2012

Kõik Emily mängutuppa!

Eile juhtus Tallinnas nii, et esialgselt välja valitud kohtumispaik tunnistati mitmetel põhjustel ebasobivaks ning infoliini kaudu uut otsides jõudsime täiesti juhuslikult Emily mängutuppa Kadriorus, millest kogu perega vaimustusime. Kusjuures koduleht mingit vau-efekti ei tekita, on üsna tavaline… Aga koha peal on NII mõnus. Palju puust mänguasju, riidest nukke ja heegeldatud loomi, pallimeri, suur laev, kus saab ronida ja liugu lasta, autod ja kiiged, vanematele mõnusad diivanid, kööginurgas saab endale 50 sendi eest tassi kohvi teha, kui nälg näpistama hakkas, seletati lahkelt, kust ümbruskonnast süüa osta saab ning võisime seda siis koha peal süüa… Õues mängimise võimalus on ka olemas (kiiged, liivakast jne), aga eile polnud selleks sobivat ilma, nii et selle kohta täpsemalt rääkida ei oska. Ja omanik oli ka hästi armas.

Igatahes soovitan kõigile soojalt, minge vaadake ise järele. Meie lastel jagus tegevust tundideks ja usun, et võiksime sinna veel palju kordi tagasi minna, ilma et igav hakkaks. Hind oli ka täiesti normaalne – iga mänguealine laps €2/3h, täiskasvanud ja tited tasuta.

Ei saa mitte vaiki olla

Ma ikka ei saanud oodata selle kirjutamisega, nii et ma vabandan ette ära, kui ma ehk veidi liiga otsekohene  ja üldistav olen, tavaliselt kirjutan läbimõeldumalt ja kaalutletumalt.

Ausalt, noh. See poliitika. Kõike võib ju vaadata kahest otsast. Ühelt poolt on riik, kelle ülesandeks peaks olema kindlustada oma kodanikele piisavalt head tingimused, et nad tahaks selles riigis elada, et nad julgeks selles riigis elades piisavalt lapsi sünnitada (see tähendab, jah, arengumaadel on ilmselt tibake teised prioriteedid sündimuse osas, IRW). Teiselt poolt on üksikud inimesed ja nende elud, mis ei tohiks sõltuda riigist, sest igaüks on ISE oma elu eest vastutav.

No tegelikult, eks, on lihtne – igaüks vastutab ise oma elu eest, igaüks on ise oma õnne sepp. Seega, meie näitel – kuna me ei osanud omal ajal õppida õiget asja, mis praegu Eesti riigis piisavalt sisse tooks ning kuna me pole nõus kolima elama Tallinnasse või Tartusse, kus oleks suurem tõenäosus veidi paremat palka saada, siis järelikult see ongi puhtalt meie mure, et siin Pärnus me oma oskustega piisavalt palka ei saa, on ka meie mure, mis me oma eluga edasi teeme. Ja meile on praegu parim variant Eestis tulevikus paremini elamiseks minna ajutiselt välismaale suvalise töö peale, et säästa ja seejärel loodetavasti Eestis jalad alla saada.

Aga kõigil pole meie optimistlikku ellusuhtumist, julgust ja pealehakkamist. Ja kõik need ülejäänud, kes on meietaolises olukorras… Need, kes pole mõistnud õppida sellist ametit, mis siin piisavalt sisse tooks… Nendest enamik ju tegelikult vireleb siin. Ja osa neist süüdistab riiki, et see pole nende heaks piisavalt ära teinud. Mis on ühest küljest ehk tõsi, teisest küljest jällegi, võta siis midagi ette, eks.

Okei, ühelt poolt on inimesed ja nende teod, nende ettevõtlikkus. Kõigil pole seda viimast piisavalt. Et ühest küljest siis ongi nende süü, virelegu edasi.

Teiselt poolt on jällegi riik, me võime suhtuda sellesse kui äriettevõttesse. Riik on kasumis siis, kui on piisavalt maksujõulisi elanikke. Neid võiks muidugi vaesematest riikidest “importida”, samas kultuuri säilitamiseks oleks eluliselt oluline siiski kodumaiste vahenditega hakkama saada. Ehk et – positiivne iive. Ehk et – kindlus kodanikele, et nad suudavad lapsed pärast sünnitamist ka üles kasvatada, et riik toetab laste saamist ja väärtustab peresid.

