Dec 212012
 

Saatsin täna Abikaasa Bergenisse vene poodi, tõi sealt heeringat, hapukapsast, hapukurki ja kohukesi :D Õudselt tahaks verivorsti jõululauale, me nimelt oleme seapraadi detsembris nii mitu korda teinud, et ei isuta enam üldse. Aga jällegi, ei tulnud see verivorstisoov ju pähe, kui ema pakki saatmas oli. Üks meie tuttav Eesti pere käis just Eestis, aga meie ei saanud seda teada enne, kui nad juba tagasi olid. Ma ei teagi ühesõnaga, mida me esmaspäeval süüa teeme.

Meie tänane poodlemine oli peamiselt aja ja närvide raiskamine. Kõik normaalsed jõuluehted olid lihtsalt ära ostetud! Ikeas nägime kunagi varem, aga pühapäeval enam polnud. Europrisis nägin kunagi varem, täna oli vaid reklaam seinal, riiulitel valik väga kehv. Järgmine pood oli plaanis Jula, aga kuna Europrisis sattusime juhuslikult kokku tolle ülalmainitud Eesti perega, kes sealt tuli, saime teada, et nii ehted kui jõulutuled on KÕIK ära ostetud – 50% allahindluse tõttu oli puhas töö tehtud :) Vaatasime veel Sparkjøpi ja Plantasjenisse – viimasest oleks saanud lillasid kuule, aga ma olin oma punases nii kinni, et polnud nõus :P

Kuusele tuled saime, aga sedagi vaid tänu sellele, et Külliga telefonis rääkides mainis ta mingit lambipoodi, kust nemad ostsid ja me läksime siis ka sinna. 100 lambiga ja värvilised – täpselt sellised, nagu vaja. Hind muidugi Norrale kohane, 149 NOK/€20 – eurodes ei tundugi nii üle mõistuse kallis, aga mul on väga täpselt meeles, kuidas ma aastal 2006 ostsin samasugused küünlad Maximast 16 krooniga ja 2008 jõulude ajal Konsumist äkki umbes 50 krooniga? No eks hinnad on praeguseks kindlasti tõusnud, aga mul on Eestis kolm komplekti olemas ja ei tulnud ju õigel ajal meelde, et ema oleks saanud jõulupakki panna :)

Peale jõulutulede ostsime veel Europrisist pisikesed põhjapõtradega pesulõksud (19.99 NOK/€2.70), need olid lihtsalt nii armsad, et ei suutnud sinna jätta.

IMG_4253

Fretexis (kohalikus Sõbralt Sõbrale või Humana laadses poes) käisime ka korra – ma ei saanud küll rahus ringi vaadata, sest Abikaasa ja lapsed olid närvilised, katsume teinekord Külliga kahekesi minna. Igatahes haarasin kaasa ühe 80% allahinnatud suvekleidi Plikale (7.80 NOK/€1.06), mille suurus on 128 ehk teoreetiliselt peaks see talle parajaks saama NELJA aasta pärast, aga no ma ei tea… Kas tundub, nagu oleks suur või? Vabandust uduse pildi pärast, Plika muudkui kõikus küljelt küljele :D Kleit on õlapaeltega, all on lihtsalt sarnast värvi pluus.

IMG_4255a

Kõige jaburam ost oli Fretexist kaasa haaratud kujuke. Ma üldiselt siiralt jälestan kujukesi, aga see lihtsalt jäi silma, hakkas meeldima ja oligi kõik :D Otsustavaks sai see, et Plikale meeldis ka. Maksis 25 NOK/€3.39 – Eestis ma vaevalt et oleks sellise hinnaga nii pisikest asja ostnud :P

IMG_4257

Oleks Ikeasse ka läinud, aga kell oli juba palju ja Abikaasa pidi koju magama tulema. Lastele mõjus see väljas käimine igatahes oivaliselt – kui tavaliselt nad söögiaegadel pigem pirtsutavad ja jätavad enamiku järele, siis nüüd õhtul koju jõudes nõudsid mõlemad süüa ja kaks korda juurdegi – Poiss sõi kreeka salatit ja Plika heeringat kartuli, hapukoore ja musta leivaga :D Tõsiselt hea meel oli neid vaadata. Teenisid oma magustoidu-kohukese kuhjaga ära :)

Kui lapsed magama sain, oli mul ometi aega köök lõplikult ära koristada ja siis oma jõuluhõngulist kodu nautida. Maiustasin Krati saadetud tervete metspähklitega šokolaadiga, ütlemata hää oli. Ma ei tea, kas sellel jõulušokolaadil on Lindaga võrreldes kuidagi erinev koostis, aga no kohe palju paremini maitses.

