2011

Poisi päevauned on muutunud kaootilisemaks. Enne oli kohutavalt oluline, et ta magaks sel ajal, kui ma Plikaga õues käin ja teda lõunaunne panen. No me pole Plikaga viimasel ajal just eriti usinasti väljas käinud – vahepeal oli erikuradikülm, praegu on ta haige jne. Lisaks avastasin, et Poiss on vanemaks ja targemaks saanud – nüüd on nõus juba ärkvel kah kärus olema, ei karjugi.

Sestap pole enam oluline, et ta magaks 11-15. Ja kuna ta ärkab juba tükk aega erikuradivara, siis ma suskangi ta tavaliselt juba poole kümne paiku õue. Magab siis, kaua magab – vahel 1,5, vahel 3, ükskord magas viis tundi.

Teiseks uneks panen nüüd ka alati kärru – täpselt siis, kui ta väsinud paistab. Vahel juhtub nii, et see teine tuleb pikemgi. Selle viietunnise variandiga teist muidugi ei tulnudki.

Õhtul, oleme avastanud, jäävad nad kah suht hästi igal ajal magama – ei pea tingimata kell kaheksa rutiiniga alustama, võib ka näiteks seitse. Sel juhul on juba pool kaheksa vaikus majas. Ja noh, tore ju, kui rohkem oma aega jääb.

Hommikul laliseb Poiss tavaliselt juba kuue paiku, aga nii kaua on ta meie vahel enamasti rahul, kuni Abikaasa seitsmest tõuseb… No ja siis, kui Abikaasa tööle läheb, olen ka mina sunnitud ennast üles ajama.

Aa, Plika… Tema ärkab vist kah vara. aga võtab oma teki elutuppa, istub minu tugitoolis ja vaatab mu arvutist multikaid. Selline varahommikune traditsioon siis tekkinud, paljudes peredes tavaline.

Ühest küljest ma tean, et lapsele oleks parem, kui oleks kindlate kellaaegadega rutiin. Teisest küljest on kena, et Poiss on nõus nii paindlikult magama, teeb minu elu kergemaks (trennis käimised jne). Küllap tekitan talle siis rutiini, kui tema ka ükskord ainult korra päevas magab – ja siis harjutan ta ka päevaund toas magama. Aga see kõik ilmselt vanuses 1+. Siis ta jagab juba kogu värgist veits rohkem ja on kergem talle neid une-eelseid seoseid tekitada. Saab põnev olema neid ka päeval koos Plikaga magama panna.

Poisi öised ärkamised läksid vahepeal küll nats käest ära, sest ma muutusin liiga mugavaks ja ta arvas, et võiks jälle iga tunni tagant vigiseda ja tissi saada, aga selle peale võtsin ennast kätte ja nüüd on tagasi vanad reeglid, et enne kahte ei mingit tissi ja pärast seda mitte enne viit. Kui muul ajal ärkab ja vigiseb, hoian süles ning lasen nutta ja rahuneda. Ja istudes tissi anda jälle kah ei viitsi, sest kaisus on mugavam. õnneks ta allus reeglitele kiirelt, mingit suuremat tagasilööki polnud.

Kui ma nüüd viitsiks need öised söömised tal täitsa ära harjutada, no vähemalt selle kella kahese… Aga ma ju ei viitsi veel! Õnneks ta siiski väga tihti ei ärka, nii et mind hetkel ei häiri.

Üldiselt olen isegi rohkem rahul kui enne – 95% juhtudest jäävad mõlemad lapsed iseseisvalt probleemideta magama ja tänu Poisi kaootilisematele päevaunedele on mul rohkem vabadust oma käike planeerida. Mida hing veel ihaldada võiks?

Seoses Plika haigusega olemegi viimastel päevadel ööund tunni võrra varasemaks nihutanud. Peaks seda kella seitsme joont nüüd kella keeramiseni hoidma – siis ei ole väga hullu, kui nad edaspidi jälle kaheksast magama lähevad.

Ainult seda pähklit pole ma veel läbi hammustanud, kas ma peaks Plika lõunaune aega ka koos kella keeramise või magamaminekuaja nihutamistega kuskile poole liigutama… Ma nii harjunud, et see on täpselt kell üks.

No ja alati on võimalus, et suvel suure valgega ei taha nad enam üldse nii hästi vara magama jääda, aga lootma ometi peab 😀 Sumedaid suveõhtuid tahaks veel enam enda tarbeks – lapsed tuttu, beebimonitor valvesse ja ise aeda chillima. Mmmm…