Mõtted uuest fotokast
Ostsin mäletatavasti kolm kuud tagasi uue fotoka ja sain mõned päevad tagasi kirja ühelt blogilugejalt, kes uuris, kas ma soovitaks seda osta. Lubasin veidi mõtteid koguda ja siis blogisse natuke põhjalikumalt kirjutada, muidugi ma olen siin nüüd oma pallide pärast kõik muud internetikohustused eiranud ja lubatud homsest on saanud pigem üle-üle-ülehomme, väga piinlik.
Igatahes, mu uus punane nunnu olevat Digi testis teisele kohale jäänud ja nende sõnul autorežiimil pildistamiseks odavatest kaameratest üks parimaid. Vot just seda ma otsisingi, head kaamerat auto režiimiga pildistamiseks, testivõitja Nikon P300 kaks valikuratast jätavad mind TÄIESTI külmaks 😀
Canon näeb hea välja ja pole mitte plastist, vaid roostevabast terasest korpusega, seega vastupidavam. Pildikvaliteet on tuntud headuses. Sisse-välja lülitub väga kiirelt, olen kõik helid ja alguse pildid maha võtnud, sekundi-kahega on kaamera pildistamisvalmis. Välk laeb kiirelt – katsetasin enne ostmist mitmeid teisi ka ja no need uimerdasid ikka tunduvalt kauem, mu Canon on aga vana Casioga kiiruse suhtes täitsa võrdväärne. Parem kusjuures mitte, mu meelest vähemalt.
See meeldib väga, et filmimise nupp on eraldi – Casiol pidin vajutama nuppu, kust alt tulid erinevad paikapandud settingutega pildistamise režiimid ja sealt võtma video, mis oli küll vist esimene valik, aga siiski. Canoniga läheb kiiremalt – lülitan kaamera sisse, vajutan nuppu ja juba filmibki.
Menüü ja funktsioonide poolega olen üldiselt rahul, küll aga tunnen pärast viit aastat Casiot mõnest asjast veidi puudust. No näiteks häirib see, et välgu maha võtmiseks pean ma režiimi auto pealt P peale lükkama – mitte et see oleks nüüd suur vaev, aga MILLEKS? Casiol oli vaikimisi auto režiim ja kui vaja, sai seda ka kruttida. Nojah, aga mul nüüd ongi kogu aeg P peal ja ta vist üldiselt on ka täpselt sama automaatne, lihtsalt võimaldab menüüst teatud seadeid muuta.
Ja teiseks oli Casiol seesama nupp, mida ülal seoses videoga juba mainitud sai, ma olen nii väsinud, et ei suuda praegu erialaseid termineid kasutada, no seal oli hunnik erinevaid pildistamise režiime makrost öövõtteni, vahepeale teksti ja ilutulestikku, kõigil olid settingud juba paika pandud, ainult vali ja pildista. Ma vahel ikka kasutasin mõnd sellist, eriti kui oli vaja hämaras mõnusat kollakat pilti saada. Nüüd viimati kuuske pildistades olin täitsa hädas, lõpuks vist näppisin white balance‘i alt midagi sellist välja, nii et õdusa kollaka tulekumas pildi kätte sain.
Ühe asja üle kurdaks kah. Nimelt vahel arvab see auto setting heaks valgustada vaid teatud osa pildist, nii et nurk või pildi ääred jäävad tumedad. Olen kõik sellised pildid ära kustutanud, aga klõpsisin kiiruga paar uut ja sain kohe näited ka. Mõlemal puhul on pildid tehtud täiesti järjest, fotokat käes liigutamata. Esimesed on tumedad, teised mitte.
Mh, tuba on sassis, nood laste riided, reisivoodi ja kapist välja võetud riiulid ei peaks seal teps mitte olema 😛
Ega sest tumedusest enamasti midagi polegi, saan ju kohe uue pildi teha. Aga lapsi pildistades loeb vahel iga sekund… Ja ma olen ju perfektsionist.
Casiot liigub Eestis vähe ja ma tean, et meie pood lõpetas nende müümise sellepärast, et järelhooldus oli toona peavalu, igasugused remondid ja garantiid venisid pikale. Kui ma nüüd ikka õigesti mäletan 😛 See oli ka põhjus, miks ma hoolimata oma rahulolust enam uut Casiot ei otsinud. Üldiselt on Canon minu silmis alati parim olnud ja sellest kaamerast paremat mina ei leidnud – pidades meeles, et ma ei hooli mingitest uhketest valikutest, vaid kasutan suur enamik ajast auto režiimi. Mõned asjad olid mu vanal Casiol paremad, mõned on Canonil paremad, üldiselt ma ei nurise. Ja soovitada julgen küll 😛
