Käin ainult poole kohaga tööl ja molutamise aega enam üldse pole. Aga mul on VAJA seda, no vähemalt ühte päeva nädalas, kus ma saan mitte midagi asjalikku teha. Või noh, minimaalselt asjalikku 🙂 Ja see päev peaks kindlasti olema lastevaba. Teoreetiliselt peaks kenasti olema nii, et neljapäev-reede ei tööta – neljapäeval molutan, reedel olen asjalik, nädalavahetusel olen lastega, molutan ja olen asjalik.
Molutamine on üldse üks lahe väljend, eks. Minu jaoks tähendab see kodus aegamisi kulgemist. Välja magamist ja siis suvalisi tegevusi, ilma et oleks sundi midagi asjalikku teha või kuskile minna. Natukene asjalikke asju teen ma siis nagunii hea meelega – pesen pesu või teen süüa või koristan natuke… Aga oluline on, et ei peaks välja minema ja et poleks mingeid suuri kohustusi.
Eelmisel nädalal jäi molutamise päev vahele, sest neljapäeval pidin kõik nädala asjad ära ajama ja reedel oli ema sünnipäev. Õnneks sain sealgi natuke molutada, aga polnud päris seesama, mis kodus. No ja siis oli nädalavahetus Tallinnas, mis oli imetore, aga väsitav. Pühapäeva õhtul koju jõudnuna ei olnud jaksu ei lahti pakkimiseks ega koristamiseks.
Esmaspäeval läksin tööle, tulin poole päeva pealt koju, sest ema ei saanud rohkem haige Plika juures olla, teisipäeva olin lastega kodus, kolmapäev-neljapäev tööl, reedel sain küll lasteaiast koju tulles paar tundi magada, aga sõitsin siis ülejäänud päeva ringi ja ajasin asju – ostsin näiteks pooled jõulukingid ära. Eile üritasin tulutult välja magada (lapsed ei arvanud sellest midagi), läksime lõuna ajal raamatukokku, pärast ema juurde, emaga vahepeal veel poodidesse, koju jõudsime alles laste uneajaks… Mina veetsin õhtu arvuti taga ühe tööasja kallal nokitsedes – ülesanne tuli alles reedel ja pidi esmaspäevaks valmis olema. No ja siis läks raamat nii huvitavaks, et ei suutnud käest panna, siis tulid lapsed järjest kaissu, nii et ma ei saanud nende vahel magama jääda, kui lõpuks jäin, siis vedasin ennast voodist ka alles keskpäeval välja.
Kuna majapidamistöödega olin nädala jooksul pidevalt järje pealt maas, nii et igast nurgast mõni tegemata asi vastu vaatas, sundisin ennast täna asjalikuks. Tuli pliidi alla, tuli ahju, leivatainas hapnema, pesu masinasse, kõik nõud puhtaks, üle ääre ajav pakendiprügi kast kokku ja välja, köök korda, nädala aega pühkimata põrandad puhtaks… Lastel käisid sõbrad külas, siis istusin arvuti taga ja nokitsesin pooleli jäänud tööasja edasi, hiljem tuli Annika oma poisiga külla, mis andis võimaluse Selverisse kihutada ja poole nädala toit ära osta. Siis tegin süüa, vannitasin lapsi, panin nad magama, vaatasin ühe silmaga näosaate finaali, teisega tegin tööd edasi. Selle kõrvalt panin veel leivataigna kerkima, soojendasin sööki ja sõin…
Nüüd on saade läbi, leib ahjus, töö tehtud ja juhe TÄIESTI koos. Pea valutab. Kodu, mille päeval peaaegu korda sain, on jälle täielik segasumma suvila. Köögis on pesemata nõude kuhjad ja mul pole mingit energiat minna seda kõike likvideerima.
Selleks ajaks, kui leib valmis on ja magama minna saan, on kell umbes pool üks. 7.15 on äratus, lapsed aeda, auto emale tagasi viia, kümneks tööle, õhtul lapsed aiast koju, kiire söögitegu, siis veel trenn…
Teisipäeva õhtul pean lasteaia kohviku jaoks küpsiseid küpsetama.
Neljapäeval kavatsen ma välja magada, aga karta on, et leian mingeid asjajamisi, mis ei kannata edasi lükkamist, samuti tahan täiega koristada, sest reede hommikul jõuab ju Abikaasa koju. Ahjaa, ja neljapäeva õhtul pean veel erandkorras kolm tundi tööl olema – meil on majas suur üritus ja inimtööjõudu tavalisest rohkem vaja.
Nojah, aga äkki sealt edasi tekib mõni vaba hetk ka? Pooled jõulukingid on veel ostmata, kodu tahaks kaunistada, piparkooke küpsetada ja kas ma juba MOLUTAMIST mainisin? 😛
Sain Kati Nielseni “