Tikri Päevaraamat

Norrast tagasi Eestisse jõudes panin end suurima rõõmuga kõigi vahepeal ilmunud Minu-sarja raamatute järjekorda. Üllataval kombel ei nautinud ma neid aga suvel hoopiski nii palju kui vanasti. Mõtlesin, miks. Ehk sellepärast, et endal oli värske plaanitust lühemaks kujunenud välismaa kogemus selja taga ning sellega seoses isegi vastumeelsus teiste kogemuste suhtes? Ei tea… Igatahes viisin ühe raamatu isegi lugemata tagasi :) See oli muidugi ka Bangkok, mitte eriti traditsiooniline kirjutis. Albaaniale ei pannud ennast üldse järjekordagi, vägivallast hoian heaga eemale. Ahjaa, ja Maailmameri, sellele ei jõudnud raamatukokku järele – eks oma osa oli ka selles, et oli parasjagu Minu-sarja küllastumus ning tundus, et ma nagunii ei viitsiks seda lugeda. Tuleb meelde, et Neenetsimaa jätsin ka kunagi samal põhjusel vahele.

No igatahes – mis ma sel suvel ära lugesin? Vietnam, Brasiilia, Keenia, Jamaica, Toba. Kõige rohkem meeldis Keenia, see oli tõsiselt hästi kirjutatud ja mõtlemapanev raamat, kõige vähem kõnetasid mind Jamaica ja Toba. Jamaica luges jällegi läbi Abikaasa, temale on sealne kultuur hingelähedane (ja Abikaasa, muide, ei loe reeglina ÜLDSE – ainsad raamatud, mida ma olen tema käes näinud, on Rikka isa sarjast ja Minu Eesti mõlemad osad). Vietnam ja Brasiilia olid sümpaatsed, aga… Ükski noist suvel loetud raamatutest ei tekitanud sellist õhinat, nagu paljud varasemad. Keenia mõjutas kõige sügavamalt, kuna oli aga veidi tõsisema alatooniga, ei tekkinud ikkagi päris SELLIST tunnet, mida ma Minu-sarjalt kõige rohkem ootan – ela või ise.

Nojaa, nagu öeldud, ma olen üsna kindel, et osaliselt oli mu ajutises jahedamas suhtes Minu-sarjaga süüdi minu enda küllastumus välismaast.

Siis tuli paus, kus järjekorrad olid pikad ning nüüd jõudsid minuni paaripäevase vahega Prantsusmaa ning Las Vegas. Ja vot need olid jälle mõlemad raamatud, mida täiega nautisin ja ahmisin. Mulle meeldisid väga nende autorid, nad tundusid olevat nii elurõõmsad ja elujaatavad, mitmekülgsed, kõigest huvituvad… Raamatud olid hästi kirjutatud, nende kogemused olid ka üsna mitmekesised. No tõeline nauding oli lugeda.

Raamatukogus on parasjagu ootel Amazonas. Mulle tundub, et ma suhestun miskipärast rohkem Euroopa ja Põhja-Ameerikaga, muud sihtkohad on eksootilisemad ja põnevad kaasa elamiseks, aga ela või ise tunnet ei tekita. Nojaa, Guatemala ja Ibiza kunagi tekitasid… Võib-olla mõni veel :)

Tokyot ootan huviga. Jaapan mulle väga ei meeldinud, seal oli minu jaoks liialt palju ajalugu. Tean, mõnele teisele just sihuke kraam istubki, aga mulle meeldivad enam sellised… Elulisemad kogemused, kuhu ajalugu on sisse põimitud diskreetselt, nii et ei jõua tüütama hakata. Ma pole just maailma suurim ajaloohuviline :D Prantsusmaa raamatus libistasin ka mõnes kohas diagonaalis üle, aga seal oli isegi ajaloost üsna kaasakiskuvalt kirjutatud. Aga jah, Jaapanist meeldis mulle palju enam enne seda loetud Riho-Bruno Bramanise “Õhk riisiterade vahel”, mida oskasin otsida ka ainult tänu sellele, et keegi kunagi oma blogis hirmsasti kiitis… Seda soovitan ka soojalt kõigile.

Peale Amazonase ja Tokyo ootabki järge vaid Jakuutia (mis, arvan, jätab potentsiaalselt pigem külmaks, aga loen kindlasti) ning äsja ilmus ka Stockholm (mille suhtes mul on miskipärast juba ette positiivsed tunded). No ja Epu Südame-raamatu teise osa peaks ka varsti lõpuks ometi kätte saama – seda ootan juba tükk aega põnevusega.

Hea oli üle pika aja raamatuid tõeliselt nautida. Tundsin sellest puudust.

Mh, ma olen absoluutselt KOHUTAV raamatuarvustuste kirjutaja. Algselt sai postituse pealkirjaks “Värsked leiud Minu-sarjas”, aga olin sunnitud selle ära muutma, kuna värsketest leidudest kirjutasin vaid ühe lühikese lõigu ja enamik postitusest oli mulin varasematest, tulevastest ja üldse muudest raamatutest. Mis teha :D