Tänase päeva jõuluüllatus oli aga kahtlemata too kauaoodatud pakk. Ma enda meelest enam-vähem teadsin, mis seal olema peaks, läksin rõõmsalt järele, oodates järjekordset mulliümbrikku, nagu neid ikka saadetakse… Jutt oli lõppude lõpuks PISIpakist, eks :) Ja kujutage siis ette minu šokki, kui mulle ulatati KAST :D Põnevusega kiskusin lahti… Ning avastasin maailma kõige nunnumalt pakitud jõulukingid tervele meie perele. Kuna jõulupäkapikk oli juba enne sõnad peale lugenud, et kingid käivad kuuse alla, siis nüüd päriselt ongi nii, et esmaspäeva on ootamas neli pakki, mida ma esiteks üldse ei eeldanud… Ja seega pole ka kõige õrnematki aimu, mis seal sees olla võiks. No hea küll, laste pakkide osas äkki midagi tean, aga seegi pole kindel :D

Ühesõnaga… Jõuluüllatus muudkui paisub. Kirjeldamatult põnev. Ja armas.

IMG_4291

Mõtlesin täna õhtul lumehelbeid juurde teha ja ehk kuuseehteid ka ise meisterdada, aga kogu õhtu kulus niisama nautlemisele ja rohkele pildistamisele. No mõned päevad on jõuludeni veel aega, nii et küll jõuab nii meisterdada kui piparkooke küpsetada. Eriti selle viimasega polegi tark liiga vara alustada, sest eelmine laar sai nii kiiresti otsa, et suisa häbi on :D Kolm plaaditäit glasuuritud kooke olid otsas järgmise päeva pärastlõunaks – niipea, kui glasuur oli veidi tahenenud, hakkasin hilisõhtul nosima, Abikaasa maiustas öösel enne tööle minekut ja järgmisel hommikul ma põhimõtteliselt enne midagi muud ei söönudki, kui kõik piparkoogid otsas olid. Vaat sellised piparkoogisõltlased olemegi :D Ma praegu juurdlen, kas teen kogu laari korraga jõuludeks ära või jätaks äkki näiteks kolmandiku tainast ja glasuuri alles, et aastavahetuseks ka natuke piparkooke saaks… Sest kui ma kõik korraga ära teen, siis on nad raudselt kolme päevaga otsas :D

Lõpetuseks mõned pildid meie jõulusest elamisest. Kuusk sai Abikaasal küll suurushullustuses liialt suur ostetud, aga samas – eks mälu ja silma järgi olegi raske valida, järgmise aasta see-eest teame täpselt, et veidi väiksemal isendil oleks seal toanurgas rohkem ruumi. Ega praegunegi halb variant pole, väga ilus ja tihe, ainult ülevalt pidime natuke maha kaksama ja diivani külgepidi vastu kaminat lükkama, et kuusel ruumi oleks (ja sellegipoolest on tal seal üsna kitsas).

IMG_4333

IMG_4334

IMG_4335

IMG_4337

IMG_4338

IMG_4339

Olin täna jälle hädas, sest pildid tulid nii kehvade värvidega – vanal Casio fotokal olid nii vahvad settingud, millega sai mõnusaid kollakaid pilte teha. White balance‘i näppimisega sain olukorra natuke paremaks. Panen teile siia võrdluseks kolm pilti, mis ma tegin jõulukaartidest, mis meieni praeguse seisuga jõudnud on – esimene tehtud automaatsega, teine sinise valgusega mõeldud ruumide jaoks ja kolmas päikeselise päevaga väljas pildistamise jaoks. See vahepealne variant tundus mulle kõige mõnusam, kasutasin seda toa pildistamisel ka. Kui päikest pole, olgu vähemalt pildid kollased :)

IMG_4340

IMG_4341

IMG_4342

Dec 202012
 

…selle asemel, et ette loobuda, kuna “nagunii ju millestki aru ei saa”, siis märkaks äkki isegi, et Euroopa ID kaart on pakiteatel täiesti dokumentide nimekirjas olemas. Hea järgmine kord näpuga näidata, kui keegi kobisema tuleb :P (mäletate, mul oli hiljuti probleem)

IMG_4226

Ehk et sain just pikisilmi oodatud pakiteate kätte :P

Abikaasa sai palka, auto seisab õues, kuusk ootab esikus, et ma toa koristamisega ühele poole saaks, lapsed magavad lõunaund ja õhtupoolikul läheme kõik koos kuuseehteid ja -tulesid ostma.

Nüüd võivad jõulud tulla!

Dec 202012
 

vol 1

Pole juba tükk aega ühtki lumehelvest teinud, täna õhtul tuli tuju. UK modellide seitsmenda hooaja viimaste osade kõrvale oli just paras veidike käsitööd teha :P

Mõtlesin kogu aeg punast paberit osta, et seinakaunistusi teha, aga tänu kinkide pakkimisele tuli pähe katsuda kodus olevaid reklaame ära kasutada.

