Suveköök, vol 2
Jalgrattaga turul käimine, sips sinna, sips tagasi – tõeline rõõm. Ja kõik see maitsev värske kraam… Mmm!
June 2013
Verstapost
Tagasi kolides sai titekiik tavalise vastu vahetatud. Algul pidi Poissi kiigule tõstma ja kiigutama – kiigele ronimise õpetasin talle kiirelt selgeks, hoo tegemist sai ikka ka “harjutatud”. See nägi välja nii, et ma tegin talle hoo sisse ja rääkisin kaasa: ette-taha, ette-taha. Jalgu ette sirgu ajada oskas ta väga hästi, taha panna ununes pool ajast 🙂
Igatahes tuli eile memm külla ja kui me aias jutustasime, ronis Poiss ise oma kiigu peale ja tegi endale täiesti ise täiesti nullist täiesti arvestatava hoo sisse.
Juhhei!
Nii et hoo tegemise kunst sai Poisil käppa kaks kuud enne kolmandat sünnipäeva. Ma kahjuks ei mäleta, millal Plika selle ära õppis ja esimese hooga ei leidnud blogist ka – no terve eelmise suve kindlasti tegi ehk et 3,5 aasta vanuselt juba oskas, täitsa võimalik, et õppis ära juba üle-eelmine suvel ehk kahepoolesena.
Ja minu elu kohe jälle palju lihtsam 🙂
Suveköök
Kui me 2010 novembris oma koju kolisime, oli meil mõnda aega memmekese vana kandiline söögilaud emalt saadud mummulise vakstuga, 2011 juunis sättisime paika Londonist kaasa võetud ümmarguse laua, millele ostsime helekollase laudlina – meenutuseks pildid selles postituses. 2011 juulis vahetasin ebaõnnestunud laudlina päevalilledega vakstu vastu. 2012 jaanuariks oli see ilmselt omadega läbi ning kuna leidsin, et päevalilledega vakstu on mu värviliste nõude eksponeerimiseks liiga kirju, siis ostsin ainsa ühevärvilise, mis kaubandusest leidsin – sihukese roheka. See polnud just kole, aga ka mitte midagi erutavat, nii et ostu blogis eraldi ei kajastanud, pildi leidsin teile hoopis pool aastat hilisemast postitusest.
Nüüd koju tagasi kolides avastasin rõõmuga, et see vakstu, mis mulle eriti kunagi ei meeldinud, on omadega läbi, seega oli põhjus uus osta. Otse loomulikult ei olnud jälle ühtki ühevärvilist normaalset vakstut, aga võtsin siis ruudulise… Mis seal ikka. Ideaal oleks olnud ilus säravkollane, mida oli Koduextras alles üks väike tükike.
Ostsin seekord puupliidile ka jupi peale, suvel ju ei küta ja kasutan seda lisalauana, nüüd on seal tunduvalt mõnusam asju hoida 🙂
Valgus on halb, sestap on värvid ka kuidagi tuhmid. Nõude taustaks muidugi taas liiga kirju, aga üldiselt ju täitsa kena.
Nüüd on vaja enne Abikaasa tulekut mõnest kasutatud kraami poest veel kaks tooli skoorida – üks meie omadest on nii jube, et oleks tulnud ammu ära visata ja Poiss istub nüüd ju ka tavalise tooli peal.
Ei oskagi kohe kuidagi käituda
Meie elutoa akna all sõitsid kaks poisikest jalgratastega edasi-tagasi, no sellised algklasside omad, ma täpset vanust ei oska öelda. Minu lapsed vaatasid neid aknast. Poisid hakkasid nende peale karjuma: “Mis sa vahid? T*ra, tõmba n*hhui!” Lapsed olid tähelepanu peale rõõmsad – naersid ja kordasid järele “Tõmba nahka”.
Ma alguses lihtsalt ignoreerisin, mõne aja pärast seletasin lastele, et see on võõras keeles ropendamine, need on halvasti kasvatatud poisid ja oleks parem, kui nad akna alt ära tuleks… Lastel oli aga lõbu laialt, ei tulnud ära, ma esialgu ei käskinud ka.
Kui ropendamine jätkus ja akna pihta kivi visati, tegin akna lahti ja kurjustasin, et lõpetagu ropendamine ja kivide pildumine. Poisid ütlesid vastu, et ärgu siis vaadaku. Mina ütlesin, et mingu siis minema. Nemad küsisid, kas ma käsin või. Mina vastasin, et tänav on avalik koht ja mul pole mingit õigust neid ära ajada, aga samamoodi pole neil õigust öelda mu lastele, et nood ei või aknast välja vaadata ning ropendamine ja kivide loopimine lõpetagu ära.
Panin akna kinni, tõmbasin kardina ette, lapsed jäid akna peale vaatama. Visati veel üks kivi, siis mindi natukeseks kaugemale, kohe tuldi uuesti tagasi ja ropendati veel. Käsutasin lõpuks lapsed akna pealt minema ja poisid on nüüdseks ka läinud…
On aga täiesti tõenäoline, et nad tulevad edaspidigi siia akna taha rattaga sõitma. No ja mis ma siis teen? Keelangi lastel aknast välja vaatamise, kui nood tüübid on akna all?
Ropendamise vastu ei saa ma midagi ette võtta – no ütlen, et lõpetage ära, aga ei kuulata ju. Kivi aknasse viskamine on muidugi keelatud, aga no pagan, ma ei saa ju neile sellepärast politseid kutsuda, ehkki tahaks 😛 Kõige rohkem tahaks minna ja neil lihtsalt kõrvad tuliseks teha, aga see ei tule ka arusaadavalt kõne alla.
