mari loomingu kaudu kaasa (no mina muidugi lihtsalt lakkisin, mitte ei osanud lillekesi peale maalida, nii hightech pole ma kunagi olnud).

Nii et ei saaks öelda, et ma olen enese eest hoolitsemise, ilusate riiete ja meigi vastane. Oo ei, seda kindlasti mitte. Aga lugedes keskmist naisteajakirja ja vaadates inimesi enda ümber, siis ikkagi tekib küsimus, MIKS nad seda kõike teevad. Miks on oluline järgida moodi, osta meeletult kalleid riideid, panna kunstküüsi, teha igal hommikul täismeik… No ei saa mina aru.

Natukene muretsen sellepärast ka, kuidas oma lapsed üles kasvatada suudan. Kas minu väärtushinnangud mõjutavad Plikat nii palju, et temast ei saaks üks neid teismelisi, kelle jaoks Cosmo on piibel? Tänapäeval vist on ju ikka normaalseid noori ka? Või kui just on vaja mingit äärmust, siis pigem gootitšikk blondi tibi asemel, seda ma taluks paremini (olen seda siin vist ka korduvalt varem öelnud) :D Peale keeleneedi, intiimpiirkondade augustamise ja kõrvaaukude suureks venitamise ma ilmselt lubaks suht vabalt muid asju… Juuste lillaks värvimist ja kulmurõngast ja… Seda ma vähemalt praegu arvan. Eks näis, kuidas kümne aasta pärast on, võib-olla olen siis vana rangus ise :D

Apr 042011
 

Olen viimasel ajal olnud liiga kannatamatu. Vihastanud liiga kergelt Plika lollitamiste peale, läinud igasugu pisiasjade pärast liiga kergelt närvi. Mõtlesin just eile õhtul, et kehv on sedaviisi olla. Et oleks vaja uut jõudu, uut energiat – olemaks heas tujus, sellest tulenevalt ka kannatlikum ja rõõmsam.

Noo, mu soove võeti kuulda, täna just nii läkski. Hommikust saati oli hinges selline õnn ja rõõm, et hoia ja keela. Miks? Ei tea, otsest põhjust nagu polegi. Raske oli tõusta, olin unine. Aga Plika oli nii armas, vaatasin tema mängimist. Jõin kohvi ja sõin võileibu, käisime pikalt õues. Kutsusime Tage ja Annu mänguväljakukohtingule, hiljem käisid nad meil külas. Plika jäi pärast seda ilusasti lõunaunne (viimasel ajal on sellega probleeme olnud, aga kui eelnevalt korralikult väsitada ja kahest voodisse panna, siis enamasti ikka jääb).

Õhtupoolikul käisin hambaarsti juures, hakkasime mu esihammastega pihta. Üks sai korda, kolm veel. Kaks neist kolmest on surnud ja vajavad valgendamist. Ühele pandi täna valgendaja sisse, aga teisele, kõige tumedamale, ei jõudnudki panna, nädala pärast siis. Järgmisel esmaspäeval tehakse teine hammas korda ja pannakse tumedasse valgendaja ja… Siis on rõõmus ootus, kas seespidine valgendamine mõjub või ei. Nagu ma aru sain, siis mõni käib kuu aega ja vist vahepeal pannakse juurde vms. No loodame parimat, et ikka mõjub. Jube tüütu on see värk küll, hamba ülesehitamine võtab kohutavalt aega. Aga see üks, mis täna korda sai, on küll parem kui enne. Varem oli augu ja plommi vaheline ala tumedam, nüüd on kõik ühtlaselt hele, nagu päris :D

Ja kogu selle päeva jooksul oli lihtsalt võrratult hea tunne. Tunne, et kõik on õige ja hea. Et kõik on nii hästi läinud, et paremat ei oskaks tahtagi. Tähendab, tahaks muidugi veel üht, teist ja kolmandat (lühidalt palju raha ja kutsumust, kõigi muude asjadega saaks ise hakkama), aga küll kõik vajalik tuleb ajaga. Mulle meeldib unistada sellest, kuidas asjad olla võiksid – ma usun, et oma mõtetega loome reaalsust. Ehk et halbade mõtetega meelitamegi endale s*tta ligi, aga kui mõelda sellest, mis on hea ja mida tahaks, siis nii lähebki.