Tulemus on täitsa okei – ühevärvilisest paberist oleks küll ilusam, aga kõlbab selline kirju-mirju kah. Otsisin võimalikult punastes toonides lehed :) Läikpaberist oli kergem teha kui tavalisest ja mida õhem paber, seda keerulisem. Selles mõttes oli tavaline koopiapaber mugavam.

Igatahes – tulemus:

IMG_4218

IMG_4221

IMG_4222

IMG_4224

Akendele teen veel mõned valged, diivani kohale seinale läheks paar värvilist vaja ja siis ongi tuba lund täis :D

Dec 182012
 

Kuus aastat tagasi oli nii. Siis oli mul ihufotograaf Maris, kes iga liigutuse pildile püüdis :D Huvitaval kombel pole ühelgi järgmisel aastal piparkoogitegu fotodele jäädvustanud… Viimane aega seda muuta.

IMG_4191

IMG_4197

IMG_4201

IMG_4208

Aga selle piparkoogimajandusega on ikkagi nii, et üks asi on teha laste rõõmuks, teine asi on teha enda rõõmuks :P

Laste rõõmuks on erinevad loomakujulised vormid. Nendele mõeldes peaks tegema glasuuri mõne loodusliku värviga… Ja siis tuleks kannatlikult neil kõrval istuda, lasta neil rullida, välja lõigata ja nii edasi. Kannatlikkus pole aga minu tugevamaid külgi :D

Täna tegime nii, et kõigepealt said lapsed möllata ja esimene plaaditäis läks ilma glasuurita söömiseks, edasi tegime suuremas osas meie ja no glasuurida ma lihtsalt kellelgi teisel ei lubanud. Aga eks lapsed olid ikka ninapidi juures, kõike vaatamas ja segamas.

Nii et… Kui nüüd rääkida sellest, kuidas ma teeksin piparkooke ENDA rõõmuks siis… Paneks lapsed magama. Võtaks ligi Abikaasa või mõne hea sõbra ja näiteks pudeli veini. Kasutaks ainult lille ja südamevorme, sest sellise kujuga kooke on mugav liigutada, ei lähe liigselt vormist välja ega võta palju ruumi. Kiirelt-kiirelt rulliks, vormiks, küpsetaks, glasuuriks. Rohke asovärvilise imelise maitsega glasuuriga ja mitte ei joonistaks nägusid pähe, vaid täpselt nii, nagu ülaloleval fotol näha. Ja minu poolest peidaks enamiku neist piparkookidest ära ja sööks neid ainult siis, kui lapsed ei näe :D Nemad söögu oma loomakujulisi tervisliku glasuuriga kooke.

Noh, kas ma olen julm ema või? Ma ausalt arvan, et lastel pole mingit vahet, mis glasuur kookidel peal on, aga kui minu asovärvilised koogid juba väljas on, siis ei saa ju öelda, et teie ei tohi süüa. Aga mina ei suuda oma glasuurist loobuda :D Ja ma võin nende rõõmuks lasta neil natuke möksida ja loomi teha, aga ENDA korralikuks piparkoogirõõmuks on vaja suuremal hulgal rohke glasuuriga kooke, mida ma tahan teha kiiresti ja efektiivselt, seda aga laste juuresolekul lihtsalt ei saa.

Täna küpsetasime neli plaaditäit, üks karp Ikea tainast on nüüd otsas, ootamas veel teine kilo ning pool kilo Külli mehe tehtud tainast (täna küpsetasime sellest ainult neli kooki viimase panni täiteks – glasuur ja viitsimine said siis otsa).

Kirjutan endale kohe üles, et hiljem oleks hea järele vaadata, kui jälle ei mäleta, kui palju glasuuri kulub – minu viisil glasuurimise puhul jagub ühest kotist glasuurist kolme plaaditäie katteks. Ja kuna Ikea taignast sai umbes-täpselt viis plaaditäit, siis sellest järeldan, et iga plaaditäie jaoks läks umbes 200 g tainast… Ehk ühest kotist glasuurist piisab üheks kihiks 600 g taignast tehtud piparkookidele :D Minu ideaalsed piparkoogid on muidugi kolme kihi glasuuriga – täna tegin ainult kaks kotti, seda tundus nii palju ja see sai nii kiiresti otsa, et jagus vaid kaheks kihiks :D

Mul on kodus veel kuus pakki värvilist tuhksuhkrut. Tegelikult ju piisab kahest kihist küll. Seega peaks glasuuri jaguma üheksale pannitäiele. Ei tea, kas õnnestub Külli mehelt ehk veel tainast skoorida (järgmine aasta katsun ikka ise teha, vaja piparkoogimaitseainet varuda) või peaks Ikeast veel ühe paki ostma… Siis oleks parasjagu, et saaks teha endale hunniku glasuuriga piparkooke ja lastega siis mõnikord väiksemaid koguseid nende rõõmuks.

