Teatavasti hakkasime mõnda aega tagasi Poissi tuppa magama harjutama, ajastus sai aga kogemata valesti valitud – just samal ajal kasvasid vist viimased purihambad, igatahes oli käsi mitu päeva suus ja kisa palju, vahelduva eduga palavik ka (hambaid pole muidugi siiani näha).
Kella keeramisest lootsime palju – no et ehk hakkab Poiss hiljem tõusma. Kella keeramise hommikul saime seitsmeni magada, järgmine hommik algas aga kell viis, mis vana aja järgi ju neli.
Lõunaunne panemine ja toas magamine oli alguses äärmiselt komplitseeritud – Poiss lihtsalt seisis voodis püsti ja karjus. Esimesel päeval sain ta poole tunniga magama, aga tunnikegi undki polnud täis saanud, kui ta juba ärkas ja magama saada enam ei õnnestunud. Järgmisel päeval panin ta oma närvide säästmiseks siiski õue, õhtul tuli aga palavik, sestap sellest järgmine päev pidi jälle toas olema. Siis sain ta ka esimest korda kisata magama, põhjuseks C-vitamiin, mis talle voodis põske pistsin – nad on Plikaga mõlemad suuuured vitamiinifännid, aga ma ei tahtnud küll sellest harjumust tekitada, et ilma magada ei oskagi.
Sellest järgmisel päeval oli jälle kisa taevani ja minul olid närvid nii läbi, et ütlesin lihtsalt – jää magama! Ning läksin ära. Noo… Pool tundi vist päris ei läinud, aga kõva kisa oli ikka tükk aega. Noh, ta on juba üle 1,5 aasta vana, tema puhul ma julgen lasta nutta, ta saab aru küll, mis värk on. Kuuekuuse puhul poleks nii käitunud…
Igatahes on viimastel päevadel märgata arengut. Kui alguses saatis magamaminekut enamasti kisa või vitamiin ja uned jäid vaid tunni-pooleteise pikkuseks, siis viimasel ajal on mul õnnestunud Poiss mitu korda voodisse panna, kutsu kaissu, tekk peale ja jääbki kohe magama. No on ka näha, et ta on väsinud, lisaks on ära harjunud ja aru saanud, et päeval voodis olemine polegi miskit hullu. Kaisukoer aitab palju kaasa, Poiss on tõeline koerafänn. Samuti on une pikkus paranenud – ükskord magas ligi kolm tundi täis, üle kahe tunni tuleb nüüd enam-vähem alati ära. Kolmas areng on Plika käitumine – ta on aru saanud, et ei tohi mind toast kõva häälega hüüda, sest see võib venna üles äratada, ning kui ta varem ärkab, siis peab tasakesi toast välja tulema, et vend edasi magada saaks. Ja nüüd Plika tõepoolest ka teeb seda kõike.
Hommikused ärkamised on ka viimased kaks päeva tavalisest etemad olnud. Kui vanasti oli äratus pigem 5-6, siis tõime Poisi endale kaissu või lasime tal ise ringi asjatada ja mängida, kuni Abikaasa seitsmest tõusis, siis üleeile õhtul unustasime lastetoa ukse ööseks lahti teha ja ei tea, kas see midagi aitas, aga seitsmeni oli vaikus majas. Eile õhtul jätsime siis ka ukse kinni, Plika tuli hommikul veidi enne poolt kaheksat toast välja ja jättis ukse lahti, siis ärkas Poiss ka. POOL KAHEKSA! Oh seda õnne ja rõõmu.
Eks näis, kuidas edasi. Peamine tuppa magama harjutamise põhjus oli teatavasti see, et ma lootsin Poissi hommikuti kauem magavat, kui ta päeval kärus neli tundi ei põõna. Noh… Ma pole siiani kindel, kas sellest lühemast lõunaunest mingit tolku on – kui viimase kahe päeva trendid jätkuvad, siis ehk tõesti. Peamine on see, et Poiss lõuna ajal ikka 2-3h magatud saaks, muidu ei puhka ta välja. Ja kui hommikuse ärkamise saaks näiteks kaheksa peale, see oleks imeline. Aga ka pool kaheksa või kasvõi seitse on parem kui viis-kuus.