Praeguseks on probleem lahenenud, aga ma pole kindel, mida teha, kui see peaks korduma. Nüüd on poistel ju mu maja ja nägu meeles, edaspidi võivad juba meelega ärritama tulla. Ma muidugi loodan, et nad seda ei tee, aga…
Mänguväljaku lähedal elamise võlud ja valud.
Oh seda edevust
Kõik sai alguse sellest, et ma palusin emal ennast natuke sõidutada – oli vaja üks suurem pildiraam osta, mida oli rattaga ebamugav koju tuua, Kaubamajakas oli uus pangakaart ootamas, Rimist tahtsin ICA riisi ja Natura Siberica šampooni… No ja emal oli kleiti vaja, minul heledat jakki, kotti, pükse ja seelikut… Ühesõnaga jah, naised lasti poodi 😀
Seelikut ei leidnud, püksid pean laskma ilmselt õmmelda – sest kui teksasid minu pikkusele veel hädaga leiab, siis vabaaja pükstega on lood kehvemad, aga ühed heledad laia lõikega vabaaja püksid on mu garderoobis hädavajalikud. Ühed sain kunagi Dorothy Perkinsi tall sectionist, kui nende tagumik katki kulus, leidsin järgmised mingi ime läbi enam-vähem õige pikkusega Terranovast… Aga nendel kulus ka Norras tagumik auklikuks 😛
Nojaa, ja siis jakk. Ma olen mitu eelmist suve käinud kogu aja selle kirju dressipluusi laadse jakiga, mis ma kunagi Camdenist ostsin. See on ilus, aga no kaua võib, eks. Ja see sobis ikkagi sellise lihtsama ja sportlikuma stiili juurde, midagi naiselikumat oli täitsa puudu. Tänagi välja minnes olin täitsa hädas, sest ilm oli jahe, kuna oli päris tuuline – tahtsin ennast veidi viisakamalt riidesse panna, midagi lihtsalt polnud pluusile peale panna. Kuna liikusime seekord ainult autoga ja siseruumides, sain ilma hakkama.
Hästi palju poode käisime läbi, Kaubamajaka Seppälä oli üks esimesi. Nägin seal üht heledat nahkjakki ja naljatasin, et peaks ehk ostma. Maksis €70, mida ma poleks muidugi välja käinud 😛 Vaatasin siis edasi ja leidsin täpselt sama hinnaga teise heleda nahkjaki – tähendab siis, mõlemal puhul oli tegu muidugi kunstnahaga. Roosat värvi jakki oli neli-viis tükki, aga helebeeži ainult üks, täpselt minu suurus ja 50% alla hinnatud. Kuna ma pole üldse nahkjaki tüüpi ja see nägi üldse mitte minulik välja, siis proovisin puhtalt nalja pärast selga… Ja kujutate ette, hakkas meeldima! Tükk aega keerutasin peegli ees ja imetlesin ennast iga kandi pealt. Kohe muidugi ära ei ostnud, käisin enne terve linna läbi, aga kuna miskit muud silma ei hakanud ja no tõesti, jakihäda on kohe hirmus suur, siis läksin tagasi ja ostsin ära 🙂 €35 on muidugi ka kallis mu jaoks, aga noh… Jaki eest ju VÕIB veidi rohkem maksta, seda ostan ainult ühe. Ja see istus nii hästi ja oli ideaalset värvi.
Selline igati suvine – lühike ja kolmveerandkäistega – aga ma ainult suvel heledat kannangi. Tuule- ja niiskuskindel, see on väga suur pluss. Kui lukk täitsa kinni tõmmata, siis on eest üsna kinnine kah. Ja hästi mõnus pehme.
Novat siis. Ootamatu ost, aga ma olen hirmus rahul.
Ahjaa, muide, mu hirmkallid kingad, mis torkisid ja sisetalla äär veidi lahti tuli. Ma oleks võinud jah poodi virisema minna, aga ma tõesti ei viitsinud protsessida ja oodata, ma tahtsin neid KANDA. Läksin oma kingsepa juurde (ma käin alati Lepa keskuses, seal on üks hästi tore mees), näitasin ette. Ta ütles, et ei torgi mitte õmblus, vaid õmbluste niidiotsad, mis on sulatatud. Võttis need kõik ära, liimis lahti tulnud ääred kinni ja kasseeris mult selle eest €2 – ootetööna, kohe sain kätte. Ja nüüd on tõesti imeilusad ja mugavad kingad, ma kogu aeg kannan ja rõõmustan 🙂 Kohe mitte üks teps ei kahetse seda väljaminekut!
Kusjuures täna kiikasin Shusse ja avastasin sealt analoogsed Tamarise kingad, 41-42 number oli kenasti olemas, hinnaks €54. Samasuguse kontsaga ja rihmade asetusega, aga rihmad olid veidi laiemad ja need olid täitsa valged. Proovisin igaks juhuks jalga, aga õnneks ei olnud üldse nii ilusad ega mugavad 🙂
Ma igatahes loodan, et need peavad mul nüüd kaua vastu ka. Katsun mitte “üle” kanda – ma õnneks pikalt ringi ei käi, nii et need peaks piisavalt puhkust saama, plätudega vaheldumisi kandes.
Nüüd on vaja veel vabaajapükse, üht kena viisakat põlvini seelikut ja õlakotti, kõik peavad olema selles õiges toonis – külmemat tooni helebeež, pigem hallika kui kollaka varjundiga. Kott võiks tegelikult kirju ka olla – eks näis. Seelikut on kõige tõenäolisemalt lootust poest leida, püksid peab suure tõenäosusega õmblema ja koti ilmselt ka… Selle viimasega saan vast Tagega kaubale.