Plaanid on paigas, see on peamine! Mingil õhtul enne jõululaupäeva kavatsen ma pärast laste magama panekut nii palju piparkooke küpsetada, et kõik kuus kotti glasuuri kulutatud saab :P

Dec 182012
 

Hiljuti tuli välja WordPressi versioon 3.5 ja LÕPUKS OMETI saab nüüd pilte postitusse lisada ükskõik kui palju KORRAGA ja ÕIGES JÄRJEKORRAS. Bloggeris oli selline asi ammu olemas, WP-s siiani mitte – ja see oli minu jaoks konkurentsitult nende suurim miinus, sest ma vahel panen ikka palju pilte ja neid ükshaaval lisada oli tõsiselt tüütu.

Proovisin küll mingeid pluginaid, Faster Image Insert oli vist üks… Aga too keeras piltide järjekorra tuksi või tegi mingit muud jama, igatahes polnud sellest mulle kasu. Ja kui galerii teha, siis vist sai ka kõik pildid korraga lisada, aga sel kujul oleks need jälle postitusse väikselt tulnud ja nõudnud lisaklikke. Mulle meeldib just nii, et pildid on suured ja teksti sees, mugav on lugejana ilma liigsete klikkideta lihtsalt muudkui allapoole kerida.

Pildid tulevad küll täiesti üksteise otsa, nii et vahed peab nende vahele ise tekitama, aga enteri vajutamine on lihtne. Nagunii ma kirjutan piltide juurde juttu ka, mulle pole kunagi meeldinud seda kuidagi pildiallkirjana teha, lihtsalt postituse sees on kõige mõnusam.

Nii et – elu on mugav ja meel on hää. Blogisõltlase rõõmud :)

Dec 182012
 

Kõigi eelduste kohaselt elame siis, kui mu load kehtivuse kaotavad, endiselt Norras. Lube tuleb vahetada seal, kus parasjagu püsivalt elatakse, seega saan uued load juba Norra omad. Lubade vahetus pidavat siin lihtne ja odav olema, nii et pole probleemi.

Siit loen, et kui jälle püsivalt Eestis elada, saan oma Norra load ilma igasuguste eksamiteta Eesti omade vastu vahetada. Võimalik, et nad käsivad mul alustuseks lõppastme koolituse ära teha (Norras sellist asja pole), aga seda võin ju teha kah.

Kuna Norra load kehtivad mu teada 70a, siis tekib muidugi küsimus, mis mõtet mul neid üldse vahetada on – kui ma peaks ka saja-aastaselt veel elus olema, siis vaevalt et ma enam autot juhin. Ega ma ei tea, kuidas Eestis sellesse suhtutakse, kui püsivalt välismaa lubadega sõita… Siin on küll kirjas, et EL liikmesriigi lube ei pea välja vahetama enne, kui kehtivus lõppeb – ma eeldan, et Norra kui Euroopa majanduspiirkonna liikmesriigi lubadega on sama teema. Hoiaks riigilõivu pealt kenasti kokku või mis :) Samas foto muutub mingil hetkel äratundmatuks :P

No üldiselt ma leian, et  kõige targem oleks vaadata jooksvalt – kui load hakkavad läbi saama, eks siis vahetab seal, kus parasjagu olen. Kui Norra lubadega jälle Eestis elan, küll siis aega uurida, kas peaks need Eesti omade vastu vahetama või mitte. AGA.

Üks küsimus on veel. Nimelt on mul tegemata pimedakoolitus, mis nüüd Eestis kohustuslik. Seaduses kirjas, et kui teed lube suvel, ei pea seda kohe tegema, võib hiljem. Aga tõenäoliselt satungi nüüd Eestisse ainult suvel :D Huvitav, kas on mingi võimalus, et ARK tuleb tagantjärele lube kehtetuks tunnistama, sest esimene pimedaperiood möödas, aga pimedakoolitus ikka tegemata? Äkki peaks hoopis kindluse mõttes igaks juhuks kohe oma load Norra omade vastu välja vahetama, siis langeks see probleem ära :D Aga ma pean tunnistama, et hästi ei viitsi… Kui ma võin praegustega sõita, las nad siis olla, kuni kehtivad.

Peaks ilmselt ARKi kirjutama ja küsima, aga ei taha seal ju ilmaasjata tähelepanu juhtida, et vaadake, mul pimedakoolitus tegemata ja ei saa ilmselt teha ka. Äkki võtavadki kuradid load käest ära, seda küll ei tahaks :D

Mm, lugesin just, et lihtsalt lõppastmekoolitusele (ja seega Eestis lube vahetada) enne ei saavat, kui pimedasõit tehtud. Kui see on ainus piirang, siis pole mul muidugi vaja muretseda – kui peaks olema, et kolime varem Eestisse, siis teen mõlemad koolitused ära, kui oleme Norras, siis siin ei nõuta kumbagi.

