January 2012

Ikaldus

Ma katsun kogu aeg positiivne olla ja see lühikeste juppidena õnnestub ka, aga ikkagi on tunne, et me ei suuda ennast koos piisavalt kätte võtta ja üksi kätte võtmisest ei piisa… No lihtsalt ei jõua. Ja ma siinkohal ei süüdista Abikaasat ega midagi, me mõlemad oleme sellised pooletoobised. Mulle muidugi tundub, et mina pingutan palju rohkem, aga vahepeal lihtsalt ei jõua ja siis olen ise täpselt sama väljakannatamatu, nii et pada sõimab katelt.

Oleme terve perega haiglased. Kõigil on nohu, Plikal jube köha, minul ja Poisil väiksem köha, lastel on silmad lägased, aga õnneks mitte nii jõhkralt, et korraliku silmapõletiku mõõdu välja annaks, ehk ikka läheb paremaks, mitte hullemaks. Plikal tuli pühapäeva õhtul 38.4 palavik, mis järgmiseks päevaks sama järsku kadunud oli – ise arvan, et lasteaia kartuses. Abikaasal on kurguvalu, meil mõlemal on eile ja täna nii väsinud olemine olnud, et midagi asjalikku teha ei jõua. Pidevalt on nii, et kui üks suudab rahulik olla, siis teine on ikka täiega närvis.

Abikaasal on see nädal puhkus ja tunne on selline, et oleme enamik ajast maha kraagelnud. Homme õhtul läheb ta ära ja tuleb siis tagasi alles esmaspäeva õhtupoolikul, ma kohe üldse ei oota seda lastega üksi olemist, ema on ka samal ajal Tartus, eriti halb variant. Kui kõik oleks terved ja rõõmsad, saaksime suurepäraselt hakkama, aga praeguses seisus… Võeh. Tõsi on aga ka see, et Abikaasa pole saanud hirmammu sõpradel külas käia ja ma isegi tahan minna varsti nädalavahetuseks üksinda Tallinnasse, nii et kõik on väga aus ja õiglane. Pean hakkama saama 😀 No Kaidi lubas laupäeval külla tulla, ehk saan veel külalisi skoorida, siis lendab aeg kiiremini. Ja no võib ju loota, et oleme selle ajaga kõik juba tervemad ka.

Pallidega on ka ikaldus. Nadja läks minust eile KAHEKSA taset ette (ma parem ei loe, palju neid nüüdseks on) ja nüüdseks on Anti ka juba jälle ees. Mina istun endiselt 85. tasemel NAGU MINGI LOLL, ära tehtud ei saa. Motivatsioon langeb kolinal 😛 Pallid kusjuures olidki ainus põhjus, miks seda postitust kirjutama hakkasin, no nii südame tegi täis. Ja kui ma juba virisemas olen, siis mõtlesin kõik muud virisemised ka ära viriseda.

Okei, sai vist nüüd piisavalt 😀 Ehk suudan nüüd positiivseid mõtteid edasi mõelda, ainult siis on lootust, et asi päriselt paremaks läheb.

Ikaldus Read More »

Köögikombaini otsinguil

Meil oli täna ainult paar tundi aega ja ehituspoes oli vaja ka käia, seega jõudsime vaid kahte tehnikapoodi, aga natukene selgust tuli selle käiguga küll.

Onoff “hiilgas” jälle klienditeenindusega – viisakad, sõbralikud ja positiivsed võivad nad ju olla, aga nii kunagi pesumasinate kohta uurides kui ka täna jäi mulje, et ASJAST nad seal päriselt midagi ei tea. Täna siis näiteks ütles müüja, et tema meelest üldse polegi köögikombaine, millel oleks ka mahlapress, et eks ikka mõeldi seda tsitrusepressi, mis paljudel kaasas on (no teate, see julla, mille peal pooleks lõigatud sidrunit keerutada).

Experdis oli asjalik müüja, seletas seal üht-teist, pakkus variante, vaatas kataloogist lisatarvikute hindu, andis nõu jne.

