Jan 062012
 

Üritasin meelde tuletada, kui palju ma siiani üldse leiba küpsetanud olen. Paar korda kevadel, vist üle kahe korra toona ei jõudnud. Mõlemad olid söödavad, aga siiski üsna puised ja maitsetud. Nüüd sügisel uuesti proovides tegin kogemata kahe leiva jagu tainast ja mingil põhjusel see ei kerkinud, nii et üritus läks täiesti aia taha. Nii ma ei viitsinudki uuesti katsetada, kuni Nele mulle oma leivateo postitusega eile sellise leivaküpsetamise isu peale ajas, et taigna keskööl hapnema panin.

Ja esimest korda elus küpsetasin sellise leiva, millega tõepoolest ise rahule jäin. Piisavalt õhuline, piisavalt maitsev. Muidugi üsna igav, sest seemneid ega ürte mul juurde lisada polnud, panin vaid soola ja suhkrut, Nele leib oli mõnusam :P Aga nüüd, kus mul leivategu tõepoolest välja tuli, lähen ostan siis ka seemned ja värgid varuks, enne lihtsalt ei julgenud.

Miks siis seekord nii hästi läks? No esiteks oli mul hea tuju, see ehk luges :P Teiseks oli mul esimest korda aega juhendit algusest lõpuni täpselt järgida, ilma et miskit valesti läinud oleks. Esimestel kordadel unustasin õigel ajal temperatuuri vähendada ja siis õigel ajal välja võtta, viimati panin kogemata kahekordse koguse vett ja jahu jne.

Õpetusi olin ennegi lugenud, aga Nelelt sain veel paar head nippi juurde. Esiteks selle, et taigna võib alguses ju teha tavalisse potti, ma enne üritasin oma pealt laienevat kaussi rätikuga katta NAGU MINGI LOLL, lihtsalt kaas peale panna on ikka tunduvalt mugavam variant :P No ja siis ma kasutasin seekord Nele eeskujul visplit – ma ju pole kunagi viitsinud sõtkuda, vanasti segasin lusikaga, vispliga on aga mugavam.

Hapneda lasin 9-10 tundi (elektripliidi praeahjus, et vältida võimalikku tuuletõmbust), kerkida 4 (elektripliidil, mis asub puupliidi kõrval ja on seega kõige soojem koht), selleks ajaks oli ilusasti kerkinud ja läks ahju. Esimest korda sain rahulikult meelespäid panna, et õigel ajal temperatuuri vähendada ja veega üle pintseldada.

Ja tuli mmmmmõnus! Ootan Abikaasat koju, et tema oma eksperthinnangu annaks, tema on iseküpsetatud leibade suhtes VÄGA kriitiline.

Lähen nüüd vaatan Selverist seda nunnut vormi ka, mis jõulu ajal silma jäi. Kui veel alles on, siis vist premeerin ennast :D

  2 Responses to “Sooja leiba, mõtelge!”

  1. kummaline, ma olen teadnud, et leib ei tohi metalliga kokku puutuda – st teen savi- või plastkausis, segan puulusikaga, juuretist hoian plast- või klaaspurgis, metallvormidesse panen kah küpsetuspaberi sisse…

  2. Kaasaegsed potid on ju roostevabast terasest. Päris rauaga muidugi ei või kokku puutuda, leib on happeline ja reageerib rauaga, aga mitte roostevaba terasega.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.