Dec 182012
 

Mulle on alati kohutavalt meeldinud kingitusi pakkida. Just paberisse, kleeplindiga, hiljem pael ümber ja nii edasi. Aga ma pakun, et viimased kümme aastat on kõik kingitused läinud kinkekottidesse, sest neid on lihtsalt nii palju ja hea lihtne ju…

Otsisin ennist panipaigast välja pappkasti, mille sees ema viimati paki saatis, kuhu ma laste kingitusi kogusin – tahtsin Krati omad ka juurde panna. Kuna pidin aga laste lahti võetud paki uuesti kokku kleepima, siis mõtlesin, et äkki pakiks kõik ülejäänud kingitused ka ära.

Pakkematerjali mul siin ju pole mitte mingisugust. Mitte ühtki kinkekotti :D Ega ka midagi muud. Muidugi oleks võinud rulli paberit osta, aga mul oli ju vaja KOHE PRAEGU. Pealegi on olemasolevate ressursside ära kasutamine palju ägedam! Ütle veel, et mul loovat mõtlemist pole – taaskord sai tõestust fakt, et kuni ülesanne on mulle endale huvitav ja meeldiv, jagub loovust küllaga.

Ema oli pannud kõik meile saadetud kingitused ühte hiigelsuurde kinkekotti, mis oli aga pakis katki läinud – see polnud paberist, vaid sellisest plastikutaolisest materjalist, teate küll. Lõikasin selle siis lahti, katkise koha välja ja kasutasin paberina, millesse mahtusid täpselt kõik kolm raamatut, mis ema lastele saatis. Kleeplindiga kinni ja korras. Veidi keerulisem oli, kui tavalisse paberisse pakkida, see plastik on ju jäigem, aga siiski piisavalt painduv.

Andsin kiusatusele järele ja jätsingi Krati pakist jõulusalmide raamatu välja, homme läheb lugemiseks. Pakki jäid kaks värviraamatut ja pakk värvipliiatseid, lisaks torkasin sinna ema saadetud väikesed šokolaadist karud, need olid sellise piklikus pakendis reas, just paras sinna juurde panna. Kleepisin uuesti kinni ja korras.

Abikaasa vanemad saatsid lastele pisikesed flöödid. Nende jaoks kasutasin seda paberit, millesse Kratt meie kingi pakkinud oli, sest ega ma seda raamatut nüüd küll jõuludeni ootele ei jäta, tahan ikka varem lugeda :D Lastele võib öelda, et meie oleme Abikaasaga juba nii palju kinke saanud, et palusime päkapikkudel seekord ainult neile tuua. Niisiis oli paber üle ja flöödid said pakitud nagu pikad kommid.

Mõtlesin tükk aega, mida teha kommidega. Ilus jõulupildiga pakk oli katki ja teises ainult ühte sorti kommid – mõtlesin, et teen siis parem lahti ja jagan võrdselt ära. Aga kuhu pakkida? Läbipaistev kilekott jäi väga plass… Läksin otsisin sahtlist, kuhu olin lahti pakkimise järgselt kilekotte torganud. Leidsin sealt ühe H&M jõulutemaatikaga kilekoti, milles ema oli mulle kunagi midagi saatnud. Lõikasin selle pikkupidi pooleks ja kleepisin lahtised servad kokku. Lõikasin ülevalt jupid maha, et parajam saaks ja oligi olemas kaks täiesti sobivat kotti kommide jaoks (mõlemale lapsele 21 kommi – jah, ma lugesin :D). Kinni sidusin need kotikesed sellesama H&M kilekoti punase sangaga.

Mõtlesin, et tahaks nimesildid ka külge panna, aga nende augud on nii väikesed, et selle sanga külge küll ei mahu. Siis avastasin, et Kratt saatis ju veel kaks kotikest šokolaadimedalitega, mis olid kinni seotud nii peenikese nööriga, et sinna otsa mahtus kaart kenasti. Sidusin need ka veel kommikoti külge. Ja no NII rahul olen :D

Lisaks on veel kaks pisikest pakikest Kratilt, nendega polnud mul vaja midagi teha, nimed peal ja puha. Ülejäänud pakkidele kirjutasin või kleepisin ka peale. Plika oskab oma nime lugeda küll ja ma usun, et venna nime tunneb ka ära, tema võib siis kuuse alt pakke jagada.

HA, ja ma mõtlesin välja 100% lollikindla viisi, kuidas näidata teile pilte nii, et lapsed ei näe – continue reading võimalust kasutades, seal nad kohe kindlasti klõpsida ei oska. Kingitused on nüüd kõik pakitud, nii et sisu näete alles jõulude ajal :D Continue reading »

Dec 182012
 

Postkastist sai täna ühes hunniku reklaamiga mitu toredat üllatust ära toodud.

