September 2013

Köögist ja söögist

Hoolimata sellest, et meie köök on väike, pimedavõitu ja üsna vanaaegselt sisustatud, on sel oma võlu – eriti noil suvehommikutel, kus väiksest aknast natukenegi päikest näeb.

IMG_7751

IMG_7753

Õunaaeg on täies hoos. Meie aia neli puud on kunagi laitmatult ajastatud – kõigepealt said valmis suveõunad valged klaarid, hetkel on järg järgmise puu käes, ühes sellega poetab esimesi ubinaid maha ka kolmas (nende sorte ma ei tea, aga olevat sügisõunad) ning viimaseks jääb taliõun, vist Tartu roos. Kui me nüüd lõpuks mahlateoni ka jõuaks… Enne kui on liiga hilja 😛

IMG_7699

IMG_7700

IMG_7701

Vananaistesuve maksimaalselt ära kasutades nautisime ükspäev Tagega einet värskes õhus. Kell oli siis pool kolm, mitte hommik, nagu pildist võiks arvata. Aga kohv ja võileivad on head igal ajal 😀

IMG_7759

Nädalavahetusel remonti ei teinud, puhkasime ja olime niisama. Tage oli palju siin ja kokkas meile. Täidetud suvikõrvitsad ja pannkoogitort, mmm… Ma lubasin ta naiseks võtta 😀

IMG_7786

IMG_7794

Remondirindel

Trepiga möllati ikka mitu head päeva, aga valmis ta sai:

IMG_7690

IMG_7692

IMG_7698

IMG_7703

IMG_7705

IMG_7728

IMG_7736

IMG_7746

IMG_7782

Maja seina sisse lõhuti auk, mis muudkui suureneb:

IMG_7772

IMG_7780

IMG_7783

Vundamendi soojustamine jätkub, midagi põnevat pildistada pole, ehk varsti saavad ühele poole ka.

Lastetoas sees, mis oli alguses põhiline remondiobjekt, pole tükk aega miskit tehtud. Peabki õuest remontimisega kähku ühele poole saama, sest nood võrratud suveilmad paistavad kohe-kohe lõppevat.

Minu-sarjast ja muust

Norrast tagasi Eestisse jõudes panin end suurima rõõmuga kõigi vahepeal ilmunud Minu-sarja raamatute järjekorda. Üllataval kombel ei nautinud ma neid aga suvel hoopiski nii palju kui vanasti. Mõtlesin, miks. Ehk sellepärast, et endal oli värske plaanitust lühemaks kujunenud välismaa kogemus selja taga ning sellega seoses isegi vastumeelsus teiste kogemuste suhtes? Ei tea… Igatahes viisin ühe raamatu isegi lugemata tagasi 🙂 See oli muidugi ka Bangkok, mitte eriti traditsiooniline kirjutis. Albaaniale ei pannud ennast üldse järjekordagi, vägivallast hoian heaga eemale. Ahjaa, ja Maailmameri, sellele ei jõudnud raamatukokku järele – eks oma osa oli ka selles, et oli parasjagu Minu-sarja küllastumus ning tundus, et ma nagunii ei viitsiks seda lugeda. Tuleb meelde, et Neenetsimaa jätsin ka kunagi samal põhjusel vahele.

No igatahes – mis ma sel suvel ära lugesin? Vietnam, Brasiilia, Keenia, Jamaica, Toba. Kõige rohkem meeldis Keenia, see oli tõsiselt hästi kirjutatud ja mõtlemapanev raamat, kõige vähem kõnetasid mind Jamaica ja Toba. Jamaica luges jällegi läbi Abikaasa, temale on sealne kultuur hingelähedane (ja Abikaasa, muide, ei loe reeglina ÜLDSE – ainsad raamatud, mida ma olen tema käes näinud, on Rikka isa sarjast ja Minu Eesti mõlemad osad). Vietnam ja Brasiilia olid sümpaatsed, aga… Ükski noist suvel loetud raamatutest ei tekitanud sellist õhinat, nagu paljud varasemad. Keenia mõjutas kõige sügavamalt, kuna oli aga veidi tõsisema alatooniga, ei tekkinud ikkagi päris SELLIST tunnet, mida ma Minu-sarjalt kõige rohkem ootan – ela või ise.

Nojaa, nagu öeldud, ma olen üsna kindel, et osaliselt oli mu ajutises jahedamas suhtes Minu-sarjaga süüdi minu enda küllastumus välismaast.

Siis tuli paus, kus järjekorrad olid pikad ning nüüd jõudsid minuni paaripäevase vahega Prantsusmaa ning Las Vegas. Ja vot need olid jälle mõlemad raamatud, mida täiega nautisin ja ahmisin. Mulle meeldisid väga nende autorid, nad tundusid olevat nii elurõõmsad ja elujaatavad, mitmekülgsed, kõigest huvituvad… Raamatud olid hästi kirjutatud, nende kogemused olid ka üsna mitmekesised. No tõeline nauding oli lugeda.

