Südantsoojendavavad meeldetuletused õekese külaskäigust – esimese sildi leidsime reisult tagasi jõudes tühjast külmkapisahtlist, kus olid varem õlled, teise täna, kui läksime otsa saanud meepurgi asemele värskelt soetatud varudest uut võtma:
Õlled olid kõik läinud, meega läks paremini – ainult paar potsikut oli 15 kg kastist ära aetud. Järgmine aasta peab vist lõksud välja panema 😀
Kaheksas hooaeg jäi venima, kuna polnud enam miskit oodata. Tasapisi vaatasin, just lõpetasin viimase osa. Abikaasa nakatasin kah kenasti, ta on usinalt vaadanud, praegu vist viies pooleli. 16. septembril algab 9. hooaeg, lugesin just, et õnneks tõmmatakse seal mõned otsad kokku. Kui Pelantist lahti saaks, siis võiks täitsa edasi vaadata. Mitte et ma lepiks kunagi sellega, et lihtsalt jäeti julmalt vahele Boothi ja Brennani suhte kõige nauditavam osa ehk mitte millelegi järgnes pereelu lapsega… Aga hea küll 🙂
Kui Abikaasa sama hooga jätkab, saame 9. hooaega kenasti koos vaatama hakata 😛
Panen ajaloo tarbeks arengud kirja.
Suvel harjutada on ikka palju kergem – hommikune ärkamine pole pooltki nii raske, kui väljas on valge ja soe ning ei pea nii palju riideid selga toppima.
Eile oli riigipüha, täna siis uuesti lasteaeda. Seekord me enam rühma sisse ei läinud – jõudsime veidi enne üheksat, vaatasime, et vahetusjalatsid saaks jalga, tegime rühma ukse peal kalli ja läksime ära. Plika korra hüüdis mind ukse pealt, tegin talle siis veel ühe kalli… Jäi rahulikult mängima.
Pool kaksteist läksin järele, mängisid rõõmsalt õues. Täna ei olnud keegi nutnud, ainult mitu korda küsinud, millal emme-issi tulevad. Poiss oli suure hooga joostes trepil kukkunud, aga noh, ta kukub nagunii pidevalt 😀
Järgmise nädala teisipäeval lähevad rühmad eraldi, selle ajani käimegi samamoodi hommikupoolikutel kaks ja pool tundi mängimas.
Senini on ühesõnaga kõik suurepärane. Loodame, et jätkub samas vaimus.