Oh, ja veel üks täiesti imeline asi – nad on täna juba tund-poolteist ühegi tülita oma toas mänginud, nii et mina sain rahulikult kööki koristada ja hommikust süüa. Nii pikalt nad tavaliselt vastu ei pea, ikka tulevad minu juurde või kisavad üksteise peale, nii et pean rahu looma minema. Kui ma ennist korra nurga tagant piilusin, et näha, mis nad teevad, siis nägin, et Poiss oli oma voodis. Sinna pole ta varem ise minna osanud, Plika ütles, et tema olla õpetanud. Ma nüüd ei teagi, kas Poiss on voodist välja ronimise ka selgeks saanud või tõesti ongi ikka veel voodis. Oh jah 😀
Mõtleme juba pikemat aega, et Plikale oleks vaja suure tüdruku voodit, samas ahvatleb väga ka nari idee. Sestap polegi midagi ostnud, kaalume endiselt. Poiss on nüüd juba sellises vanuses, et võiks mõelda ka tema võrekast tavalisse voodisse kolimisele, ehkki miskine tark uneraamat soovitas muidugi kuni kaheseid kinnises võrekas hoida. Oleks ka variant Poisile Plika voodi anda, kust ta saaks ise sisse-välja käia…
No igatahes, kui ta täna tõesti oma voodisse ronimise ära õppis, siis ongi aeg mingid muutused sisse viia, sest see ronimine on üsna ohtlik. Segasummas oli üks pikendatav voodi hiljuti täitsa olemas, aga… Äkki oleks nari siiski parem? Kitsaks läheb, need kaks võrekat mahuvad praegu täpselt ära, kaks pikendatavat pikemas perspektiivis enam mitte.
Samas on Poiss nüüd nii osav, et oskaks nari redelist juba üles ronida ja see tooks rohkem kahju kui kasu. Eks me veel mõtleme.
meil oli nari esimene redelipulk nii kõrgel,et sinu poisi vanune laps kindlasti poleks sealt ise üles ronida saanud. ma kahtlustan,et isegi su plika suurune mitte (ma muidugi ei tea, kui pikad te lapsed on 🙂 )
meil oli ka see variant, et narist sai kaks voodit teha ja niimoodi nad kasutusel ongi praegu.
Meil on kuttidel (3a ja 1a) narivoodi nüüd. Meie Carla ei ulata ja ei tahagi üles ronida. Ja mees arvas veel, et kui tuleb see aeg, kui Carla peaks tahtma ka üles ronida, siis ta saeb praeguse redeli maha ja teeb ise sellise redeli, mille saab sinna panna ainult ööseks. Hetkel toimib meil see väga ilusti. Vanem poiss magas päris pikalt võrekas. Pisem on meil hetkel selline, et ta poeb ise voodisse, kui väsinud on. Sellepärast mõtlesimegi juba nüüd võrevoodist loobuda. Ja siiani kõik sujunud. Ja nari ülemise taseme kohal on suur sinine kaar. See igaks juhuks, et üleval korrusel ronida-kõõluda ei saaks.
Meil ka nari ja kuna redelipulgad on päris suurte vahedega, siis Kenneth (3a) hakkas alles umbes pool aastat tagasi redelist üles ronima. Aga kuna meil päevasel ajal nagunii voodites ei mängita, siis seda ronimist polegi eriti olnud.
Igal juhul meie oleme nariga väga rahul, võtab vähe ruumi ja lapsed magavad seal meelsasti 🙂
Meil on olnud võrevoodi, nari, pikendatavad lapsevoodid ja hetkel on need kombivoodid, kus kõrge voodi all on laud ja kapp.
Tegelikult tahaks hetkel hoopis kahte uut varianti proovida 🙂 No ma vist olen tõeline naine.. eksole… alati midagi uut…
Tahaks proovida kas madrats põrandale varianti või siis neid natuke kõrgemaid, aga mitte päris kõrgeid voodeid, mille all on sahtleid-riiuleid.
Peamine mure nari ja kõrgete vooditega on see, et keeruline on lapsega asjatada sellises. Kui magavat last tuleb voodisse tõsta või kui laps tõbine on ja seal peaks talle juua andma, rohtu tooma, kraadima, kätt hoidma jne jne.
Lapsena ma unistasin narist – sest endal polnud ja osadel sõpradel oli. Nüüd olen ära proovinud ja eelistan tavalist, madalat voodit.
Ruumikasutuse seisukohast on nari muidugi ülipraktiline ja hea asi.
Minul on nari vastu ainult nii palju, et voodipesu on seal kõrgel paha vahetada.
Ja kui üleval magab rahutu laps, siis kipub alumine väheke nurisema 🙂
Me viskasime sellise voodi majast välja. Ei olnud ma rahul.
Hetkel on lastel magamistoas sellised tavalised voodid, mida saab nariks nö teha. Kui veidi ruumi juurde saab ühte nurka, tõstame voodid ka eraldi.
Igal lapsel on õigus ikka oma nurgas magada 🙂
Maitse asi 🙂
ma just ka mõtlen selle peale, et ostaks lastele nari.. Siiani on 4sel 140cm lai voodi ja 1a8k'sel reisivoodi, millel saab otsa lahti teha..