Kõigepealt üks kaart mu kunagistelt Londoni kolleegidelt – nad on ainsad, kellega ma olen suhtlema jäänud. Naine on rootslane, mees itaallane, elavad Rootsis :) Meespoolega me ikka vahel jutustame ja ma usun, et nüüd, kus me elame Norras ja läheme kindlasti ükskord autoga õekesele külla või suisa Eestisse, saame vabalt nende juurest ka läbi sõita. Teeb küll 250 km käänaku sisse, aga 1000 km juures on see ju nohu :P

Teiseks oli pakk Murakalt – ta käis minu soovil Primarkist sukki vaatamas, pildistas minu jaoks neid üles ja lõpuks ostis mu väljavalitud ära ning saatis siia. No mul oli vaja soojemaid sukki pükste alla ja kurja, siinses odavpoes maksis üks paar umbes kaks korda nii palju, kui sealt kaks paari koos saatekuluga. No ja lisaks sukkadele sain loomulikult jõulukaardi ka :) Murakal on selline töö, kust ta saab otse kontorist pakke saata, ei pea kuskile postkontorisse sappa seisma minema ega midagi, nii et siis ma ei tunne väga suuri süümekaid, kui ta mulle niiviisi asju saadab :D

Ja kolmandaks oli pakiteade. Ma pole siiani aru saanud, miks osad pakid ukse taha tuuakse ja osade kohta teade jäetakse. Äkki on nii, et lihtpakid tuuakse ära, aga allkirja vajavale kraamile tuleb ise järele minna. Samas ma olen ukse taha toodud lihtpakkide eest küll ka allkirja andnud… Aga see vahe vist on, et ei küsita dokumenti ja ilmselt sobiks iga pereliikme allkiri – lihtsalt, et on kätte antud. Aga kui mul läätsed tulid, siis käisin ise järel ja nüüd tähitud pakile pidin ka järele minema. Kusjuures kui too esimene pakk anti vähimategi probleemideta ID kaardi ette näitamisel kätte, siis seekord taheti kas kohalikku pangakaarti (mis on fotoga ja kehtib isikutunnistusena) või passi. Seletasin, et mul pole passi, kuna ID kaart on Euroopas võrdväärne dokument ja ma pärast abiellumist passi ei teinudki. No andis kätte. Aga ma juba hirmuga ootan järgmist korda – ma nimelt tean, et üks pakike on veel allkirja vastu tulemas. Ma olen kuskilt foorumist kusjuures lugenud sedasama muret, et ei tahetud kätte anda, kuna kohalikku isikutunnistust polnud, nüüd siis sain omal nahal kogeda. Pangakaart on plaanis nagunii ära teha, aga ma ei usu, et selle nii kiiresti kätte saab… No küll ma nad ära veenan ja saan ID kaardiga ka :P

Pakk oli Kratilt. Nagu kiuste tuli pakiteade just täna, esmaspäeval, kus Abikaasa terve päeva töötab. Nagu kiuste tuli mul pähe postkasti vaatama minna alles siis, kui Külli oli lahkumas, muidu oleks saanud tema siin oleku ajal kohe poodi lipata (me saame pakid kätte kohaliku poe postipunktist, see on poega samadel aegadel lahti, väga mugav). Mõtlesin suisa laste lõunaune ajal ära käia, aga nagu kiuste hakkas Plika jamama ja ei jäänud enne magama, kui Poisi magama mineku ajast oli juba üle tunni möödas ja siis ei julgenud ma enam kuskile minna, sest Poiss ei maga alati pikalt. Muidugi oli veel terve tund aega vaikus majas, aga ei saanud riskida.

Niisiis ootasin kannatlikult kannatamatult õhtul kella üheksani, kuni Abikaasa koju jõudis ja panin siis padavai poodi. Nii kui paki kätte sain, tegin õues lahti ja koduteel uurisin sisu :D

Sest vaadake, MINA olen maailma kõige kannatamatum inimene ja ilmselgelt ma ei oota jõulupakkide avamisega, et need 24. detsembril kuuse alla poetada. Küll aga tahan ma laste kinkidega seda teha, lisaks pole lastel vaja mitte näha, KUI palju magusat me nende pakkidega saanud oleme :D Nii ongi, et kui koju mõni pakk tuleb, siis ütlen lastele, et päkapiku pakk ja jõulude ajal näevad, mis sees on. Ja niipea, kui lapsed magama saavad, kisun paki lahti… Hirmus ema, ah :P Kusjuures Kratt oli meie mõlema kingid veel ära pakkinud, aga mina ei suutnud küll jõuludeni oodata ja piilusin laste pakki ka. Aga ma kleebin selle kenasti kinni tagasi, nii et nad saavad selle jõulude ajal ise lahti teha :D

Tegelikult lapsed on vahel ikka midagi KOHE ka kätte saanud… Ühest pakist said mõlemad sussisokolaadid ja helkurid, need andsin kohe kätte. Aga kõik muu kraami olen kokku korjanud ja tallele pannud, et kuuse alla ikka pakikesi koguneks. Komme saavad ka kuuse alt, aga jao pärast :) Ema saatis ühe kommipaki, Kratt teise, nüüd ongi mõlemale üks, väga hea.

