Tänased jõuluüllatused

Postkastist sai täna ühes hunniku reklaamiga mitu toredat üllatust ära toodud.

Kõigepealt üks kaart mu kunagistelt Londoni kolleegidelt – nad on ainsad, kellega ma olen suhtlema jäänud. Naine on rootslane, mees itaallane, elavad Rootsis 🙂 Meespoolega me ikka vahel jutustame ja ma usun, et nüüd, kus me elame Norras ja läheme kindlasti ükskord autoga õekesele külla või suisa Eestisse, saame vabalt nende juurest ka läbi sõita. Teeb küll 250 km käänaku sisse, aga 1000 km juures on see ju nohu 😛

Teiseks oli pakk Murakalt – ta käis minu soovil Primarkist sukki vaatamas, pildistas minu jaoks neid üles ja lõpuks ostis mu väljavalitud ära ning saatis siia. No mul oli vaja soojemaid sukki pükste alla ja kurja, siinses odavpoes maksis üks paar umbes kaks korda nii palju, kui sealt kaks paari koos saatekuluga. No ja lisaks sukkadele sain loomulikult jõulukaardi ka 🙂 Murakal on selline töö, kust ta saab otse kontorist pakke saata, ei pea kuskile postkontorisse sappa seisma minema ega midagi, nii et siis ma ei tunne väga suuri süümekaid, kui ta mulle niiviisi asju saadab 😀

Ja kolmandaks oli pakiteade. Ma pole siiani aru saanud, miks osad pakid ukse taha tuuakse ja osade kohta teade jäetakse. Äkki on nii, et lihtpakid tuuakse ära, aga allkirja vajavale kraamile tuleb ise järele minna. Samas ma olen ukse taha toodud lihtpakkide eest küll ka allkirja andnud… Aga see vahe vist on, et ei küsita dokumenti ja ilmselt sobiks iga pereliikme allkiri – lihtsalt, et on kätte antud. Aga kui mul läätsed tulid, siis käisin ise järel ja nüüd tähitud pakile pidin ka järele minema. Kusjuures kui too esimene pakk anti vähimategi probleemideta ID kaardi ette näitamisel kätte, siis seekord taheti kas kohalikku pangakaarti (mis on fotoga ja kehtib isikutunnistusena) või passi. Seletasin, et mul pole passi, kuna ID kaart on Euroopas võrdväärne dokument ja ma pärast abiellumist passi ei teinudki. No andis kätte. Aga ma juba hirmuga ootan järgmist korda – ma nimelt tean, et üks pakike on veel allkirja vastu tulemas. Ma olen kuskilt foorumist kusjuures lugenud sedasama muret, et ei tahetud kätte anda, kuna kohalikku isikutunnistust polnud, nüüd siis sain omal nahal kogeda. Pangakaart on plaanis nagunii ära teha, aga ma ei usu, et selle nii kiiresti kätte saab… No küll ma nad ära veenan ja saan ID kaardiga ka 😛

Pakk oli Kratilt. Nagu kiuste tuli pakiteade just täna, esmaspäeval, kus Abikaasa terve päeva töötab. Nagu kiuste tuli mul pähe postkasti vaatama minna alles siis, kui Külli oli lahkumas, muidu oleks saanud tema siin oleku ajal kohe poodi lipata (me saame pakid kätte kohaliku poe postipunktist, see on poega samadel aegadel lahti, väga mugav). Mõtlesin suisa laste lõunaune ajal ära käia, aga nagu kiuste hakkas Plika jamama ja ei jäänud enne magama, kui Poisi magama mineku ajast oli juba üle tunni möödas ja siis ei julgenud ma enam kuskile minna, sest Poiss ei maga alati pikalt. Muidugi oli veel terve tund aega vaikus majas, aga ei saanud riskida.

Niisiis ootasin kannatlikult kannatamatult õhtul kella üheksani, kuni Abikaasa koju jõudis ja panin siis padavai poodi. Nii kui paki kätte sain, tegin õues lahti ja koduteel uurisin sisu 😀

Sest vaadake, MINA olen maailma kõige kannatamatum inimene ja ilmselgelt ma ei oota jõulupakkide avamisega, et need 24. detsembril kuuse alla poetada. Küll aga tahan ma laste kinkidega seda teha, lisaks pole lastel vaja mitte näha, KUI palju magusat me nende pakkidega saanud oleme 😀 Nii ongi, et kui koju mõni pakk tuleb, siis ütlen lastele, et päkapiku pakk ja jõulude ajal näevad, mis sees on. Ja niipea, kui lapsed magama saavad, kisun paki lahti… Hirmus ema, ah 😛 Kusjuures Kratt oli meie mõlema kingid veel ära pakkinud, aga mina ei suutnud küll jõuludeni oodata ja piilusin laste pakki ka. Aga ma kleebin selle kenasti kinni tagasi, nii et nad saavad selle jõulude ajal ise lahti teha 😀

Tegelikult lapsed on vahel ikka midagi KOHE ka kätte saanud… Ühest pakist said mõlemad sussisokolaadid ja helkurid, need andsin kohe kätte. Aga kõik muu kraami olen kokku korjanud ja tallele pannud, et kuuse alla ikka pakikesi koguneks. Komme saavad ka kuuse alt, aga jao pärast 🙂 Ema saatis ühe kommipaki, Kratt teise, nüüd ongi mõlemale üks, väga hea.

