September 2011

Täna sai jälle rõõmustavalt palju ära tehtud.

Kloppisime lastetoa vaibad ära, pühkisin ja pesin seal põrandat, puhastasin kappide pealt pliiatsisirgeldusi ja lihtsalt mustust, nüüd on kohe mõnusalt puhas ja korras (ehkki ausalt öeldes ega ma neid purusid ja sirgeldusi muidu eriti tähele ei pannud, muud asjad on kogu aeg jooksvalt korras).

Elutoa põranda puhastasin tolmuimejaga ära ja küürisin põlvili lapiga kõik üle. Oo, seal on vahe märgatav, valge põranda värk. Mulle hullult meeldib see põrand, väga ilus on… Aga ma ei viitsi iga päev puhastada, heal juhul pigem kord nädalas. Ja ilus püsib see ehk paar päeva 😛 Eks ma hoian nii kaua korras, kuni see siin on, aga ei nuta just ülearu, kui kunagi soojustama hakkame ja uue paneme. Usun, et meie koju sobib kõige paremini ikka õlitatud laudpõrand – mõnusalt looduslik ja iga puru ei paista välja.

Valge vaip on ka äge vaadata, aga tüütu hooldada (üllatus-üllatus, eks), miskipärast on üks vaiba ots kogu aeg plekke täis, ma korra olen juba puhastanud, nüüd peaks jälle, üldse ei viitsi. Esimene kord kasutasin spreiga plekieemaldit ja puhast lappi, aga ma tahaks millegi kergemaga… Soodavesi vms. Pole viitsinud mõelda. Aga plekid on koledad küll.

Ses mõttes on kaltsuvaibad hoopis etemad, saab masinas pesta ja üldse ei tule selliseid plekke ka, ma ei teagi, mis värk on, miks elutoa vaibale kõik külge hakkab. Aga noh, värviline vaip oleks ikka kõige parem 😀

Peale tubaste toimetuste jõudsime üle pika aja ka väljas miskit ette võtta. Ilmad on viimasel ajal olnud sellised, nagu nad on, aga täna oli tõeliselt mõnus. Sain lõpuks voodipesu ära pesta, õhtuks oli kuiv, nii et sain jälle peale panna – no see üks värv sobib meie toaga kõige paremini 😛

Abikaasa saagis valgel klaaril pooled oksad maha, see oli meeletult suur puu ja oksad olid maadligi, nüüd saab jälle normaalselt puu all käia, saime tublisti kasutatavat murupinda juurde. Nagunii keegi neid õunu ära süüa ei jõudnud, ehkki andsime teistele ka… Pool puud kannab piisavalt.

Mina puhastasin üle pika aja õunapuude aluseid (nii usin pole, et igapäevaselt viitsiks, mul sõltub kõik ilmast ja tujust) – ämbrite kaupa mädanenud õunu komposti, korralikud jäid puu alla, peab homme ära korjama. Ainus õunamahla pressimise koht, mille netist leidsin, on Pärnu aianduse ja mesinduse selts, eks peab sinna viima. Meil pole ainult mahla hiljem kuskile panna, purgivaru on suht kesine. Peab kuskilt juurde muretsema…

Tegin üle pika aja jälle aiast pilte. Ega suurt midagi aru saada pole, metsistunud on 😀

Sihuke läbula on meil lõhkumisest saati kuuri taga. Abikaasa üritab vahel põletada, aga senise tempoga jääb see küll talveks ka sinna 😀 Ja noh, miks vana tolmuimeja ja katkised lambikuplid seal on, sellest ma siiani täpselt aru ei saa, need peab ju lihtsalt ära viskama… Eks me üritame enne lume maha tulekut ikka korda saada.

Tahaks nii kangesti, et aed oleks organiseeritum. Ma ei ihalda kaugeltki joonlauaga sirgeks aetud peenraid ja täiuslikkust, soovin lihtsalt veidi rohkem organiseeritust. Praegu on kõik nagu pudru ja kapsad, pind on suht suur, kogu see värk tundub nii üle jõu käiv. Mingeid teadmisi mul pole, ei oska omast arust kuskilt pihta hakata. Mingid plaanid meil muidugi juba on, aga mulle tundub, et need kõik eeldavad praeguste lillede üles võtmist, nii et neid üldse kuskile ei jääks, aga lilli ometi tahaks… No eks näis.

Õhtul käisime Abikaasa vanaemal külas, Plika joonistas talle kaardi (seal peal on memm ja taat, päike, kaks lille ja küünal :D):

Nüüd on lapsed voodis ja mina tegelen blogimajandusega. Avastasin juba enda arust jube hea variandi, kuidas lihtsamalt läbi saada, aga tutkit, pole ikka nii hea, kui arvasin… Urr. Katsetame edasi.