Blogimõtted

Küll oleks mõnus, kui mul oleks igal õhtul aega ja tahtmist päevasündmused kirja panna. Iga päev ju polegi midagi kirjutamisväärset, aga enamasti siiski on. Ja pildid, pildid! Nii mõnus oleks, kui kõik oleks kronoloogiliselt kirjas ja pildid ilmuksid blogisse üsna kohe pärast nende tegemist.

Selle asemel ma aga tihti ei viitsi. Nii jääb pool kirja panemata ja pildid kuhjuvad. Just näiteks avastasin, et maikuu kaustas on terve posu pilte, mida ma ei viitsinud õigel ajal üles panna. Aga ometigi ju tahaks… Niisiis tekivadki igasugused tagantjärele postitused. Lisaks mulle ei meeldi, kui ühekorraga on palju pilte, võiks olla parajates kogustes läbi aja 🙂 Ma just rõõmustasin, et sain juuni kausta piltidega ühele poole, nüüd aga pool maid ja juunis ka juba uued ja… No vaatame.

Lisaks ma ikka ei suuda otsustada, kuidas selle privaatsusega täpselt on. No tõesti, minu ja Abikaasa ja ema ja sõprade poolest ei ole probleemi. Sellega, mida ma siin kirjutan ja mis pilte avaldan. Lastega pole ka siiani probleemi 🙂 Ja no ma TÕESTI ei kujuta ette, kuidas see probleem tulevikus tekkima peaks. Nad ju kogu aeg näevad (ja saavad ajaga järjest rohkem aru), mida ma neist näitan ja kirjutan. Kui üks päev peaks ütlema, et ära sellest enam kirjuta või ma ei taha, et sellised jutud oleks minust netis, siis saab ju alati parooli peale panna, blogi kinniseks teha. Ja ärge tulge jälle selle jutuga, et mis netti riputatud, on seal igavesti olemas. Ei ole ju midagi sellist valgustkartvat, mida ei tohiks näha need, kes kõike välja nuhkida oskavad. Me räägime pigem laste koolikaaslastest ja sõpradest, kes võiks kuidagi mu blogini jõuda ja sellest võiks lastele mingi privaatsusprobleem tekkida (mhm, see klassikaline “mida sa ei taha, et sinu esimene poiss/tüdruk sinu kohta netist lugeda võiks”). No nood sõbrad ju ei hakka otsima sealt “kusagilt” – kui blogi on ikka kinniseks tehtud, siis ta on, nemad enam ligi ei pääse.

Nii et jah… Ausalt öeldes mina ei näe probleemi. Aga jube paljud on läbi aegade targutanud, et MINA küll ei tahaks, et MINUST titepildid netis oleks. TEIE ei kasvanud interneti- ja blogiajastuga üles, eks! Teil polnud võimalust väiksest peale kaasa rääkida, kas ja kui palju võib. Minu lastel on. Nii et jah… Ma ikka ei näe veel põhjust kõike kinniseks teha. Ma ju pole ainus, kes avalikult kirjutab, neid on nii palju teisigi. Samas minu tuttavate hulgas on pigem rohkem neid, kes kirjutavad (osaliselt) kinniselt.

No ma mõtlen, et ehk jah… On targem blogi kinniseks muuta siis, kui lapsed kooli lähevad vms. Või kui mul peaks tekkima aega ja võimalust WordPressi kolida…

Olen kõik need asjad enda jaoks sada korda läbi mõelnud ja jõudnud alati järeldusele, et ma ei näe praeguses midagi halba. Ja siis tuleb jälle keegi, kes kireb privaatsusest ja sellest, kuidas talle ei meeldiks ja sellest, kuidas on igasuguseid perverte. Nojaa, auto alla võib ka jääda, kivi võib ka pähe kukkuda 🙂 Pole siiani jäänud ega kukkunud ega pervertide otsa komistanud. Usun, et nii ühe, teise kui ka kolmanda tõenäosus on sarnaselt väga väike. Ma ju ei pane siia alasti laste pilte ega ei kirjuta mingeid rõvedusi. Lihtsalt kajastan oma pereelu. Kohati avameelsemalt, kui mõnele kinnisele eestlasele arusaadav on, aga… No ei näe ma siin midagi nii erilist, mille pärast peaks muretsema.

Nüüd kindlasti mõni jälle ütleb, et AGA KÕIK ON JU IGAVENE ja MINULE SEE KÜLL EI MEELDIKS ja KAS SA IKKA OLED SELLELE KA MÕELNUD ja KUI SA IKKA VEEL SELLEST RÄÄGID, SIIS JÄRELIKULT SAAD ISE KA ARU, ET IKKA EI TOHIKS.

Ja mõni kindlasti jälle ütleb, et oluline on see, mida ma ise olen otsustanud ja ei tohigi lasta ennast teiste arvamusest häirida. Jajaa, ma tean seda ka.

Seda kõike on siin ju korduvalt varem läbi nämmutatud. Ja nagu näete, siis ikka veel muretsen. Sest noh, arvamused on erinevad ja kuna praegune internetiajastu on nii uus nähtus, siis keegi päris täpselt ei tea, mis tulevikus saab. Ja oma lastele tahaks ju ikka parimat. Ja tema ja tema ja tema ju ütlevad, et MEIE küll oma lastest avalikult netti kirjutada ei taha. Äkki ma siis ka ei peaks…

Vot ei tea. Ja karta on, et kui praegu ma veel ei viitsi midagi ette võtta, sest nii otsest vajadust pole, siis üks hetk ikkagi läheb see blogi (teiste paranoia tõttu) ikkagi osaliselt kinniseks. Aga noh… Kunagi tulevikus. Praegu lugege aga edasi 🙂

Küll oleks lihtne, kui mul oleks privaatsuspiir seal, kus igal tavalisel eestlasel. Siis mul oleks lihtsalt eraldi kinnine blogi laste jaoks ja kõik need siseheitlused oleks olemata. On aga nii, et tekkis harjumus enne laste sündi avalikku blogi kirjutada ja… Nüüd siis peabki muudkui mõtlema. Aga noh, lastega ju mõtlebki kõige üle. Kas ma ikka teen õigesti 🙂