Ei jõudnud eile õhtul blogi kirjutada, sest vaatasin järjest ära kaks filmi.
Kõik sai alguse sellest, et sain kirja, mis teavitas, et Hungry for Change on märtsi lõpus jälle tasuta täispikkuses netis nähtav. Vaatasin seda juba aasta tagasi ja soovitasin teilegi. Nüüd tuli isu üle vaadata, aga mõtlesin, et oleks mõttekam võtta ette hoopis mõni selline toitumisteemaline film, mis seni veel nägemata. Leidsin googleldades selle postituse, kust kolm filmi (Food Matters, Super Size Me ja Food, Inc) olid nähtud – eile õhtul vaatasin ära ülejäänud kaks ja soovitan soojalt kõiki viit.
Forks Over Knives oli mulle ema jutust tuttav, aga ise polnud seni näinud. Sick, Fat and Nearly Dead oli minu jaoks täiesti tundmatu. Mõlemad olid väga kaasahaaravad ja informatiivsed, samas piisavalt kergesti jälgitavad. Uskumatu on vaadata neid pakse ameeriklasi (ok, üks oli austraallane), kes on tänu rohkele rämpsu söömisele oma tervise täiesti tuksi keeranud, ja jälgida nende teekonda normaalsema söögi avastamise ja tervenemise poole.
Kõigi taoliste toitumisfilmide puhul on kriitikaks see, et nad propageerivad rohkemal või vähemalt määral täielikku taimetoitlust. Mind väga ei häiri, sest ma olen omad otsused juba nagunii teinud – ma usun siiralt, et taimetoidu osakaal on meie menüüs kõige olulisem ja teadlik veganlus, kus on tõesti pööratud tähelepanu menüü mitmekesisusele, on organismile hea (hoolimata sellest, et enamik Eesti tunnustatud toitumisteadlasi vastupidist arvab). Samas olen ma kindel ka selles, et süües veidi puhast liha, mune ning piimatooteid, ei tee ka need meile halba, pigem vastupidi. Igapäevaselt stressis kasvanud ja hormoone täis topitud liha õgimine muidugi kasuks ei tule :) Lõppkokkuvõttes on kõige olulisem kuulata ikkagi omaenese keha, mitte hakata pimesi endale kõike keelama. Samuti olen ma kindel selles, et tervislikud rasvad on organismile kasulikud ja ei tee paksuks – kahjulikud võiks muidugi miinimumini viia ja kilode viisi pähklite-seemnete pugimine oleks ka liig, aga nende igapäevane toidus kasutamine teeb ainult head. Ja kui keegi räägib, et kasulikud on vaid low fat piimatooted, lähen suisa närvi :D
Kriitikast rääkides, siis Forks Over Knives kohta on hirmpõhjalik artikkel siin (ei jõudnud täies mahus läbi lugeda, aga kinnitas mu arvamust, et nad kohati üle pingutavad) ning Hungry for Change filmi kohta on mõned märkused kirjas siin – nendega nõustun üldjoontes kõigiga, ehkki mulle isiklikult näiteks meeldis selle naise loo vahele põimimine, ma olengi lihtsama maitsega vaataja :) Vähekese mõistusega võttes on kõik need filmid minu meelest suurepärased info ja inspiratsiooni allikad – enamik inimesi ei söö nii palju värsket kraami kui vaja ning pole endale teadvustanud, kui tõsist sõltuvust suhkur ja rasvad ikkagi tekitavad.
Sick, Fat and Nearly Dead mahlapaast tundub kusjuures täiesti selline asi, mida tahaks isegi proovida – kindlasti mitte 60 päeva, pigem alustuseks nädal või kümme päeva ja siis vaatab edasi. Nälgimisse ma ei usu, veepaast oleks minu jaoks liig, aga selline vitamiinilaks oleks organismile mõnus puhastuskuur. Vaatame, ehk teeme kunagi ära!
Keda huvitab, siis panen lõpetuseks treilerid ka.
Hungry for Change:
Forks Over Knives:
Fat, Sick and Nearly Dead:
Food Matters:
Super Size Me:
Food, Inc:
3 Responses to “Inspireerivate dokumentaalfilmide õhtu”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
Vaatasin kõiki treilereid, tänud jagamast. Vaatan filmid ka ära, nii palju ikka aru saan, et sõnum kohale jõuab. Mahemärgi toodetele pealesaamine on muutunud kinnisideeks. Loodan sellega lähima kahe kuu jooksul toime tulla.
Tead, Tikker, sa võiks lisaks ostudele panna teinekord oma blogisse ka oma “retsepte” kirja. Ma olen küll väga avatud ökotoidu ideele ning puuviljade ning muu värske kraami kohalt olen kahe käega poolt. Kahjuks ei tea eriti retsepte igapäevase tervisliku ja sooja lõuna- või õhtusöögi valmistamiseks, mis ka millegi järgi maitseks. Kõik soola- suhkru ja (naljaga pooleks) naatriumglutamaadivabad toidud ei lähe meie perele kuidagi peale sest puudu on värvist,maitsest ja millestki veel. Sul kindlasti on häid nippe :)
HAHA. Kui ma teaks neid lihtsate ja tervislike (taime)toitude retsepte nii palju, siis ma ei küsiks blogis nõu :) Olen korduvalt maininud, et olen pigem kehv kokkaja. Minu loominguline pool töötab paremini magusal poolel ja neid ideid ma olen siin jaganud ka. Soolastesse toitudesse lähevad meil ikkagi peamiselt sool-pipar (aga sool pole rafineeritud lauasool, vaid mere/himaalaja/rose sool) ja mahepoe puljongipulber. Soolaga katsume lihtsalt piiri pidada ja mõtleme kogu aeg, et peaks rohkem muude maitseainete ja ürtidega katsetama. Peale ülalmainitute on meil kodus veel oregano ja Persillade (meresool, küüslauk, petersell) – vist kõik.
Toidud on meil väga lihtsad. Pasta ja riisi sisse saab igasugu juurikaid ja liha panna tükeldatuna, vahel teeme ahjus kana või kala – siis kõrvale ikkagi kartul või riis. Selleks, et vitamiinid kätte saada, sööme lihtsalt rohkelt värsket kraami kõrvale. Rohelistest lehtedest salat on nii hea, et seda võibki konkreetselt pool taldrikutäit panna – kui seda pole, siis lõikame kõrvale lihtsalt lillkapsast, brokolit, porgandit, kurki, tomatit… Spinatilehti paneme ka igale poole. Võileibadele määrin või asemel avokaadot, alati panen spinatilehed, siis kas juustu/muna/lihalist (seda eriti pole, aga viimati sai kotletti tehtud, selle õhukesed viilud) ja peale veel kurk või tomat.
Lapsed rohelist salatit ja spinatit ei söö, aga muud mainitud värsket tükeldatuna küll – kui palju, oleneb päevast :) Üldiselt – kui annab neie meeldiva toidu sisse ära peita, siis söövad kõike :D
Ma ei oskagi enam ilma värske kraamita sooja toitu süüa :)