Laste oskustest

Sattusin lugema sellist artiklit. No alustuseks oli seal minu meelest vastukäivat infot:

Neljanda ja viienda eluaasta vahel tuleks kasutusele võtta kahvel ja nuga. Enne on mõistlik teha n-ö kuiva trenni, selleks sobivad hästi plastnoad ja-kahvlid.

/—/

«Mis vanusesse puutub, siis kui 2-aastast tuleb veel söömisel aidata, näiteks liha tükeldada, siis 3-aastane peab juba ise hakkama saama. Tihti ei ole see vaatepilt väga ilus ja paneb vanemate kannatuse proovile, aga harjutamine teeb meistriks,»

Näidake mulle, kuidas 3-aastane lusikaga liha tükeldab 😛 Või nojah, kui nad just kotletti silmas peavad…

Plikale õpetasime just noa ja kahvliga söömise selgeks. Oleks võinud seda ilmselt palju varemgi teha, aga ei tulnud pähe. Nüüd ükspäev küsis kahvli kõrvale lusikat, et sellega toitu kahvlile lükata, andsin talle selle asemel noa ja näitasin õige võtte kätte. Polnud vaja isegi harjutada, tuli kohe kenasti välja.

Aga mis mõttes soovitatakse kuni neljasel ainult lusikaga süüa?? Nii Plika kui Poiss on oma väikese kahvliga (no need koogisöömiseks mõeldud kahvlid) söönud alates 1+ vanusest. Alguses pidi muidugi natuke õpetama ja suunama, aga ennast torkinud pole kunagi keegi ja kahvli otsa on paljusid asju ju mugavam võtta.

Toitu tükeldanud olen ma muidugi lastele liiga agaralt. Ka sellist, mida nad ise kahvli/lusikaga katki saaksid. Pean ennast edaspidi tagasi hoidma 😛 Eriti Plika puhul – no tema tegelikult teeb ikka üle poole ajast ise ka. Talle lihtsalt meeldib titte mängida, vennaga võrdne olla.

Memm (Abikaasa vanavanaema) kinkis Plikale viimati sünnipäevaks väikeste söögiriistade komplekti, kui ta just Poisile sama ei kingi, siis lähen vist ostan ise (kui seal lahedas Riia mnt poes neid veel muidugi on, aasta on ju pikk aeg) – Poiss saab noa ja kahvliga söömist ilmselt varem proovida 😛

Riidesse paneb Plika ennast ise, talviste õueriietega ikka aitame ka. Poiss paneb siiani ainult mütsi pähe 😀 Lukke meeldib talle ka kinni-lahti tõmmata, aga selle jaoks on abi vaja, keegi peab seljas oleval jakil luku otsad kokku panema ja paigal hoidma, siis oskab tõmmata. Ilmselt olekski aeg ärgitada teda rohkem ise riietega pusima. Või noh, eks mingi hetk tuleb endal vist huvi ja ISE periood nagunii. Mõningate asjade puhul on see juba ammu…

Kääridega lõigata oskab Plika suurepäraselt, Poisile meeldib ka pusida. Kääridega on see häda, et mina olen liiga kannatamatu, et pikalt kõrval passida, aga üksi neid kääridega jätta ei või, muidu on pärast peale paberi ka riided ja muu kraam katki lõigatud.

Peaks lastele uusi pliiatseid muretsema. Vildikaid ma veel Poisile väga anda ei taha, sest ta maalib liiga palju ennast ja ehkki mul on väidetavalt veega maha pestavad vildikad, siis mõnede riiete pealt ei taha siiski tulla. Rasvakriitidega sama teema – kui kogu aeg silma peal ei hoia, siis saab nendega päris karmilt kõik ära mäkerdada. Pliiatsid on kõige süütumad, nendega joonistab Poiss ka. Aga enamik pliiatseid on nii lühikesteks juppideks kulunud, et neid ei saa varsti enam kasutada.

Pintsliga värvida meeldib mõlemale. Guašše meil kodus pole, aga vesivärve on kaks karpi. Lasen neil ühe täielikult ära retsida, enne kui teise kätte annan 😛 Kaks pintslit on õnneks ka. Nii nad siis vahel kahekesi värvivad köögilaua taga, ihualasti 😀 Poisi puhul tähendab värvimine küll rohkem seda, et ta pintseldab vett paberile, aga noh – algus seegi.

Plastiliini oleks vaja! Plika sai kunagi kingiks, need ta mätsis üheks tumedaks käkiks kokku. Siis lasin kinkida miski Loodusperest pärit voolimismassi – issand, see kleepus nii õudselt, et ei aidanud ei ussi- ega püssirohi. Ma katsetasin külmkapis hoidmist ja ei tea mida veel, aga täiesti võimatu, näppude ja laua külge jäi nii palju, et andsin alla. Nüüd siis jälle polegi miskit. Loodusperes on plastiliini ka (ise tookord valisin massi, no vale valik :P), ehk peaks sellega katsetama. Ei tea, kas Pärnu ökopoodides ka midagi on, peaks vaatama… Sest plastiliiniga meeldib Plikale väga möllata ja Poisile kindlasti meeldiks ka. Häbilugu tegelikult, et meil selline kraam majapidamisest puudub.