Aga poja tahab ka juba nii kangesti "päris" voodis magada. Oma lõunauned teebki ta õe voodis, aga eile õhtul proovisin neid sinna koos ööunele panna, aga see ei õnnestu. Üks teeb lollusi ja sisi teine ja siis tahab üks magada ja teine kiusab..
Nari vastu ongi mul endal see, et kuidas ma sealt haiget last tõstan ja põetan? praegu on nii hea, kui vaja siis magan ise lapse kõrval.. nariga peaks põrandal magama ju 🙁
Ruumi kasutuse poolest oleks nari hea.. aga kuna meil on nagunii kunagi (varsti loodetavasti 😀 ) plaanis kapitaalne remont ja teha juurde üks tuba, siis saaks kumbki nagunii endale oma toa ja oma voodi…
Nari saab vist olla ainult neil lastel, kes öösiti rahulikult magavad, ei kuku voodist välja ega uita ringi. Meil laps pudenes veel 8-aastaseltki voodist välja ja siiani läheb vahel une pealt jalutama, ei kujuta üldse ette teda kuskil kõrgel magamas. Ma alati imestan, kuidas juletakse väikesed lapsed naridesse magama panna, et kas nad siis tõesti sealt unesegaselt alla ei pudene?
Üldiselt on naridel kõrged servad, nii et magamise pealt alla lapsed ei pudene.
Teine teema on unisena redelist üles-alla ronimine, kui näiteks öösel kempsus tahavad käia. Seda ma täitsa kartsin, aga tuleb tõdeda, et ka sellega said lapsed juba väga väikesena ilusti hakkama ja ei pudenenud sealtki.
Magavat last narisse tõsta pole ilmselt võimalik, vähemalt meie ei olnud suutelised selliseks vägitükiks. Siin oli ainus lahendus laps ikkagi niipalju üles äratada, et ta ise üles ronis. Enamasti jäid nad seepeale küll kenasti uuesti magama, kuigi virilad olid nad äratamise peale muidugi.
Haigena lapsega tegelemiseks on võimalik ka ise üles narisse ronida (enamasti nad ikka kannatavad nii palju). Ega see eriti mugav ei ole, sest ega lae all täiskasvanul toimetamiseks palju ruumi pole.
Teine variant on nari kõrvale panna tool, mille peale ronides ulatud lapsega üle nari äära suhtlema. See on muidugi endale üsna västiav.
Ja kolmas variant on haiguse ajaks laps mõnda teise voodisse ümber tõsta.
Aga üldiselt, kui vähegi on ruumi kahe eraldi voodi jaoks, siis mina nari ei kasutaks. Praegu meil olevaid kõrged kompleksvoodeid kah mitte 🙂
Kõige mõnusamad on ikka eraldi voodid, kus saab voodi serval istudes lapsel pead silitada ja unejuttu lugeda ning kuhu laps saab tuppa tulles karmauh kõhuli pikutama visata.
Kirjutasid, et kusagil raamatus ei soovitata kuni kaheseid võrekast välja kolida – miks?
(Endal juba üle kaheaastane, aga pole ka veel võrekast välja kolinud, aga plaan on)
Ma ARVAN, et see oli too uneraamat, mis minu meelest kõige asjalikum on ja mille järgi ma lastele unekooli tegin – seal öeldi, et alla kahesel pole korralikku arusaama sellest, et kui on uneaeg, siis voodist välja ei tule. Et vanemad teevad lihtsalt oma elu raskemaks…
Samas sõltub ikka eelkõige lapsest. Kui magamisega probleeme pole, siis ma ei näe mingit põhjust teda enne kaheaastaseks saamist sellisesse voodisse kolida, kust ta ise välja saab. Mulle endale on seni väga mugav olnud, et poiss on voodis "kinni", aga viimasel ajal olen täheldanud märke, mis minu meelest vihjavad, et ta on valmis ka tavalises voodis magamiseks.
Meil on muidu nii madal see nari – alumine osa on praktiliselt põrandal ja ülemine tase on mul rinna kõrgusel. Sellepärast pole ka raskusi, kui tõstma olen pidanud. Ülemisel tasemel on kõrged voodiääred, et laps kuskile ei kukuks. Lisaks on veel turvakaar voodi kohal, et ta niisama ronida-kõõluda ei saaks. Minu jaoks küll üsna turvaline variant. Kutt käib vahest öösiti küll pissil, aga olenemata unisusest, ettevaatlikus tuleb tal automaatselt. Mõtlesime küll eraldi voodite peale, kuid kuna hetkel see toimib ja lapsed on rahul, siis on hetkel narid. Meil on eraldi üks vaba magamistuba ka, aga lastele meeldib ühes toas magada ja suurem ootas väga innukalt, et väikevenna aastaseks saaks ja nad ühes toas magada saaksid.