Ärkasin täna hommikul vara, päike paistis, tuju oli hea, enesetunne samuti. Selle aja peale, kui jõudsin Poisi voodist ära tuua, teda pesta, mähet vahetada ja riidesse panna, oli süda juba näljast paha. Sõin kähku mõned puuviljad, ei aidanud. Abikaasa võttis tänase päeva vabaks, sest tööl käies palavikust ja peavalust jagu ei saanud, tal tuli puljongi ja piruka isu, mis tundus ometi üsna kerge ja toitev olema… Lasime siis pirukaid tuua, sõime – olemine oli juba halb ja paremaks ei teinud. Ronisin voodisse tagasi ja tulin sealt välja alles pool kaks.
Õnneks enam nii palju ei iiveldanud, jõin vett, Abikaasa vanaema tõi tunnikese eest kanasuppi, see on ju tõeline haigete toit. Nüüd tundub enesetunne küll väheke kobedam… Saaks ometi üle sellest “nälg ajab südame pahaks” faasist! No mida sa hing teed, kui kõht koriseb, aga mõte toidust on kõike muud kui isuäratav?? Mul on selline lugu korra varemgi olnud, paraku ei mäleta, kuidas asi tookord lahenduse leidis. Abikaasa naljatles, et tema mäletab koguni kahte korda ja lahenesid need sünnitusega, aga ei, raseduste ajal oli hoopis teistmoodi – siis olid hommikud ainus hea aeg, iiveldus tuli alles päeva jooksul.
No ma loodan, et puljong ja supp ja rohke veejoomine mõjuvad hästi. Ei jõua enam voodis vedeleda ja iiveldada. Tahan terveks saada!!!
Siis ehk saab siia ka midagi asjalikumat kirjutatud, kui hala blogi ja haiguste teemal 🙂