Oli siin uudis sellest, kuidas Reform kavatseb lastetoetused kahekordistada ehk lähemalt lugedes tõsta kõige vaesemate perede lastetoetuse €19 pealt €30-le. Ma ausõna naersin hüsteeriliselt. Üks koht on muidugi see, et meie pere kõige vaesemate hulka kindlasti ei kuulu, nii et meie jaoks poleks mingit vahet, poleks ka siis, kui me seda “kõrgemat” toetust saaks, aga kui palju kuradi kasu sellest €11 x laste arv/kuus ikkagi on? Kas poleks loogilisem suunata see raha pigem lasteaedadele, et kohti jaguks piisavalt kõigile? Või näiteks tasuta koolitoidule? Nomaitea… Et vanemad ei saaks seda raha maha juua, vaid kõik lapsed saaks sellest päriselt kasu (halb näide, tahaks loota, et enamik vanematest ikkagi ei joo :D)? Mulle tundub, et kuidagi teisiti investeerides oleks see raha paremini kasutatud, kui selle mõttetu toetuse tõusuga. Aga äkki tõesti see polegi nende kõige vaesemate perede jaoks nii mõttetu, äkki see tundub ainult mulle mõnitamisena. Ja kui pensionid tõusid tõesti ainult €5 võrra, siis võiks ju suisa rõõmustada või mis, et see tõus on tervelt kaks korda suurem. Ja tõsi on ka see, et lastetoetuseid, pensione ja muud taolist lihtsalt peab aeg-ajalt tõstma, et nö ajaga kaasas käia, parem siis väike tõus kui üldse mitte mingisugune, eks.

Ja siis ma lugesin just arvamust sellest, kuidas Eesti iibe päästaks see, kui mehed joomise asemel rohkem lastekasvatusega tegeleks. A miks nad joovad? Sest väärtushinnangud on paigast ära, nagu ühest varasemast artiklist selgus. Nii et kõik on meie süü? Kui Eesti riigil pole piisavalt lapsi, siis on see kõik elanike endi süü?

Nojah. Võib ju olla. Aga fakt on see, et kui äriettevõte riik ei suuda pakkuda oma klientidele elanikele piisavalt kvaliteetset teenust ehk turvatunnet piisava arvu laste sünnitamiseks, siis riik kaotab kliente ehk elanikke kuni on sunnitud uksed sulgema.

Ma emaga arutasin täna ka noil teemadel, tema on ometi elukogenud ja intelligentne ja kõike muud. Ja tema ütles ka, et tulevik tundub üsna tume ning ta ei näe head lahendust. Mina olen noor ja idealistlik, mul keerlevad peas igasugu toredad mõtted sellest, kuidas riik saaks seda turvatunnet tekitada, aga selleks oleks vaja esiteks selliseid riigijuhte, kes päriselt oskaks ja viitsiks suure eesmärgi nimel tegutseda, mitte ei tahaks lihtsalt ise hästi ära elada, teiseks eeldaks see piisavaid rahalisi vahendeid, mille saavutamine eeldaks eelmist punkti. Mis on äärmiselt keeruline ülesanne, mina küll ei tea, kuidas meie riiki päästa 😛 Kui riigikogus oleks päriselt inimesed, kes seda teaksid ja seda teha tahaksid, siis ma oleks rõõmuga nõus nende kõrgete palkadega, aga praegu mulle tundub küll, et enamik lihtsalt soojendab seal oma p*rseid.

Sellest ma saan muidugi suurepäraselt aru, et igasugused muutused riigi tasemel võtavad kõvasti aega. Olgugi, et meie riik on nii tilluke. Et muutusi ei tasu oodata üleöö. Küll aga on mu meelest õigustatud oodata kiiremas korras tunnet, USKU, et riigi eesotsas on inimesed, kes tõesti selle eesmärgi nimel kõigest jõust pingutavad ja õige asja eest väljas on. Et ühel päeval me ehk jõuame selle helgema tulevikuni. Suva sellest, kui mina seda ei näe, mina saan endaga hakkama. Aga ehk mu lapsed?

Kui kodanikud usuksid siiralt sellesse, et riigijuhid annavad endast parima kõigi elu paremaks muutmisel, ehk siis muutuksid ka väärtushinnangud positiivses suunas? Ehk siis pööraksidki isad rohkem tähelepanu oma laste kasvatamisele, selle asemel, et eluraskused õlleklaasi uputada? Naiivne ja idealistlik mõte vist – no täpselt selline, nagu ma ise.

Absoluutselt tõsi on see, et ma ei tea poliitikast ega riigi juhtimisest mitte essugi. Ja hirmus mugav on ju kritiseerida asja, millest midagi ei tea. Kritiseerimise asemel peaks minema ise paremini tegema, eks. Ja ma ausalt tunnistan, et ei oska. Selles mõttes tundub kogu eelnev jutt üldsegi mitte õigustatud. Pole ju mõtet viriseda, vaid muuta seda, mida ise muuta saab.