Kui sellised “tavalisemad” funktsioonid on kõigil masinatel olemas, siis meie rõhusime lisaks mahlapressile ja hakklihamasinale. nagu ma täna aru sain, siis päris õige hakkliha tegemise julla pole pea kunagi komplektis, saab juurde osta vaid teatud mudelitele üsna kalli raha eest ja üleüldse saab liha tavalise lõikuriga ka peenestada. Siinkohal lähevadki arvamused lahku – kõik on nõus sellega, et spets masinaga saab parema hakkliha, aga kui ühed väidavad, et kombaini tavalise lõikuriga tuleb jube läga, siis teised väidavad, et saab küll üsna normaalse… Noo, kõik kombainiomanikud, kes te mu blogi loete, kuidas teil liha peenestamisega lood on?

Mis puutub mahlapressi, siis selles osas tundub kõige sümpaatsem Philips HR7775. No nad ise muidugi peavadki endale reklaami tegema, aga seda soovitas too Experdi müüja ka. Poodides on selle hind €239-249 kandis, netist leidsin kõige odavamalt Pixmaniast, kust saaks koos saatekuluga €161 eest, mis on täiesti arvestatav hind.

Hea näeb välja ka 😛

Nojah, muidugi tahaks ideaalis, et anumad poleks plastist, vaid roostevabast terasest/klaasist. Aga hetkel on asjalik mahlapressimise funktsioon minu jaoks olulisem, nii et olen vist nõus selle järeleandmise tegema. Veekeedukann on meil küll roostevabast terasest, seda ju kuumutab ja puha, aga blender on ka plastist kannuga, see oli lihtsalt ainus, mis oli tõeliselt mahukas. Ja noh, olgu see kombain siis, ei kuumuta ju ega hoia toitu seal väga pikalt sees…

Mis teie arvate?

Köögikombaini otsinguil Read More »

Sweet, sweet victory

Vaatasin, et Anti on küll veel kaks taset maas, aga üldises punktiarvestuses (mul pole õrna aimugi, mille põhjal seda täpselt arvutatakse) minust ette läinud – senini olin alati esimene, nüüd äkki teine. Ega’s midagi, võitlusvaim tõstis pead, hakkasin uuesti pallitama. Kuna taseme nipid olid selged, sai nüüd rahus seda õnnelikku korda oodata, mil pallide seis klappis, tegin uhkelt ära, sain kolm tähekest ja esimese koha skooris tagasi. Ja 80 tase! Ilus ümmargune number 😛

Aa, aga neid tasemeid on kokku siiski rohkem kui 134, ma ei tea, kust ma selle võtsin. Hiljuti mu meelest kuskil ütles, et mul on sada taset veel. Aga täpselt ei tea, googeldades esimese hooga ka ei leidnud.

Ma nüüd lähen piilun, milline 80 on.

Sweet, sweet victory Read More »

Parem hilja, kui mitte kunagi

Poiss magab teatavasti lõunaund endiselt õues – mõtlesin küll talve saabudes tuppa harjutada, aga kuna ilmad on siiamaani mõnusalt soojad, pole kuidagi raatsinud 3-4 tunnisest oma ajast loobuda, öösel magab ta sellegipoolest piisavalt kenasti.

No igatahes, nüüd paari miinusega on olnud mure, et jalad on külmad, hoolimata villastest sokkidest ja saabastest. Hakkasin rohkem tekiga kinni mässima, töötas nagu küll. Täna järsku turgatas, et meil on ju JALAKOTT. Nojah 😀 22. jaanuar. Parem kui 22. aprill, eks. Ja LUMI ning veidikegi külmemad ilmad tulid ju ikka alles päris hiljuti… Ehkki jalakott oleks juba novembris elu kergemaks teinud. Loll pea on nuhtlus, ma ütlen!

