Mul on vist juba viimased aasta-kaks pidevalt tunne, et ma ei tee mitte midagi. Et ma peaks tegema palju rohkem. 2011. aasta sissekandeid on täitsa piinlik lugeda, nii usin olin. Täiega tõsi on see, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Viimased aastad on lapsed olnud vanemad, nendega sellevõrra kergem, aga mina pole mitte rohkem muud kasulikku teinud, vaid rohkem molutanud. Lisaks pidev nö ooterežiimil elamine – Abikaasa läks Norrasse ja mina ootasin, et saaks järele minna. Mõni aeg hiljem otsustasime tagasi kolida ja siis ootasin seda. Tagasi jõudes ootasin, et Abikaasa jõuaks. No ja kui ta jõudis… Siis lihtsalt molutasin.
Puhkamine on hea, vahel peabki niisama passima, sellega olen ennast alati lohutanud. No ja eks ma olen ju alati tegelenud igapäevaste kohustustega, mitte päris hommikust õhtuni passinud. Kuna teha oleks aga nii palju rohkem, siis on mul tunne, et olen oma mitte midagi tegemisega ammu igasugused piirid ületanud. Tahan jälle olla nii usin, kui olin kaks aastat tagasi! Aga kuidagi on ikka enamik ajast tunne, et appi, MA EI VIITSI. Isegi blogi kirjutamine tundub noil puhkudel täiesti mõttetu.
No igatahes, pika sissejuhatuse jätkuks, viimased kolm päeva on mul ometigi tunne, et ma ei ole neid maha molutanud, vaid päriselt midagi teinud.
Kolmapäeva õhtul käisin Tage juures – jõime siidrit ja jutustasime, koju jõudsin umbes kell üks. Tage on mul põhimõtteliselt ainus sõbranna Pärnus ja see on imeline, et ta olemas on. Poleks blogi, ma isegi ei tunneks teda.
Neljapäeva hommikul tegime Tagega taaskasutuspoodide tiiru. Sealt kiirustasin lasteaeda, tee pealt haarasin veel kaasa topsi Mama Toni’s jäätisega, mille osavalt rattakorvis kohale transportisin. Oh neid õnnelikke lapsi siis.
Kuni lapsed lõunaund magasid, oli hingetõmbepaus, varsti tuli Tage mulle külla. Siis sai aias hunnikutes õunu korjatud ning hiljem koos kokatud – ahjukala ja värske salat, mmm.
Eile hommikul korjasin aiast viimase õunapuu aluse tühjaks ning käisin siis Humanas, hiljem Plikaga linnas.
Täna ajasin ennast voodist välja alles pool üksteist, aga siis olin ka rakkes konkreetselt kella kolmeni, mil sain lõpuks aega arvuti lahti teha ja hommikusööki süüa. Et mis ma siis tegin? PESIN PESU. Üle kuradi nelja tunni. Ainult kaks masinatäit, aga oli raskendavaid asjaolusid. Avastasin, et kõik laste jakid, õuepüksid ja mütsid, mida suve jooksul vist kordagi ei pesnud, on jube räpased. Palju muid riideid olid ka sellised, mida ei julgenud niisama pessu panna, tahtsin enne plekid sapiseebiga sisse hõõruda. Nii juhtuski, et võtsin uue sapiseebi kasutusse ja kui lõpetasin, oli sellest alles vaid õhuke liistakas. Ma pole elu sees korraga nii palju sapiseepi kasutanud :D Kaks masinatäit sai pestud, kolmas jääb homsesse hommikusse.
Lisaks võtsin ennast lõpuks kokku ja puhastasin natuke teiselt poolt seda kohutavat tolmu, mis katab ühtlase kihina kõike alates ajast, mil soojamüüri lammutati. Kogu ruumi polnud mingit mõtet koristada, aga päris keeruline on kasvõi puhast pesu masinast kätte saada, kui kogu ümbrus tolmune on… Nii et puhastasin tolmuimejaga ära pesumasina ja selle ümbruse, laste vanni, millega pesu õue kuivama panemiseks viin, kõik erinevate pesuvahendite pudelid ja pakid ning sügavkülmiku. Nüüd saan jälle normaalselt pesu pesta, ilma et pärast tolmuahv oleks.
Eks vaatame, mida õhtu toob… Homne päev peaks ka toimekas tulema. Ehk suudan samas vaimus jätkata.