Mina saan muuta paremaks vaid enda ja oma lähedaste elu. Ja mulle tundub küll, et minu eluea jooksul siin riigis midagi nii palju paremuse poole ei muutu, et ma seda usaldada suudaksin. Ega ei saagi panna vastutust oma elu eest riigi peale, eks? Samas oleks ju kena usaldada? Paraku jah… Mulle tundub, et me võime loota ainult endi peale. Ma tahan elada Eestis, sest see on mu kodu, sest siin on mu pere ja mu sõbrad. Ma armastan Eestit, ma olen patrioot, samas ma ei usalda meie riigijuhte. Mul pole hetkel mingit usku sellesse, et nemad suudaksid lähiajal tagada piisavalt turvalise ühiskonna, kuhu ma julgeks palju lapsi sünnitada. Kui ma seda siiski teen (ja kindlasti teen!), siis ainult lootes iseendale… Teades, et hakkama saamine on ainult meie endi kätes ja riigile ei tasu suuremat loota.

On see siis nüüd õige või vale? Kurb või mitte? Ei tea. Aga ma pole enam kaine kah 😀

Aga kui nüüd lõppkokkuvõttes asja positiivselt vaadata, nagu mul see enamasti kombeks on – tegelikult on meil ju oma iseseisev riik, imeilus loodus, vanemahüvitis, üsna head lasteaiad (mis siis, et kohti saada raske ja rühmad suuremad/kasvatajate arv lapse kohta väiksem, kui hea oleks), üsnagi kena tervishoiusüsteem (vs nt USA)… Positiivset on palju. Mis ma siin üldse kritiseerin, võrreldes näiteks Aafrikaga on elu vägagi lill.

Nii et ilmselgelt peaks ma need poliitilised mõtisklused lihtsalt oma peas maha suruma ja selle asemel elamisele keskenduma. Ma olen nagunii liialt idealistlik, sellest ei tule midagi head. Praktikas ehk enda ja ümbritseva elu paremaks muutmises olen tunduvalt tugevam 🙂

Ma siiralt loodan, et kogu see jutt nüüd liialt lahmiv ei saanud. Kui sai, siis palun kergemat karistust. Lihtsalt mõtlesin liiga palju, sõin liiga vähe ja jõin liiga palju 😀 Luban, et ma edaspidi enam nii ei tee.

Aga edasiminek ju seegi, et viis aastat tagasi oleks ma purjus peaga blogis millestki palju mõttetumast lämisenud, poliitiline jura on ju natukenegi kasulikum?

(ja kui ma tulen homme kommentaare lugema ja avastan, et ma ikkagi lahmimise eest mööda päid ja jalgu olen saanud, siis Liis on süüdi, sest ma lasin temal kaine arvamuse saamiseks selle postituse üle lugeda ja tema lubas üles panna!)

Küll tahaks kirjutada

Poliitika on nii põnev, et ma muust enam ei mõtlegi 😀 Küll tahaks palju öelda, aga karta on, et pärast seda, kui ma olen terve päeva üsna vähe söönud ja manustan teist siidrit, ei tuleks mõtestatud jutust enam miskit välja. Äkki homme on ka aega kirjutada ja kõik need head mõtted alles. Loota ju võib.

Täna õhtul ma lihtsalt loen uudiseid ja irvitan.

Mõni mõnus mängutuba Tallinnas?

Õeke tuleb homme perega päevaks Tallinna, läheme ema ja lastega nendega kokku saama. Neil on asja D-terminali ja Vabaduse väljakule, nii et loogiliselt võttes võiks peatumispaik olla kuskil sealkandis. Seltskonnas neli täiskasvanut ja neli last – üks titt ning kolm igati mängutoaealist.

Ühesõnaga tundub, et mängutuba oleks kõige kohasem, aga milline võiks olla mõnus, mitte väga kallis ja mille läheduses saaks normaalselt parkida (soovitavalt mitte hingehinna eest)?

Või tegelikult, ehk oleks parem mõni söögikoht, kus on hea mängunurk? Sest süüa me kindlasti tahame, aga lapsed peaks samal ajal lõbustatud olema 😛 Ema teab ainsana Järve Selveri pannkoogikohvikut…

Ilmselgelt oleks ma pidanud selle küsimuse siin tunduvalt varem esitama, aga paraku on elu nii kiire, et Tallinna mineku plaanil oli raskusi meeleski püsimisega. Ehk keegi ikka loeb ja soovitab miskit.

