Tüüpiline

Kiitsin just täna Plikat, et ta nüüd öösel ilma mähkmeta magab ning et pole enam üldse õnnetusi ka juhtunud. Otse loomulikult oli tulemuseks see, et kui ma täna kell üksteist teda potile viima läksin, oli voodi märg. Ja otse loomulikult magas ta nii ääres, et kõik oli voolanud madratsi küljele, aga sellel pagana veekindlal linal on mitteveekindlad küljed, nii et uhiuus madrats on nüüd ikkagi rikutud. Või noh, mis seal ikka, kuivatasin nii palju kui võimalik ja homseks on täitsa kuiv, aga plekk ju jääb ja on kole. Samas katet pesema hakata ma hetkel TÕESTI ei viitsi.

Rõõmustasin just ennist, et veekindlaid linu on neli tükki, peaks harvadeks õnnetusteks kenasti jaguma. Mis pagana kasu neist on, kui küljed läbi lasevad. Urr.

Aga mis seal ikka. On nagu on 🙂

Juba päevi mõtlen, kuidas tahaks blogi kirjutada, aga kuidagi ei jõua tegudeni, õhtud kaovad käest. Tahaks kirjutada sellest, kuidas ma uue eluga harjun, kuidas on tekkinud teatud rutiin, mida naudin, meie uue aasta reisiplaanidest, Hart of Dixiest ja The Carrie Diaries’t 😀 Aga noh, vaatame, millal ma jõuan, sest jällegi – täna õhtul tundub ahvatlevam Castle ära vaadata ja siis kähku magama minna, selle asemel, et pikemalt kirjutada. Äkki homme? 😛

Nädala teine pool tuleb ka kiire – neljapäeval palju asjaajamisi linnas, reedel ema sünnipäev, nädalavahetusel Tallinnas.

Aga ükskord ma kirjutan niikuinii!