Aga igatahes, tänases pakis oli hunnik šokolaadi, üks raamat mulle, teine lastele ja lastele veel mõned asjad. Ma ei saa ju pilti teha millestki, sest lapsed vaatavad ka vahel mu blogi ja ma ei hakka riskima. Pildid oodaku, kuni jõulud käes 😛 Selle aja peale pole muidugi enam šokolaadi, mida pildistada 😀

Lapsed said Krati pakist praegu kätte kaardi. See oli lihtsalt nii armas, Krati tütre pildiga, et ma ei kannatanud mitte minutitki kauem oodata ja pealegi me saame kaarte kogu aeg, neid me laste eest ei varja. Mind kohe huvitas, kas lapsed tunnevad pildil olija ära, sest me oleme küll mitu korda kokku saanud, aga siiski mitte tihti ja viimasest korrast on juba mõni aeg möödas. Plika vaatas kaarti, nägu venis laiale naerule ja ütles kohe õige nime. Poiss naeris ka ja kordas järele. Ta küll õigesti seda nime ei ütle, algus jääb puudu, aga jube armas on kuulata. No igatahes on neljase mälu juba hea 😀 Mul oli nii hea meel, et ta mäletas.

Mina ise olen ahvivaimustusest lastele saadetud raamatust “Sada salmi jõuluvanale” – lehitsesin seda ja see on NII perfektse kujundusega, et lihtsalt ruigasin suurest mõnust. Need kuuseoksad, veneaegsed jõuluehted – täielik lapsepõlv, mu enda Pärnu jõuluehete karbi sisu on ka osaliselt seal piltide peal. Isegi luuletuste peakirjade font meeldib mulle hirmsasti 😀 Näe, siin saab näha selle raamatu kaunist sisu, vaadake ise. Praegu pole meie lastel küll vaja veel salme pähe õppida, nii et saan neile niisama ette lugeda (Plikale meeldivad hirmsasti luuletused), aga tulevikus kulub raamat kindlasti just väga sihtotstarbeliselt ära. Endalgi vahel hea kaartidele jõulusalme otsida, ehkki ma kirjutan enamasti pigem mingit oma (jaburat) juttu.

Ma nüüd võitlen endaga, sest tahaks kangesti sealt juba praegu lastele lugema hakata, aga samas see oli ainus kink, mis meile kohe päris pakitud kujul saadeti ja oleks ju tore, kui nad saaks selle ise lahti teha… Ma veel mõtlen 😛

Igal juhul kniks ja kraaps kõigile jõuluüllatuste saatjatele, tänu teile on meie jõulueelne aeg põnevust täis. Tundub, et meie jõulutervitused saavadki sel aastal puhtalt digitaalsed olema, aga noh, eks siis järgmisel aastal jälle põhjalikumalt.

Lõpetuseks ei saa muudmoodi, kui pean siin ära mainima ka kaks vahvat seika, mis juhtusid mulle pakke saates. Kõigepealt Krati oma:

ma panin teile täna jõulupaki teele 😉
tegelt ma ei tahtnud sulle rääkida, et oleks üllatus, aga sellega oli vahva lugu, nii et ma pean ikka rääkima 😀
läksin mina valmis pakiga postkontorisse
seisin kogu selle pika järjekorra
ja siis tädi ütleb mulle, et teie pakk on siin üle 1 kg aga pole 2 kg, et teate, siin lähedal on kalevi kommipood, käige sealt läbi, saate sama hinnaga rohkem shokolaadi saata
mina siis, et ma ei jaksa seda järjekorda uuesti seista. tema ütleb, pole vaja, käige ära, tulge ilma järjekorrata minu juurde
ja nii ma siis tegingi 😀
nii et te saate palju shokolaadi 😉
armas tädi
ma tänasin teda pärast ette ja taha
igatahes positiivne kogemus oli
tädi ei pannud tuimalt, et kaal nii palju ja hind
mul igatahes polnud plaanis teid shokolaadiga üle ujutada, aga nii ta läks

Ja paar päeva hiljem kirjutas mulle üks teine jõulupäkapikk:

Kui postkontorisse jõudsin, siis tuli välja, et pakk oli 200g pisipaki kaalust üle ja saatmise hinna vahe oleks olnud väga suur. No ma siis avasin selle paki uuesti sealsamas leti peal ja võtsin sulle ja Abikaasale mõeldud šokolaadikommid välja 🙂 Nii et ära imesta, kui näed pakil kahte eri värvi kleeplinti ja kahte erinevat aadressisilti ning mitte ühtegi sokolaadi teile 🙂

Saate aru jah 😀 Ma sain ikka kõvasti naerda ja mõlemale pakisaatjale sellest toredast kokkusattumusest rääkida. Nii see tasakaalustamine käibki – ühel kästakse juurde panna, teisel vähemaks võtta.

Oh, te olete kõik nii toredad, et ma ei oska oma tänulikkust kohe kuidagi väljendadagi 🙂