Niisiis ma muudkui rõõmustasin. Selle üle, et me elame nii ideaalses kohas. Et remondi tegemine on nii põnev. Et talv hakkab ümber saama ning lumi muudkui sulab. Et mänguväljak on kodule nii võrratult lähedal. Et ilmad on sellised, mis lubavad seal olemist nautida. Et Tage elab nii lähedal, et me saame kergelt kohtuda ja jutustada, kuni lapsed mängivad. Et noh… Et kõik on nii hästi :D

Plika peale vihastasin täna kõigest mõned korrad – suutsin ennast tagasi hoida ja ei karjunud üldse. Kurjemat häält tegin paar korda küll – see hääl oleks võinud veidi vähem kuri ja veidi rohkem lihtsalt konkreetne olla, aga no pole hullu :) Ei tekkinud kordagi tahtmist teda nt tuppa luku taha panna, sest ta ei teinud kordagi mingit sellist lollust. Sest mina olin paremas tujus ja temaga rahulikum ja tegelesin temaga rohkem :) See kõik on nii tihedalt seotud, ma ju tean. Aga ometigi olid viimased nädalad jälle sellised, kus ma ei suutnud sellest teadmisest hoolimata rahulikuks jääda. Asi polnud õnneks nii hull, kui eelmise aasta lõpus, aga ma ei olnud nii hea ema, kui oleksin tahtnud olla. Tänasega võib juba täitsa rahule jääda, loodetavasti jätkub samas vaimus.

Aga mis saakski halvasti olla, kui kevad tuleb sellise hooga. Hing hõiskab sees!

Apr 032011
 

CIMG3358

CIMG3359

CIMG3363

CIMG3366

(teisel pool on peaaegu sama külm kui õues, sestap toppisin Plika veidi pikemaks seal hängimiseks soojalt riidesse)

Mäletatavasti jäi sisekujundajaga jutt, et enne põhjalikumate plaanide tegemist tuleks konsulteerida ehitajaga seina lammutamise ja põrandate renoveerimise asjus, et saada aimu, mis seis täpselt on ja palju see lõbu meile maksma läheb. Ehitaja käis ära, vaatas kõik üle ja andis Abikaasale juhtnöörid kätte, kui palju kust ära lammutada, et ta saaks siis hiljem tulla olukorda hindama. Sest milleks, eks, maksta ehitajale lammutamise eest, kui see on Abikaasa lemmiktegevus :D Üleüldse on plaanis ise ja sõprade abiga võimalikult palju ära teha, et rahalises mõttes võimalikult soodne tuleks, aga täitsa ise ja ilma asjatundja abita ei tuleks nii ulatuslikud tööd kõne allagi (tuleks siis, kui me oleks kuldsete kätega ja mõningate kogemustega, mida me paraku veel aga pole).

Igal juhul kiskus Abikaasa täna ühest toast saepuruplaati ära – natuke seinalt ja poolelt põrandalt. Põrandalauad tuleb muidugi ka üles võtta ja seina veel teha, aga no täna polnud palju aega, eks nädala sees õhtuti nokitseb edasi.

Me muidugi lootsime, et saepuruplaadi all olevad lauad on ehk heas seisus, saab üles võtta, alt ära soojustada ja tagasi panna. No vähemalt selles toas, tundub, ikka ei saa küll – seda on korra juba tehtud :P Nagu pildilt näha, on lauad ilusti nummerdatud, vanade naelte augud ka sees ja üleüldiselt üsna pehmed. Mitu kulunud värvikihti ka peal – ilmselt oligi alguses ainult laudpõrand, mida värviti, hiljem võeti üles, tehti seal all midagi (ilmselt natuke soojustati ja see on ajaga haihtunud), pandi lauad tagasi ja saepuruplaat peale.

On muidugi teoreetiline võimalus, et äkki teiste tubade lauad on paremas seisus, aga ega ma ülearu suuri lootusi ei hellita. Seega tuleb nüüd mõelda pigem selles suunas, kuidas kõige odavamalt uue põranda materjal saada (ja ma saan suurepäraselt aru, et odavat pole siin midagi :D).

Ma oma aruga mõtlen, et kui jätta kõrvale laminaat ja muu taoline, siis looduslikest materjalidest midagi laudpõrandast odavamat ei ole… Ju? Parkett tuleks raudselt kallim ja tubadesse ju linoleumi ei pane. Kusjuures mul pole absoluutselt midagi linoleumi vastu, muidugi eeldusel, et see on looduslik, mitte PVC, kaalun seda täiesti tõsiselt kööki – hea mugav puhastada, laudpõrandat poleks nii mugav. Kivi oleks külm või peaks alla põrandakütte panema, mis ka ei vaimusta, rohkem variante ei oskagi esimese hooga välja mõelda. Eee… Korkpõrand on vist ka olemas? Ka raudselt kallim. No ja tõesti, ei tule rohkem variante praegu pähe.

