Kolm õhtut hiljem on kõik 11 lemmikristsõna lahendatud ja alles vaid “tavalised”. Hakkasin mõtlema, et ilmselt ütleb see midagi minu iseloomu kohta, kui mulle meeldib rohkem sõnu õigetesse aukudesse sättida, neid tähesegadikest üles otsida ja numbrite taga peituvaid tähti ära arvata, kui tavalistele ristsõna”küsimustele” vastata. See otsimine ja sättimine on rohkem pusle moodi, ma ju jumaldan puslesid.
Sihuke tunne, et telliks selle ristsõna endale siia Norrasse. Aastatellimus on €11.40 ja kuni 100 g lihtkirja saatmine Norrasse on €1.50… €2.45 kuus pole ju NII suur summa selle lahendamise rõõmu eest… Või on? 😛
Muidu on kõik vaikne ja ühelgi rindel suurt miskit uut pole. Siiski-siiski – saime täna täiesti ootamatu jõulupaki ja oodatud kirja esimese jõulukaardiga 🙂 Kaart ja kiri olid Abikaasa vanaemalt, me just ükspäev helistasime talle, siis ta ütles, et saatis. Aga pakk oli Abikaasa perekonnalt ja muidugi oleks võinud arvata, et nad ka miskit saadavad. No aga kuni keegi pole midagi öelnud, seni ju ei julge loota 😛
Liis soovitas meile sarja Hart of Dixie ja pärast treileri ära vaatamist sai see ka koheselt ette võetud. Liis ütles, et talle algul ei meeldinud, aga hiljem hakkas – no meile meeldib küll kohe algusest peale. Kohati ärritavalt jabur, aga väga äge.
Otsisin täna ennast segaseks, aga aadressimärkmikku üles ei leidnud. Tundub, et ma unustasin selle tõesti Eestisse. Mõtlen, kas see on märguanne kõrgemalt poolt, et seekord tuleks kõik kaardid vahelduseks digitaalsel kujul saata (päris e-kaarte kindlasti mitte, saaks vabalt ise midagi vahvat kujundada), aga… Mulle ju nii meeldivad päris kaardid! Samas lastest normaalseid fotosid saada ei õnnestunud, kaartide meisterdamiseks vajalikku materjali pole, Abikaasal on vähemalt nädala lõpuni kahe istmega rendiauto, kuniks enda oma korda saame, nii et ka kõik koos ostma minna ei saa, üksi ma sõita ei julge ja ilma nägemata midagi tellida ka ei oska, sest mul pole isegi täpset ideed… Kõik tundub rääkivat digitaalse versiooni kasuks, aga mul on aimdus, et me ise saame sel aastal ikka õige mitu päris kaarti ja lisaks mitu pakikest, nii et seda enam ma tahaks kangesti vastu ka saata. Päh. Ma pole veel endiselt otsustanud, mis ma teen. Alati on võimalus kõigilt uuesti aadresse küsima hakata, aga ma üldse ei viitsi ja endiselt on lahenduseta küsimus, millised kaardid ja kust ma materjali saan. Jah, kaartide OSTMIST ma enam isegi ei kaalu, nii iseenesestmõistetav on see isetegemine mu jaoks. Jabur 😀
Kui ma aadressimärkmiku üles leiaks, siis saadaks ikka küll. Aga kui ei leia… Siis ei tea.
Põhja-Tallinn on meil siin hitt. Täpsemini kaks laulu, mis vist üldiselt ka kõige popimad on – “Lähen ja tulen” on väga mõnus, aga kõige lemmikum on “Meil on aega veel”. Kuulan ja naudin. Abikaasale meeldib ka.
Rohkem vist ei miskit 🙂 Elan jõulude ootuses. See tähendab, palgapäeva ootuses, et saaks maksta ära kõik üüratud autoremondi ja -rendi arved ning kuuse osta… Blaaah. Aga ei, ma lubasin, et ei lase tujul langeda 🙂 Postikana toodud saadetisi ootan muidugi ka iga päev põnevusega, ehkki ausõna, mul on vahel tunne, et me pole kõike seda ära teeninud.