Kuna sain eile nii hilja magama, ei saanud ka hommikul voodist välja. Lapsedki magasid üsna kaua, keegi oli mul kaisus, Abikaasa tuli koju jõudes ka kohe meie kõrvale magama… Kui Poiss mingi hetk ärkas, panin talle tema nõudmisel musta ja valge koera multika ning magasin ise edasi. Plika ühines temaga mingi aeg hiljem. Kell pool üksteist tõustes avastasin põrandalt tühja õunamahla paki ja ühe kruusi, teine oli kummuli diivanil… Ja diivan oli märg. Ei olnud kuigi kena algus hommikule 😛
Hommikusöögini jõudsime umbes pool kaksteist (lapsed olid vist hommikul mandariine ka söönud, need on vabalt kättesaadavad) ja putru ei viitsinud keegi teha, sõime pittasaiu. Kui Abikaasa oli laua katnud, läks Poiss kohe süüa valima:
Terve päev oli unine, mitte midagi teha ei viitsinud. Kuna päike oli üle pika aja väljas, ei olnud mingit vabandust mitte lastega õue minemiseks. Saime ju hiljuti kolmerattalise, Abikaasa tegi selle täna korda (lenksul oli see kruvi lahti, millega kõrgust reguleerida, nii et lenks vajus täitsa alla ja käis ringi, mis tegi pööramise võimatuks). Nagu arvata oligi, on see paras ratas Plikale, Poiss ei jõua veel vändata. Kuna ta sellegipoolest sõita tahtis, nii et kogu aeg oli suur tüli, sai mul täielik kopp ette. Otsisin finnist uuesti üles ainsa meie piirkonna kuulutuse, kus müüdi 200 NOKi eest tõukeratast ja saatsin sinna kirja (mobiilinumbrit polnud). Imelisel kombel sain vastuse viie minutiga ning too naine oli just sel päeval ka terve päeva kodus. Ja nad elasid meist ainult 10 km kaugusel 🙂 Nii et Abikaasa sõitis Poisiga kohale ja ostis talle ka ratta. €27 pole just kõige odavam ühe kasutatud tõukeka eest, aga mu närvid, mugavus ja kodulähedus lugesid rohkem 😛
Meie õueala on nii väikestele rattasõiduks täiesti ideaalne – piklik ja kividega kaetud osa on varju all. Õueala on suuremas osas piiratud ühelt poolt majaseina ja teiselt poolt hekiga, vähese lahtise osa ette parkis Abikaasa nii täpselt auto, et vahele jäi ainult kitsas auk, mille ta täitis suverehvide hunnikuga ja oligi meil kinnine õu 😀 Elutoa suurest aknast on vaade täpselt selle tänavapoolsema osa peale, nii et lastel sai ka mugavalt toast silma peal hoida.
Plika ratta saime tasuta koos mänguasjadega, seal on taga selline koht, kus teine laps saab püsti seista – Plika jõudis Poissi sõidutada küll. Poisi ratas on üsna titekas ja neli ratast tähendab seda, et keerata saab minimaalselt – meie kitsal õuealal peab ta ratast ise ümber keerama. Aga tõsiselt, talle piisab sellest täiesti. Seda saab kasutada nii tõukekana kui istumiseks, siis peab ennast ise jalgadega edasi lükkama ja seda varianti Poiss eelistaski.
Kas teate, kui jumalik on see, kui saab lapsed õue saata ja nad mängivad seal omaette, nii et ise saab rahus toas omi asju teha?? Käisin täna ju ise ka veidikeseks õues, et pilti teha – oli nii 4-5 kraadi sooja ja päikeseline, mul oli hommikukohv just joodud, seega keha soe, panin teksade alla oma villased retuusid, selga talvise sulejope ja sooja mütsi… Ja mul oli KÜLM. Kõhnade inimeste needus, pole midagi parata. Minu jaoks on külmal ajal pikemalt väljas viibimine endiselt katsumus, mistõttu talveperioodil lastega õueskäimine ei kuulu mu meelistegevuste hulka.
Lapsed läksid välja umbes pool üks, rattaga jõuti tagasi kell kaks, siis lasime neil veel sõita, nii et magama sai Poiss peale kolme ja Plika neljast. Kuna tuju oli nii laisk, siis ei tulnud kõne allagi, et keegi üles jääks, tahtsime Abikaasaga täitsa oma aega saada.
Päeva esimene pool möödus mul peamiselt arvutis ja Abikaasal filmi vaadates, lastega tegelesime vaid hädapärast, enamik ajast mängisid nad omaette – algul toas, siis õues. Kui nad magasid, vaatasime ära värske Revenge’i ja Gossip Girli ning täpselt pärast viimase lõppu ärkasid ka lapsed järjest üles. Kell oli siis juba kuue ligi ja väljas oli pime, aga lapsed tahtsid pärast pisukest toas mängimist jälle rattaga sõitma minna. Kuna meil on ukse kõrval ka latern, mis kenasti valgustab, siis saatsimegi nad pimedasse õue rattaga sõitma. Tuppa soostusid nad tulema alles peale kaheksat 😀 Abikaasa selleks ajaks juba magas. Kuna lõunauni oli nii hiline olnud ja lapsed kahekesi nii kenasti mängisid, lasin neil tavalisest kauem üleval olla ja voodisse said nad alles kümne paiku.
Nii et totaalselt laisk päev. Süüa ei teinud keegi midagi, toitusime ahjus soojaks aetud pittasaiadest juustu-küüslauguvõide, kurgi ja suitsuvorstiga, lisaks mandariinid ja banaanid ja veel muidugi šokolaadikook. Passisime ainult arvutis ja teleka ees, lapsed mängisid üllatavalt palju omaette… Päeva algus oli võrdlemisi kehv ja muidugi oli ka päeva jooksul vahepeal draamasid, aga üldine mulje kogu päevast jäi ikkagi väga positiivne.
Poleks elu sees julgenud loota, et saame siin Norras endale sellise elamise, kus saab lapsed üksi õue mängima saata – ega ka seda, et ratastest nii palju rõõmu on, et lapsed tundide kaupa omaette asjatavad. No näis, kui kauaks 😛 Aga siiski-siiski! Rattad on tõeline kingitus, sest mingit mängumajakest, liivakasti, liumäge ega kiikesid meil siin oma õues ju pole… Kevade poole on plaan küll miskit tekitada, eks siis mõtleme täpsemalt. Aga ratastega sõita saavad nad talv läbi, sest meil on ideaalne sileda pinnaga kividest laotud varjualusega õueala. Muru osa on lageda taeva all, aga seal nad ju ratastega sõita ei saagi, seal võivad kunagi lumesõda mängida. Oh, ma mõnes mõttes ootan lund, siis saadaks nad ämbrite ja kühvlitega välja ja oleks jälle lõbu laialt. Hea küll, tegelikult mulle meeldib siiski ilma lumeta rohkem, palju puhtam on 😛 Ja kuni rattad neid rahuldavad, on see ideaalne korraldus – lapsed saavad värsket õhku ja meie rahu.