Käib töö ja vile koos

Seoses peatse kolimisega on jälle terve hulk asju, mis tuleb võimalikult kiiresti ära teha. Lubasin endale, et mitte ühtki üleliigset asja ei jää alles – Soome kaasa peab tulema ainult vajalik kraam ja koju maha jääma samuti. KÕIK üleliigne peab saama ära sorditud ja maha müüdud, ära antud või visatud. Niisiis koostan muudkui nimekirju, et kõik vajalik ikka tehtud saaks.

Neljapäeval näiteks tegin nimekirja kõigist noist asjadest, mis vaja väljaspool kodu korda ajada – kuna tegu oli üsna erinevates linna otsades asuvate kohtadega, oli vaja autot, et kõik kiirelt ja efektiivselt tehtud saaks. Ja saigi, välja arvatud dokumentide osa, seda aga täiesti sihilikult, sest pärast nimekirja tegemist tekkis veel paar küsimust, millele oli vaja vastused saada, enne kui taotlemiseks läheb.

Mitu asja tegid tol päeval hiiglama suurt rõõmu. Esiteks avastasin umbes kuu aega tagasi, et külmkapi ukse küljes olev pudelisahtel logiseb kahtlaselt ning asja lähemalt uurides selgus, et üks kinnitus on murdunud. Tahtsime poest uurida, kas oleks võimalik nende kaudu tehasest teine sahtel tellida, aga helistama ei hakanud, kuna miskipärast arvasin, et telefoni teel ei osata midagi öelda, tuleb minna kohale ja sahtel ette näidata. Kujutasin ette, kuidas tellimuse esitamise ja kohale jõudmisega läheb nädalaid, aga poes läks müüja tagaruumi ja tuli uue sahtliga tagasi. €10 ja oligi kõik 😀

Teiseks läksin Port Artur 2 kasutatud mobiilide letti uurima ning sealse müüjaga juteldes jõudsin selleni, et uue telefoni ostmisest tuleb odavam vana parandamine. MIKS ma sellele ise ei tulnud, kas ma olen idioot või? 😀 Igatahes vaadati mu telefonid üle (mul oli teine täpselt samasugune mudel veel, mille kunagi Abikaasa õelt sain, samuti katkise ekraaniga) ja öeldi, et saab €22 eest kõik korda teha – tellitakse uus korpus ja ekraan ning tollelt teiselt telefonilt saab võtta SIM kaardi pesa, mis minu telefonil tuksis on. Superluks! Kuna tahtsin musta ja punasega korpust, mida neil koha peal polnud, saan kätte alles neljapäeva õhtul, kavatsen siis ülejäänud majapidamise mitte töötavad mobiilid ka ette näidata – äkki saab korda teha, siis võib maha müüa vms, mis nad ikka niisama seisavad.

Eile õhtul saime lõplikult ühele poole lastetoa remondiga, ema käis mul abiks koristamas ja põrandaid pesemas, kolisime lapsed pärast kolme ööd-päeva ema juures (kolmandal ööl olin ise ka seal) oma tuppa tagasi.

Mõtlesime alguses värvi tapeedi järgi toonida lasta, aga Abikaasa unustas ehituspoodi minnes tapeeditüki maha ja arvasime, et las siis jääda valge. Kaalusin naturaalvalget, aga arvasin, et kuna lagi, uks ja kardinapuu on nö tavalised valged, siis saagu ülejäänud ka. Naiivne mõte muidugi, naturaalvalge oleks toonilt igatahes sarnasem tulnud, sest uus värv on ju säravvalge, kunas ülejäänu on aastatega hallikaks muutunud. Aga pole häda, näeb igal juhul viisakam välja kui enne. Praegu näitan teile ainult ahju – otsaseinast ei tee enne pilti, kui Iirise joonistatud pilt tagasi seinale pandud saab. Kollased toolikatted on kah pesus, nii et tugitoolid on praegu rõvepunased.

Kui me eelmisel suvel lastetoas remonti tegime ja kappe värvisime, jätsime sektsiooni sahtlitele vanad nupud, aga need olid kinnitatud ebastandardsete plastkruvidega, milliseid enam kuskil ei müüda ning mänguhoos sai kolm nuppu neljast küljest ära löödud. Nüüd ostsime siis ikkagi uued nupud – auguvahe oli ka ebastandardne, aga õnneks olid ühed, mis sobisid nii laiuse kui värvi poolest.