Raamatukogus on parasjagu ootel Amazonas. Mulle tundub, et ma suhestun miskipärast rohkem Euroopa ja Põhja-Ameerikaga, muud sihtkohad on eksootilisemad ja põnevad kaasa elamiseks, aga ela või ise tunnet ei tekita. Nojaa, Guatemala ja Ibiza kunagi tekitasid… Võib-olla mõni veel 🙂

Tokyot ootan huviga. Jaapan mulle väga ei meeldinud, seal oli minu jaoks liialt palju ajalugu. Tean, mõnele teisele just sihuke kraam istubki, aga mulle meeldivad enam sellised… Elulisemad kogemused, kuhu ajalugu on sisse põimitud diskreetselt, nii et ei jõua tüütama hakata. Ma pole just maailma suurim ajaloohuviline 😀 Prantsusmaa raamatus libistasin ka mõnes kohas diagonaalis üle, aga seal oli isegi ajaloost üsna kaasakiskuvalt kirjutatud. Aga jah, Jaapanist meeldis mulle palju enam enne seda loetud Riho-Bruno Bramanise “Õhk riisiterade vahel”, mida oskasin otsida ka ainult tänu sellele, et keegi kunagi oma blogis hirmsasti kiitis… Seda soovitan ka soojalt kõigile.

Peale Amazonase ja Tokyo ootabki järge vaid Jakuutia (mis, arvan, jätab potentsiaalselt pigem külmaks, aga loen kindlasti) ning äsja ilmus ka Stockholm (mille suhtes mul on miskipärast juba ette positiivsed tunded). No ja Epu Südame-raamatu teise osa peaks ka varsti lõpuks ometi kätte saama – seda ootan juba tükk aega põnevusega.

Hea oli üle pika aja raamatuid tõeliselt nautida. Tundsin sellest puudust.

Mh, ma olen absoluutselt KOHUTAV raamatuarvustuste kirjutaja. Algselt sai postituse pealkirjaks “Värsked leiud Minu-sarjas”, aga olin sunnitud selle ära muutma, kuna värsketest leidudest kirjutasin vaid ühe lühikese lõigu ja enamik postitusest oli mulin varasematest, tulevastest ja üldse muudest raamatutest. Mis teha 😀

Värviline sügis

Ei olegi vaja Tallinna kingi otsima minna 😛 Täna oli juuksuri ja lasteaeda mineku vahel täpselt pool vaba tunnikest, turu juures tuli meelde, et Lepa turu majas on ju see kingapood, kus müüakse Poola nahkjalatseid (nood kingad on ka sealt pärit). Jalutasin sisse, oli seesama vahva müüja, keda toonases postituses mainisin. Ütlesin, et mul oleks vaja punast nahkkinga – aga palun, siin ongi, kenad ja mugavad, number 41 täiesti olemas.

IMG_7774

Maksid €49. Mugava nahkkinga kohta üsna ok hind. Ainult need pruunid paelad tahaks välja vahetada. Mõni punane lint äkki…?

Vahel lihtsalt veab

Ma olen endale vist juba mitu aastat rahakotti otsinud, sest olemasolev lagunes üha enam. Tahtsin midagi mõnusalt värvilist, aga ükski, mida poodides nägin, ei tundunud olevat SEE.

Mul on terve elu olnud väikeses formaadis rahakotid – mahuvad ju paremini ära. Hiljuti jõudsin tõdemuseni, et kuna mu õlakotid on kõik mahukad, võin nüüd vabalt suure rahakoti osta, leiabki kergemini üles.

Selveris on tükk aega olnud müügil hästi värvilised rahakotid, nii suured kui väikesed. Nägin neid esimest korda siis, kui oli nii suur rahahäda, et isegi €6 oli liialt suur väljaminek. Kui veidi hiljem raha sain, oli see värv, mis mulle meeldis, ära ostetud. Suur formaat mulle ei meeldinud, sest selle paberraha sahtel oli nagu väikesel – raha oleks pidanud püstipidi sügavasse taskusse panema… Kui te nüüd saate aru, mis ma öelda tahtsin.

Täna sattusin jälle selle värvilise riiuli ette. Lisaks piltidega rahakottidele oli nüüd ka lihtsalt kahevärvilisi – igasugustes vahvates toonides, kahe erineva tegumoega. Ma seisin ja vahtisin ja võrdlesin ja lihtsalt ei suutnud valida. Tage tuli abiks otsustama, koos valisime ka tükk aega.

Lõpuks ostsin kaks 😀 Kollase-rohelisega maksis €12.90 ja see meeldis lõppkokkuvõttes tibake rohkem. Aga sinise-roosaga oli alla hinnatud €5 peale, nii et ostsin selle ka – kunstnahk läheb üks hetk nagunii koledaks, siis on uus ja värviline kodust võtta, ei pea otsima minema.

Kollase-rohelise värvikombo on lihtsalt super, disain samuti, istub hästi peos… Sinise ja roosaga meeldis see, et münditasku on tagaküljel, müntide kätte saamiseks ei pea kotti lahti tegema. No ja see imenunnu lilleline vooder! Kaarditaskuid oli üsna võrdselt – ühel 11, teisel 12.

Hea, et kolme ei ostnud – sinise ja roosa stiilis kott oli rohelise ja oranžiga ka tõsiselt äge 😛

IMG_7766

IMG_7767

IMG_7769

Scroll to Top