Ikaldus
Ma katsun kogu aeg positiivne olla ja see lühikeste juppidena õnnestub ka, aga ikkagi on tunne, et me ei suuda ennast koos piisavalt kätte võtta ja üksi kätte võtmisest ei piisa… No lihtsalt ei jõua. Ja ma siinkohal ei süüdista Abikaasat ega midagi, me mõlemad oleme sellised pooletoobised. Mulle muidugi tundub, et mina pingutan palju rohkem, aga vahepeal lihtsalt ei jõua ja siis olen ise täpselt sama väljakannatamatu, nii et pada sõimab katelt.
Oleme terve perega haiglased. Kõigil on nohu, Plikal jube köha, minul ja Poisil väiksem köha, lastel on silmad lägased, aga õnneks mitte nii jõhkralt, et korraliku silmapõletiku mõõdu välja annaks, ehk ikka läheb paremaks, mitte hullemaks. Plikal tuli pühapäeva õhtul 38.4 palavik, mis järgmiseks päevaks sama järsku kadunud oli – ise arvan, et lasteaia kartuses. Abikaasal on kurguvalu, meil mõlemal on eile ja täna nii väsinud olemine olnud, et midagi asjalikku teha ei jõua. Pidevalt on nii, et kui üks suudab rahulik olla, siis teine on ikka täiega närvis.
Abikaasal on see nädal puhkus ja tunne on selline, et oleme enamik ajast maha kraagelnud. Homme õhtul läheb ta ära ja tuleb siis tagasi alles esmaspäeva õhtupoolikul, ma kohe üldse ei oota seda lastega üksi olemist, ema on ka samal ajal Tartus, eriti halb variant. Kui kõik oleks terved ja rõõmsad, saaksime suurepäraselt hakkama, aga praeguses seisus… Võeh. Tõsi on aga ka see, et Abikaasa pole saanud hirmammu sõpradel külas käia ja ma isegi tahan minna varsti nädalavahetuseks üksinda Tallinnasse, nii et kõik on väga aus ja õiglane. Pean hakkama saama 😀 No Kaidi lubas laupäeval külla tulla, ehk saan veel külalisi skoorida, siis lendab aeg kiiremini. Ja no võib ju loota, et oleme selle ajaga kõik juba tervemad ka.
Pallidega on ka ikaldus. Nadja läks minust eile KAHEKSA taset ette (ma parem ei loe, palju neid nüüdseks on) ja nüüdseks on Anti ka juba jälle ees. Mina istun endiselt 85. tasemel NAGU MINGI LOLL, ära tehtud ei saa. Motivatsioon langeb kolinal 😛 Pallid kusjuures olidki ainus põhjus, miks seda postitust kirjutama hakkasin, no nii südame tegi täis. Ja kui ma juba virisemas olen, siis mõtlesin kõik muud virisemised ka ära viriseda.
Okei, sai vist nüüd piisavalt 😀 Ehk suudan nüüd positiivseid mõtteid edasi mõelda, ainult siis on lootust, et asi päriselt paremaks läheb.