Uus kraanikauss pandi eile paika (saimegi Segasumma komisjonikauplusest, maksis €5.60, udupeen) ja täna mässas Sass terve päeva boileriga. Irooniline, et me ise kütsime kogu aja vett puudega ja nüüd välja kolides siis selline väljaminek, aga no mis teha – ma hästi ei kujuta ette, kes viitsiks suvel kütta, nii et uute elanike leidmiseks tundus see vajalik samm. Nii et meil on nüüd uus ja uhke 150-liitrine kahesüsteemne boiler (st kui pliidi all on tuli, kütab puudega, muul ajal elektriga), keraamilise küttekehaga ja puha.

Oh seda õudset läbu, mis ma pärast vannitoast koristama pidin! Aga puhtaks sain… Nüüd tuleb ainult välja mõelda, mida nende jubedate aukudega teha, mis pärast vana veepaagi maha võtmist seinale jäid (uus boiler on nii suur, et praegusesse vannituppa ei mahu, panime selle siis hoopis teise köögi seinale) ja mu suurim unistus oleks see vann ka kuidagi valgemaks saada. Olen seda küürinud nagu hull ja tean, et see on PUHAS, aga esteetilise poole pealt see kollane siiski kuigi meelitav ei ole.

Boileriga on kõik muu tehtud, aga ühendustorud pole veel paigas, Sass lubas homme ära lõpetada. Ahjaa, mingi väike paisupaak tuleb ka veel panna, selle ta saab alles järgmisel nädalal, seni pliiti kütta ei saa – aga no pole häda ka, NII külm vast ei ole.

Runnil oli Pärnus asju ajada, nii et ta tuli meile eile külla ja läheb homme hommikul tagasi Tartusse. Lapsed on täiesti sillas ja saavad temaga jube hästi läbi, minul on peale lihtsalt sõbra nägemise rõõmu suur rahulolu ka sellest, et kuidagi väga sujuvalt on nad Abikaasaga majapidamises mitmed ammu tegemist vajavad asjad mängleva kergusega korda saanud. No näiteks köögist kotta viiva ukse lukk oli üsna tuksis – ukse kinni tõmbamiseks oli teatud nippi vaja, nii et ükski külaline sellega eriti hakkama ei saanud, siis hakkas lisaks keel kogu aeg sisse kinni jääma, no selle parandas Abikaasa paar päeva tagasi kuidagi ära, nii et uks käis veidi paremini, aga siiski kehvasti… Aga Runniga nad seal midagi mässasid ja õlitasid, nüüd käib uks täitsa mõnusalt. Imeline! Lastetoa uks, mis oma kriuksumisega kogu aeg närvidele käis, sai ka ära õlitatud. Mitte et me ei oleks võinud seda varem teha, eks, selleks oli vaja, et Runn tuleks 😀

Täna olid lapsed ka pool päeva ema juures – saatsime nad sinna lõunaund magama, sest boileri panemisest tuleneva puurimise lärmi sees poleks sellest kodus midagi välja tulnud. Minul oli seega aega rahulikult koristada, sain koridoris paar kappi puhtaks teha, mis ammu organiseerimist vajasid, lisaks elutoa baarikapi, viimase taastekkinud kaosekolde, osaliselt läbi sortida ning kraami ära visata.

Samuti sain lõpuks korda meie võtmemajanduse. Meil oli üks üsna kena karbitäis valdavalt ühesuguse välimusega võtmeid, lisaks mitu lukusüdamikku. Paar päeva tagasi võtsin ette ja sorteerisin kõik ära – proovisin järjest läbi ja jagasin ruumide kaupa eraldi. Paar katkist lukusüdamikku sai ära visatud, üht läks Abikaasal ukse parandamise käigus ka kohe vaja. Lõpuks jäi alles üks südamik, millel polnud ühtki sobivat võtit ning vist neli võtit, mis midagi ei keeranud – kõik teised “pusletükid” said paika. Ostsin hunniku võtmehoidjaid ja kirjutasin kõigile peale, mis ruumidega tegu. Nüüd pole enam ühtki nimetut võtit, mille puhul peaks mõtlema, kust see nüüd pärit on. Jälle üks mure vähem!

Ühesõnaga asjad liiguvad. Ja hea on, sest täna tuli välja, et Abikaasa peab võib-olla juba enne jaani Soome minema. See selgub täpsemalt järgmise nädala jooksul, igatahes tuleb viimased tema osalust nõudvad asjad igaks juhuks kiirelt ära teha. Vannitoa sein korda saada, teine pool ja kuur korda teha, tööriistad ja arvutijupid ära sortida, aias prahti põletada… No küll me jõuame, tähtajad on alati parimad motivaatorid 😀

Scroll to Top