Aga igatahes, tänases pakis oli hunnik šokolaadi, üks raamat mulle, teine lastele ja lastele veel mõned asjad. Ma ei saa ju pilti teha millestki, sest lapsed vaatavad ka vahel mu blogi ja ma ei hakka riskima. Pildid oodaku, kuni jõulud käes :P Selle aja peale pole muidugi enam šokolaadi, mida pildistada :D

Lapsed said Krati pakist praegu kätte kaardi. See oli lihtsalt nii armas, Krati tütre pildiga, et ma ei kannatanud mitte minutitki kauem oodata ja pealegi me saame kaarte kogu aeg, neid me laste eest ei varja. Mind kohe huvitas, kas lapsed tunnevad pildil olija ära, sest me oleme küll mitu korda kokku saanud, aga siiski mitte tihti ja viimasest korrast on juba mõni aeg möödas. Plika vaatas kaarti, nägu venis laiale naerule ja ütles kohe õige nime. Poiss naeris ka ja kordas järele. Ta küll õigesti seda nime ei ütle, algus jääb puudu, aga jube armas on kuulata. No igatahes on neljase mälu juba hea :D Mul oli nii hea meel, et ta mäletas.

sada salmi jõuluvanaleMina ise olen ahvivaimustusest lastele saadetud raamatust “Sada salmi jõuluvanale” – lehitsesin seda ja see on NII perfektse kujundusega, et lihtsalt ruigasin suurest mõnust. Need kuuseoksad, veneaegsed jõuluehted – täielik lapsepõlv, mu enda Pärnu jõuluehete karbi sisu on ka osaliselt seal piltide peal. Isegi luuletuste peakirjade font meeldib mulle hirmsasti :D Näe, siin saab näha selle raamatu kaunist sisu, vaadake ise. Praegu pole meie lastel küll vaja veel salme pähe õppida, nii et saan neile niisama ette lugeda (Plikale meeldivad hirmsasti luuletused), aga tulevikus kulub raamat kindlasti just väga sihtotstarbeliselt ära. Endalgi vahel hea kaartidele jõulusalme otsida, ehkki ma kirjutan enamasti pigem mingit oma (jaburat) juttu.

Ma nüüd võitlen endaga, sest tahaks kangesti sealt juba praegu lastele lugema hakata, aga samas see oli ainus kink, mis meile kohe päris pakitud kujul saadeti ja oleks ju tore, kui nad saaks selle ise lahti teha… Ma veel mõtlen :P

Igal juhul kniks ja kraaps kõigile jõuluüllatuste saatjatele, tänu teile on meie jõulueelne aeg põnevust täis. Tundub, et meie jõulutervitused saavadki sel aastal puhtalt digitaalsed olema, aga noh, eks siis järgmisel aastal jälle põhjalikumalt.

Lõpetuseks ei saa muudmoodi, kui pean siin ära mainima ka kaks vahvat seika, mis juhtusid mulle pakke saates. Kõigepealt Krati oma:

ma panin teile täna jõulupaki teele ;)
tegelt ma ei tahtnud sulle rääkida, et oleks üllatus, aga sellega oli vahva lugu, nii et ma pean ikka rääkima :D
läksin mina valmis pakiga postkontorisse
seisin kogu selle pika järjekorra
ja siis tädi ütleb mulle, et teie pakk on siin üle 1 kg aga pole 2 kg, et teate, siin lähedal on kalevi kommipood, käige sealt läbi, saate sama hinnaga rohkem shokolaadi saata
mina siis, et ma ei jaksa seda järjekorda uuesti seista. tema ütleb, pole vaja, käige ära, tulge ilma järjekorrata minu juurde
ja nii ma siis tegingi :D
nii et te saate palju shokolaadi ;)
armas tädi
ma tänasin teda pärast ette ja taha
igatahes positiivne kogemus oli
tädi ei pannud tuimalt, et kaal nii palju ja hind
mul igatahes polnud plaanis teid shokolaadiga üle ujutada, aga nii ta läks

Ja paar päeva hiljem kirjutas mulle üks teine jõulupäkapikk:

Kui postkontorisse jõudsin, siis tuli välja, et pakk oli 200g pisipaki kaalust üle ja saatmise hinna vahe oleks olnud väga suur. No ma siis avasin selle paki uuesti sealsamas leti peal ja võtsin sulle ja Abikaasale mõeldud šokolaadikommid välja :) Nii et ära imesta, kui näed pakil kahte eri värvi kleeplinti ja kahte erinevat aadressisilti ning mitte ühtegi sokolaadi teile :)

Saate aru jah :D Ma sain ikka kõvasti naerda ja mõlemale pakisaatjale sellest toredast kokkusattumusest rääkida. Nii see tasakaalustamine käibki – ühel kästakse juurde panna, teisel vähemaks võtta.