Eile magasin kümneni ning läksin kaheteistkümneks täikale, vahepeal sai arvuti ainult hästi korraks millegi vajaliku vaatamiseks lahti tehtud. Täika oli jälle pisike ja mõnusalt lobisemise kõrvalt sai ka mõned asjad müüdud/vahetatud. Plaani sai aga ka üks suurem, kuhu saab siis igasugu rahvast ligi meelitada, sellest  ja üldisest kodu koristamise aktsioonist innustunult ründasin lasteriiete kotte ning olin sellega õhtuni ametis. No ma olen ju hästi palju ära andnud, aga varud on üsna suured, vaatasin need kriitilise pilguga üle ja otsustasin, et Plikale pole päris 25 pikkade käistega pluusi järgmiseks kolmeks aastaks vaja, piisab ka 15-st jne. Mütse-salle-kindaid-villaseid sokke on ka märkamatult üle mõistuse palju kogunenud, mul on juba tekkinud omad lemmikud, mis on minu meelest kõige mugavamad ja efektiivsemad… Ühesõnaga nüüd on mul kolm kotitäit lasteriideid jälle, millest osa läheb ära andmiseks ja osa müüki ka. Ja Plikale leidsin kaks paari ilusaid parajaid dressipükse suuruses 98, mis hakkavad juba väikseks jääma, ma siiani ei saa aru, kuidas ma varem neid ei näinud, ma ikka vaatan regulaarselt neid kotte üle, et kas on midagi juba parajaks saanud.

Plikale on äärmiselt raske pükse leida, ta on nii peenike, et kõik pikkuselt parajad on vööst laiad. Olen viimase paari kuu jooksul silma järgi kaks paari ostnud, mis peaks sobima ja üllatus-üllatus, on siiski laiad, no lähevad siis rõõmsalt järgmisel täikal müüki. Praegusel kombeperioodil võib vabalt ka seelikute ja kleitidega käia, piisavalt soe on ikka.

Ma olen kaks õhtut järjest läinud üle pika aja magama siis, kui on tõesti suur uni ja väsimus – tavaliselt tuleb uni nii ebasobival ajal, et pole veel lihtsalt võimalik, hiljem enam ei tulegi, nii et olen poole ööni üleval ja järgmisel päeval unelen mitu tundi diivanil, et vähekegi puhata. Reedel õnnestus hoolimata vähestest unetundidest seitsmest tõusta ja terve päeva mitte pikuti vedeleda, selle tulemusena olin üheteist paiku õhtul surmväsinud ja sain normaalsel ajal voodisse. Eile tuli täpselt samasugune surmväsimus õhtul veidi enne üheksat, kui Abikaasa lapsi magama pani. Nii ma siis läksingi üheksast magama, sest unetunde on nagunii vaja tasa teha. Hea oli, et läksin, sest Plika jauras öösel ja kolmest viieni eriti magada ei saanud… Ja äratus seitsmest.

Oeh, rasked on sellised ööd, kus palju jauramist on. Igal ööl ei ole, aga kui mõnel jälle on, siis tundub, et muud polegi 😀

Mulle hullult meeldib minna magama siis, kui olen väsinud, voodis olemine sellisel puhul puhas mõnu, mitte piin… Halb on aga see, et tavaliselt jääb siis midagi koristamata, aga mulle meeldib õhtul kõik korda teha, et hommikul oleks hea ärgata. No uni on koristamisest tähtsam, hommikul värske peaga edeneb see nagunii kiiremini. Ja üleüldse ma üritan nagunii kõik esimesel võimalusel ära koristada, et une tulles enam kohustusi polekski, miskipärast pole nood viimased kaks õhtut aga seda jõudnud.

Üleüldse on viimased päevad olnud energiatase madalal ja mõtted liiga mustad. Täna aitas üllataval kombel blogide lugemine, teiste ettevõtlikkus annab endalegi jaksu juurde. No ja magatud sai ju ka. Nii et praegu tunnen ennast jälle üsna hästi ja loodan, et kõik probleemid leiavad maagilise lahenduse.

Aga nüüd on kaks tundi arvuti taga puhatud (eile ju üldse arvutis ei olnudki, lugemist oli seega tavalisest rohkem), viimane aeg asjalikuks hakata. Lähen puhastan hunniku juurikaid, et need juurviljakotlettide jaoks aurutama panna ja vaatan siis, mille koristamise tuju peale tuleb 😛

Ahjaa, teistele pallisõltlastele mainin ära, et 52. ja 55. tasemest järgmine õudustase on 79. See on nii lootusetult nõme, et seitse elu kuluvad hetkega ja no nii õnne asi, et lahendust ei paista… Mängimise motivatsioon on jälle null, aga Anti on juba 75. tasemel, viimati aitas 55. taseme pärast nädal aega vaeva nägemist ära teha just see, et tema minust mööda jõudis, ehk läheb seekord samamoodi 😀

Parem hilja, kui mitte kunagi Read More »