Projekt: toitumine

Kuna mind on õnnistatud kiire ainevahetusega, olen ma üks neist vähestest naistest, kes pole kordagi elus muretsenud kaalu pärast, pidanud dieeti ega lugenud kaloreid. Samuti pole mind kunagi huvitanud toiteväärtusega seonduv: süsivesikud, valgud, kiudained ja nii edasi – see tundus mulle alati liigkeerulise teadusliku jamana. Kuna kaaluprobleeme polnud, ei näinud põhjust mingeid soovitatavaid koguseid taga ajada – sõin seda, mille järele parasjagu isu oli ning üritasin lihtsalt võimalikult palju tervislikku toitu osta. Seda, et juurikad-puuviljad ja täisterakraam on hea, rafineeritud kraam seevastu halb, teadsin isegi mina :D

Mul käivad need toidulaua tervislikumaks muutmise püüded ikka hooti – enamasti just pimedal perioodil. Eks see ole ainult loogiline – mida soojem ja valgem õues on, seda rohkem on energiat ja tegemist, nii et söögile eriti mõelda ei malda, samuti on siis saadaval rohkelt värsket kraami, mis on juba nagunii tervisele hea. Pimedal ja külmal ajal seevastu oleme palju kodus, on rohkem aega mõtiskleda, uurida ja kokata, tihti hakkab mingil hetkel kimbutama energiapuudus, mis motiveerib lahendusi otsima.

Ma ei mäleta, miks ma hakkasin uurima söömise ajal joomise kahjulikkuse kohta, aga just seda ma detsembri alguses tegin. Tolles postituses jõudsin lõpuks otsapidi välja energiapuuduse ja vale toitumise seoseni, nii saigi alguse viimane toitumise projekt – mitte küll kohe, kes see vahetult enne jõule ikka väga tervislikuks hakkamisele mõtleb :) Aga mõte oli idanema pandud ning uuest aastast hakkasime erinevaid muudatusi ellu viima.

Kolmandik jaanuarist möödus haiguste tähe all – siis ei jõudnud midagi mõelda, ostsime lihtsalt palju värsket ja kerget kraami, sest see läks kõige kergemini alla. Kõige suuremad muudatused toimusid nagunii alles veebruaris, aga jaanuarist võib siiski kaks edusammu välja tuua.

Esiteks vähendasime otsustavalt tarbitava piima hulka, seda küll eelkõige raha kokkuhoiu eesmärgil – see, et vee joomine on nagunii kasulikum, oli mulle vaid lohutuseks :D Eestis oli piim tervislik (mahe, töötlemata, rasvane) ja normaalse hinnaga, mistõttu polnud mingit põhjust selle joomist piirata, siin meil aga tuttavat talunikku pole ning poepiim on kallis lurr, kust miskit kasulikku nagunii ei saa. Kui oktoobri viimase kuue päevaga ostsime 17,5 liitrit piima (254.20/€34.49), novembris 86,5 liitrit (1269.20/€172) ja detsembris 76,75 liitrit (1077.90/€146), siis jaanuaris vaid 24,25 l (367.70/€50) ning veebruaris suisa 17 liitrit (244.40/€33).

Teiseks käis jaanuari lõpus külas mu ema, kes on gluteeni- ja laktoosivabal dieedil, seega otsisime tema tulekuks valmistudes sobivaid toiduaineid, mis pani mind hiljem üldisemalt selle dieedi kasulikkuse üle mõtisklema, samuti vaimustusime tänu emale rohelisest salatist (lähemalt selle postituse lõpus), millel on nüüd kindel koht meie menüüs.

Veebruari alguses analüüsisime oma seniseid väljaminekuid ning võtsime vastu ühise otsuse, et ostame nüüdsest vaid tõesti tervislikku toitu. Sellest tulenevalt tegin esimest korda elus ise juuretist ja hakkasin lõpuks ka Norras leiba küpsetama (võrdselt nii raha kokkuhoiu, maitseelamuse kui tervislikkuse eesmärgil), samuti tegime esimest korda edukalt ise majoneesi (jällegi nii raha kokkuhoiu kui tervislikkuse ajenditel). Majoneesi ja õlide üle arutledes tekkis blogisabas elav arutelu, veidi hiljem ennast veel põhjalikumalt õlidega kurssi viies hakkasin taas sujuvalt mõtisklema üleüldisest toitumisest.

Veebruari keskel avastasime enda jaoks uue toidupoe Kiwi – kõigest paari nädalaga on sellest saanud asendamatu soodsa ja mitmekesise mahekraami allikas, kust ostame pea poole oma iganädalasest söögist. Sealt leitud lai valik hea hinnaga mahedad ube ja läätsi aitas oluliselt kaasa meie toidulaua tervislikumaks muutumisele – eriti Abikaasa puhul, sest tema elukorraldus on tänu öisele tööle organismi harjumustele loomuvastane, eluviis minu omast tunduvam liikuvam ning energiavajadus ja ühtlasi ka ligipääs rämpsahvatlustele tunduvalt suuremad :)

Kuu alguses, pärast ühist tervislikkuse kokkulepet, oli Abikaasa poolt veel veidi patustamist šokolaadi, kuklite ja martsipani näol. Kui ma olin selle peale valjuhäälset nördimust avaldanud, rääkisime pikalt põhjustest ning leppisime kokku, et hakkan talle igal öösel kerget einet valmistama  ning esmaspäevasele tööle süüa kaasa panema.

