Otsustasime siiski eile bussiga Ikeasse minna. No tõsine tahtmine oli välja saada ja lapsed on juba tükk aega luninud, et läheme bussiga sõitma. Vaatasime netist, et bussid käivad iga poole tunni või tunni tagant kuni hilisõhtuni välja, niisiis lubasime lastele, et kui ära magatud on, sõidame bussiga Ikeasse.
Selleks ajaks, kui lapsed ükskord üles tõusid, ei viitsinud enam kuskile minna, aga lubatud ju sai, seega ikka läksime 😀
Üksik täispilet maksab 27 NOK (€3.65), lastele (alates 4a!) ja pensionäridele 14 NOK (€1.90) – nii et Plikale oleks ka põhimõtteliselt pidanud pileti ostma. Õnneks vanust ei küsitud ja piletit osta ka ei kästud. Aga jah, bussisõidule kulus kokku 108 NOK, samas kui liiter bensiini on 14-15 NOK ja vahemaa vaid 2×8 km…
Suht kõik inimesed, keda me nägime bussi tulemas, ostsid pileti sularahas. Siin on muidu täitsa olemas elektrooniline sõidukaart, ilmselt midagi taolist, nagu Londonis Oyster, aga piletihinnad tundusid netist loetu põhjal ühesugused olevat – ükskõik siis, kas sulas või kaarti kasutades. Londonis on Oysteriga ikka kõvasti odavam…
Busse peab siinmaal ka hääletama. Bussijuht oli tore naine, istekohti jagus. Stop-nuppe otsime alguses taga, need olid akende kohal seinal. Peatuse nimesid ei öeldud ja bussipeatuste ootepaviljonidel pole ka nimesid, ainult bussinumbrid, mis sealt sõidavad. Mina ei oleks küll osanud õiges kohas maha minna 😀 Abikaasa sõidab seda teed iga päev autoga, seega tema teadis.
See ei olnud linnaliini buss, sest me ei ela ju linnas – Eesti mõistes, ma ütleks, et midagi maakonnabussi laadset. No ühesõnaga kaugliin, aga mitte ekspress, vaid selline piimabuss, mis iga küla juures peatub.
Bussipeatuse nimi oligi Ikea (netis on nimed näha ja no kurat, peaks ju ikka nendes ootepaviljonides ka olema, aga ju siis nii kehvasti, et neid pole näha), aga selleks, et sealt Ikeasse saada, pidi parasjagu seiklema. See pood on mõeldud täiesti ainult autoga lähenemiseks – autod sõidavad mööda teed otse parklasse, bussipeatusest peavad jalakäijad ringiga ja maa-alustest tunnelitest läbi minema.
Lastel oli muidugi lõbu laialt, aga meil oli küll täiesti kopp ees. Tagasi tulles lisaks mitu kotti ka, seikle ja turni siis. Rääkimata sellest, kui palju see sõit rahaliselt kallimaks läks. Ja sellest, kui mugav on autoga sõites ennast õhemalt riidesse panna, et poes palav ei hakkaks. Nii et jah – oli tore elamus, aga rohkem võimalusel ei kordaks 😀 Teine asi, kui ma tahaks näiteks üksinda bussiga Bergenisse sõita, siis on pikem sõit, ei pea linna sissesõidu eest maksma, saab rahulikult ringi käia, muretsemata parkimise pärast. Aga lastega ja/või lähiümbruskonnas bussiga sõita on küll täiesti mõttetu.
Oli plaan piparkoogitainast osta, aga haarasime kaasa ka nunnud vormid, ühe klaaskausi, ostsime paar küünalt, lambipirne ja veel nipet-näpet… Lapsed nõudsid seda mänguasja, kus saab haamriga taguda – meil jäi see Eestisse ja kuna polnud siin eriti kallis (Eestis ma poleks seda küll €10 eest ostnud, aga siinset toidu hinda arvestades oli see 69 NOK nii naeruväärselt odav), siis ostsimegi.
Pärast isu täis toksimist kasutas Poiss värvilisi pulgakesi “tordiküünaldena” ning kutsus siis Plika neid “ära puhuma”:
Kui hästi läheb, saame homme auto kätte, siis võib uuele ringile minna. Mõned asjad jäid Ikeast ostmata ja mõningaid asju tuleb mujalt osta.