Oh, te olete kõik nii toredad, et ma ei oska oma tänulikkust kohe kuidagi väljendadagi :)

Dec 172012
 

Otsustasime siiski eile bussiga Ikeasse minna. No tõsine tahtmine oli välja saada ja lapsed on juba tükk aega luninud, et läheme bussiga sõitma. Vaatasime netist, et bussid käivad iga poole tunni või tunni tagant kuni hilisõhtuni välja, niisiis lubasime lastele, et kui ära magatud on, sõidame bussiga Ikeasse.

Selleks ajaks, kui lapsed ükskord üles tõusid, ei viitsinud enam kuskile minna, aga lubatud ju sai, seega ikka läksime :D

Üksik täispilet maksab 27 NOK (€3.65), lastele (alates 4a!) ja pensionäridele 14 NOK (€1.90) – nii et Plikale oleks ka põhimõtteliselt pidanud pileti ostma. Õnneks vanust ei küsitud ja piletit osta ka ei kästud. Aga jah, bussisõidule kulus kokku 108 NOK, samas kui liiter bensiini on 14-15 NOK ja vahemaa vaid 2×8 km…

Suht kõik inimesed, keda me nägime bussi tulemas, ostsid pileti sularahas. Siin on muidu täitsa olemas elektrooniline sõidukaart, ilmselt midagi taolist, nagu Londonis Oyster, aga piletihinnad tundusid netist loetu põhjal ühesugused olevat – ükskõik siis, kas sulas või kaarti kasutades. Londonis on Oysteriga ikka kõvasti odavam…

Busse peab siinmaal ka hääletama. Bussijuht oli tore naine, istekohti jagus. Stop-nuppe otsime alguses taga, need olid akende kohal seinal. Peatuse nimesid ei öeldud ja bussipeatuste ootepaviljonidel pole ka nimesid, ainult bussinumbrid, mis sealt sõidavad. Mina ei oleks küll osanud õiges kohas maha minna :D Abikaasa sõidab seda teed iga päev autoga, seega tema teadis.

See ei olnud linnaliini buss, sest me ei ela ju linnas – Eesti mõistes, ma ütleks, et midagi maakonnabussi laadset. No ühesõnaga kaugliin, aga mitte ekspress, vaid selline piimabuss, mis iga küla juures peatub.

Bussipeatuse nimi oligi Ikea (netis on nimed näha ja no kurat, peaks ju ikka nendes ootepaviljonides ka olema, aga ju siis nii kehvasti, et neid pole näha), aga selleks, et sealt Ikeasse saada, pidi parasjagu seiklema. See pood on mõeldud täiesti ainult autoga lähenemiseks – autod sõidavad mööda teed otse parklasse, bussipeatusest peavad jalakäijad ringiga ja maa-alustest tunnelitest läbi minema.

Lastel oli muidugi lõbu laialt, aga meil oli küll täiesti kopp ees. Tagasi tulles lisaks mitu kotti ka, seikle ja turni siis. Rääkimata sellest, kui palju see sõit rahaliselt kallimaks läks. Ja sellest, kui mugav on autoga sõites ennast õhemalt riidesse panna, et poes palav ei hakkaks. Nii et jah – oli tore elamus, aga rohkem võimalusel ei kordaks :D Teine asi, kui ma tahaks näiteks üksinda bussiga Bergenisse sõita, siis on pikem sõit, ei pea linna sissesõidu eest maksma, saab rahulikult ringi käia, muretsemata parkimise pärast. Aga lastega ja/või lähiümbruskonnas bussiga sõita on küll täiesti mõttetu.

Oli plaan piparkoogitainast osta, aga haarasime kaasa ka nunnud vormid, ühe klaaskausi, ostsime paar küünalt, lambipirne ja veel nipet-näpet… Lapsed nõudsid seda mänguasja, kus saab haamriga taguda – meil jäi see Eestisse ja kuna polnud siin eriti kallis (Eestis ma poleks seda küll €10 eest ostnud, aga siinset toidu hinda arvestades oli see 69 NOK nii naeruväärselt odav), siis ostsimegi.

Pärast isu täis toksimist kasutas Poiss värvilisi pulgakesi “tordiküünaldena” ning kutsus siis Plika neid “ära puhuma”:

IMG_4160

IMG_4163

Kui hästi läheb, saame homme auto kätte, siis võib uuele ringile minna. Mõned asjad jäid Ikeast ostmata ja mõningaid asju tuleb mujalt osta.