See on arusaadav, et keset ööd tõustes pole isu, nii oligi ta senini enamasti söömata tööle läinud – paremal juhul ehk sõi mõned puuviljad. Kuna töö seisneb tal aga kuus tundi järjest vaheldumisi auto juhtimises ja jooksmises (tihti ülesmäge), pole ka ime, et tööpäeva lõpuks kell seitse hommikul on nälg ning tee peale jääva bensiinijaama magusad kuklid on ahvatlus, millele on äärmiselt kerge järele anda. Koju jõudes praadis ta endale enamasti hommikusöögiks veel 4-5 muna :)

Esmaspäeviti sõi ta küll kõhu hommikul korralikult täis, aga oli siis 11-12 tundi järjest kodust ära – kõige halvemal juhul ei söönud selle aja jooksul üldse (ehk nosis vaid šokolaadi), enamasti kasutas aga kahe toiduringi aegset vaba tunnikest selleks, et MacDonaldsit, Subway laadset võileiba või muud rämpsu süüa.

Võttes arvesse Abikaasa pea peale pööratud unegraafikut ja pingelist tööd, olengi ilmselgelt mina see, kes peab hoolitsema, et ta õigesti sööks ja piisavalt puhkaks. Päris alguses oli mul endalgi tegemist uude elukorraldusse sisse elamisega, teise riigi toiduvalikuga harjumine ja enda jaoks sobiva üles leidmine võttis omajagu aega, no ja üldiselt olin ma ise ka öösiti väsinud, seega oli mugavam leppida Abikaasa väitega, et ta ärgates süüa ei taha. Tervise seisukohalt polnud see aga kaugeltki mitte hea korraldus – nüüd on meil juba mõnda aega kindel öine rutiin, mis ei jäta mulle mõtetki, et ma äkki ei viitsi. Keedan igal öösel kaks muna (pehme kollasega, tema lemmikud), teen kaks võileiba ning panen kõrvale midagi värsket – salatit, tükeldatud porgandit, lillkapsast vms. Paar puuvilja ka ning siis võib tööpäev alata.

Abikaasaga tuli just paar päeva tagasi jutuks, et kui varem oli tal igal hommikul lihtsalt õudne munaisu, siis nüüd on see tänu igaöisele keedumunale (koguseliselt kaks korda vähem, praadimisest vs keetmisest rääkimata) täiesti kadunud. Nüüd praeb ta endale hommikul hakkliha sibula ja küüslauguga ning hautab seda ühes ubade ja läätsedega – täna just vähendas minu soovitusel liha ning suurendas ubade-läätsede kogust. Sain ka maitsta, mitte mingit erinevust varasema rohkema lihakogusega polnud – ja läätsed on selles segus lihtsalt suurepärane lisand.

Esmaspäeviti on Abikaasa nüüd ka suure karbi sama segu kaasa võtnud, samuti erinevaid puuvilju ja vett. Statoili tasuta kuumadest jookidest sai tal õnneks juba mõni aeg tagasi kõrini, nii et uue aastanumbriga kaant ta termotopsile enam ei ostnud. Selle asemel võtabki lihtsalt kodust suure pudeli vett kaasa – jällegi tohutu edasiminek tervislikus plaanis, sest midagi kasulikku need masinast tulevad kuumad kiirjoogid ilmselgelt ei sisaldanud.

Nüüd on mul järgmine väljakutse – mõelda välja alternatiiv hakkliha, ubade ja läätsede segule. See on küll tervislik ja toitev ning maitseb Abikaasale väga, aga igal hommikul (ja lisaks igal esmaspäeval) ei jõua ju sama asja süüa :) Tegu peaks olema millegi kergelt ja kiirelt valmistatavaga, sest hommikuti mina ju magan, Abikaasa kokkab ise ja tahab kiirelt süüa saada. Samas peab see olema piisavalt toitev, sest pärast kuut tundi füüsilist koormust on vaja korralikult energiat taastada.

Teine väljakutse on juba eelmises postituses mainitud maitsvate taimetoitude proovimine ja igapäevasesse menüüsse lülitamine ning selle arvelt liha osakaalu vähendamine, et jõuaks lõppkokkuvõttes enamiku toidust mahedalt osta.

Esialgselt oli käesolev postitus mõeldud kirjutamaks hoopis sellest, kuidas ma olen viimasel ajal uurinud toiteväärtuse ja erinevate toitainete kohta ning see on olnud äärmiselt hariv, põnev, silmiavav ja kasulik – üks asi on lihtsalt teada, et üks toit on hea ja teine halb, teine asi on aga lugeda, MIKS see nii on… Ja sissejuhatus, mis pidi seletama, kuidas ma selle kõige vastu üldse huvi tundma hakkasin, venis omaette postituseks. Eks kirjutan siis hiljem ühe postituse veel :)

Samuti on mul juba pikemalt kavas üldisem postitus meie viie aasta pikkusest maheteekonnast, mille tarbeks olen mitu päeva vanu postitusi lugenud, et ise kunagist olukorda meelde tuletada ning eelmise kahe aasta toidust igakülgseid ülevaateid teinud – see kõik on olnud muide äärmiselt innustav, sest edusammud on aastate lõikes selgelt näha. Kuna ma olen aga teatavasti esiteks äärmiselt põhjalik ning teiseks suur numbrite ja statistika fänn, siis ühest ülevaatest kasvab sageli välja kolm teist ja veel põnevamat, sekka uusi teemasid, mis ka kõik kohe lähemat uurimist vajavad, nii tekibki sellest ühest kavandatavast postitusest lisaks sada teist. Loodame, et ma oma suure ülevaatega ikka ka mingil hetkel ühele poole saan :P