Ideaalne oleks leida kuskilt lähedusest keegi, kes kah remonti teeb ja oma korralikud põrandalauad välja viskab, et need siis endale kahmata :D Aga minu meelest pole see tõenäosus just eriti suur. Nii oleks vist odavam, kui osta hööveldamata lauad ja seda siis ise teha… Või midagi taolist. No igatahes mõtlemisainet on. Looduslik materjal peab kindlasti olema, eelarve on väike ja isetegemistahe sellest tulenevalt suur.

Lisaks uurisin eile põgusalt alternatiive kipsplaadile – seina sirgeks saamiseks. Savikrohv on iseenesest nummi – Geily kodus meeldib väga ja isegi sai kunagi ökoehitust õppides veidi katsetatud (oli, olgem ausad, paras möksimine), aga miskipärast ma ei tunne, et seda oma koju väga tahaks. No pudiseb ja nii edasi. Eelistaks traditsioonilisemat varianti, värvitud seina või tapeeti. Või noh, paljas palkidest/punastest tellistest sein oleks ka väga viis, paraku on meie palgid suht koledad, päris paljaks ei jäta.

Ainus, mis ma kiire googeldamise ja ehitusfoorumite abiga välja peilisin, oli Fermacelli kipskiudplaat, hinnast saab aimu näiteks siit. Khm, jah. Ma ei oskagi kohe rohkem midagi öelda.

Aga kindlasti on nii põrandate kui seinte jaoks veel tuhandeid nutikaid ja odavamaid võimalusi, millele ma oma remondi koha pealt võrdlemisi piiratud aruga pole veel lihtsalt tulnud. Tuleb need võimalused üles otsida!

Apr 032011
 

Miskipärast on mul olnud igasuguste isetegemistega raudpoltkindel eelarvamus, et see kõik on kindlasti midagi keerulist ja aeganõudvat. Ja kui ma siis lõpuks viitsin natuke teema kohta päriselt mõttega lugeda ja proovida, siis avastan, et häbiväärselt lihtne. Teha jogurtit, toorjuustu, kohupiima, kondenspiima, jäätist… Nüüd siis leiba.

Juuretise sain ema mehelt, Mrs G jagas MSNis nõuandeid, netist eriti lugeda ei viitsinud, järgisin siinseid juhtnööre. Jahuks oli Pihlaka maheringilt saadud Tõrvaaugu talu mahe rukki lihtjahu, tainast tegin ainult ühe pätsi jagu (poolest liitrist veest) ja vastavalt soovitusele üsna pehme, et õhulisem tuleks.

Lasin liiga kaua hapneda, peaaegu ööpäeva – mille tulemusena, üllatus-üllatus, sai leib meie maitsele veidi liiga hapu. Järgmine kord proovin traditsioonilise 16 tunniga. Poole kõrgemaks see küll ei kerkinud – mul sai tainast kolmveerand vormi ja kerkis ääreni. Pärast ahju panemist unustasin esiteks veerand tunni pärast temperatuuri madalamaks keerata, tegin seda ehk umbes pool tundi hiljem. Teiseks unustasin ära, mis kell ma üldse leiva ahju panin, seega ei osanud täpselt arvata, millal välja võtta :D Kuna küpsetamine jäi öösse (halva ajastuse tulemus), siis võtsime lihtsalt välja ja läksime magama – hommikul avastasime, et alt veidi tainas, seega läks ahju tagasi.

Aga esimese leivateo kohta igati hea, ütleks ma. Veidi liiga hapu ja veidi liiga krõbeda koorikuga, maitseainete ja seemnetega peab ka veel katsetama, aga muidu oli täitsa mõnus leib. Õhulisem, kui paljud teised ise küpsetatud leivad, mida proovinud olen, nii et see sõtkumise asemel segamine ja pehmem tainas on väärt soovitused. Igati tervitatav mu jaoks, ma ei viitsigi sõtkuda ja eelistan iga kell selliseid küpsetisi, kus tainast näppudega tegemise asemel kausis segada saab. Muretaigna jaoks palun näiteks alati Abikaasa appi, tal on mingi nipp, saab müstiliselt kiiresti või ja kuivained segi näpitud.

Igal juhul äge. Ootan juba uut katsetamist. Poest enam leiba osta ei kavatse :D