Jättes kunstipoole kõrvale, siis Plikale meeldib laulda. Viisi nagu kah peaks ja laulusõnad jäävad üpris kiirelt pähe. Oskab lugeda numbreid – ma arvan, et võiks sajani välja panna. Ükspäev luges just 40 cm joonlaua pealt kõik ette. Ma pole kindel, kas ta kõik numbrid üksikult ära tunneb, aga enamiku küll – täitsa võimalik, et kõik. Tähti tunneb, aga mitte kõiki. No kolmandikku ehk. Valis Gildi päevadelt endale ussikujulise tähestikupusle, selle abiga saavad ilmselt kõik varsti selgeks. Tunneb kõiki värve (ka veidi keerulisemaid nagu nt beež) ja igasugu kujundeid – just ükspäev võttis raamatu ette ja näitas mulle kõik ise ära: kolmnurk, ring, ruut, süda jne. Ristküliku juures jäi natuke mõtlema, aga tuli kenasti meelde. Nädalapäevi teab, aga järjestus kipub meelest ära minema. Võib-olla tegelikult on meeles, aga lihtsalt väidab, et ei tea. Kella tunneb natuke. Räägib palju ja üsna selgelt. R-tähte veel pole ja mingite muude puhul kipub ka vahel veidi valesti ütlema (e asemel ä moodi häälik jms), aga aru saab siiski väga kenasti. Oskab endale ise kiige peal hoogu teha.

Poiss räägib nii, et lust on kuulata. Kõike meeldib järele korrata, laused on kahe-, vahel suisa kolmesõnalised. Õues meeldib mängida, veega meeldib mängida, autod meeldivad… Joonistada meeldib, kui lastakse, midagi peale kriipsude tema loomingus küll veel pole.

Mõlemale meeldib raamatuid vaadata, klotsidest ehitada ja seebimulle puhuda. Ja arvutist multikaid vaadata – seda viimast ma muidugi piiran, aga iga päev saavad natuke kurja hunti ja autosid ja videosid, mis ma neist endist teinud olen.

Plikal on endiselt öine mähe all, muul ajal käib kenasti potil. Poisil on mähe peale öö ka lõunaune ajal. Potil käib küll, kui meelde tuleb, aga mänguhoos tihti ununeb, nii et pidevalt on püksid märjad ja loigud põrandal.

Lemmiksöök on makaronid 😀 Ja võileivad. Riis ja tatar ja kartul meeldivad ka. Ja tomatisupp. Puuviljad ja marjad lähevad paremini peale, kui juurikad. Kurki-tomatit sööb Poiss enamasti, Plika vahel. Lillkapsast pool ajast süüakse, pool ajast mitte. Oad eriti peale ei läinud. Herneid sööb ainult Poiss ja sedagi mitte alati. Poiss sööb üldiselt üldse rohkem juurikaid kui plika. No kui hästi toidu sisse ära peita, siis pole muidugi probleemi – peeneks hakitud sibul ja riivitud porgand, mis eile riisi sisse panin, söödi kõik kenasti ära. Samas kui oleks vähegi suuremad tükid jätnud, oleks tõenäoliselt välja songitud. Kapsa-hakkliha hautist nad ei tahtnud… Suppe tavaliselt söövad üsna hea isuga, aga ma ise neid ju eriti ei tee, memm ikka vahel toob.

Mõlemad lapsed on suured õunafännid. Kui selle aasta alguses pidin neile õunu veel koorima ja tükeldama, siis nüüd on küll nii, et Poiss läheb korjab puu alt õuna ja lööb hambad sisse – pole mingit probleemi. Enamasti küll tervet õuna ära ei söö, pigem hammustab paar tükki ja viskab siis ära. Aga täna hommikul jäi küll ainult süda alles. Kohe rõõm on, et nii asjalik! Hakkaks nad nüüd porgandit ka sööma, aga vot see on nende jaoks liiga kõva. No tegelikult ei tohiks ju olla, hambad suus (poisil tagumisi purihambaid küll veel pole) – aga ei taheta, sülitatakse välja.

Igasugu magusat kraami ei tasu mainidagi, see on alati hitt. Ma ise teen neile ainult kooki ja ostan vahel harva kohukest, aga eks külas saavad ikka muud ka – kui juba pakutakse, siis keelamine oleks nõme. Nende “jäätis” oli sel suvel külmutatud maasikamoosi ja jogurti segu – meil on 12 pulgajäätise tegemise vormid, väga suur hitt oli. Tavaline jäätis meeldib muidugi eriti hästi, aga seda ma neile väga anda ei taha, ise ka teha ei viitsi. No nüüd, kus maasikad läbi, ei isuta mul endal enam üldse jäätise järele, paljalt söömiseks on see mu jaoks liiga magus… Nii et meil polegi kodus jäätist.

Hea küll, sai nüüd pikalt vahutatud. Kindlasti jäi midagi mainimata, aga tõmban selleks korraks otsad kokku.

Loodetavasti on mul piisavalt eakohase arenguga lapsed 😀