Ma sain eile öösel kaugelt liiga hilja magama. Kohe ei jäänud ka, miski kolmest veel vahtisin kella.
See on tavaline, et lapsed rändavad miski hetk öö jooksul minu voodisse. Vahel kisaga, vahel vaikselt. Vahel ärkan, vahel mitte.
Tänasest ööst mäletan, kuidas Plika esimesena voodisse ronis ning ma talle teki peale panin, ise õieti ärkamata. Teadlikum mälestus veidi peale kella kuut, kui Poiss teiselt poolt kaissu ronis. Tema tuleb tavaliselt häälekalt ja nõuab süüa, potile või õue, seekord lihtsalt ronis voodisse, sättis ennast mõnusasti teki alla ja uinus uuesti.
Ja akna taga ladistas vihma. Ja kaks maailma kõige armsamat last nohistasid mu kõrval magada.
Ja rohkemat polegi õnneks vaja 🙂
Terve hommiku sadanud vihm jäi lõpuks järele, nii et sain lapsed soojalt riidesse toppida ja õue saata. Tükk aega pole neist kuulda olnud miskit peale ajutiste naerukatkete. Köögi aknast näen aeg-ajalt rahulolevat Poissi järgmiste ämbritega vihmaveevanni poole suundumas.
Jaa, kui nad lõpuks tuppa tulevad, on nad teatud määral vihmakindlatest riietest ja kummikutest hoolimata läbimärjad… Aga mis sest. Peaasi, et neil endil lõbus on 🙂