2013

Esimene iseseisev bussisõit

Meie “külas” elab veidi üle 2000 inimese ning peale eramajade on siin vaid toidupood, lasteaed ning koht, kus müüakse ja renditakse autosuvilaid 😀 Teised taolised külad on meist alates 3-4 km kaugusel, suurem keskus koos kõigi vajalike poodide ja asutustega ca 10 km kaugusel, Bergen ise ca 20 km kaugusel. Bergenis oleme käinud vaid korra – arvele võtmiseks tuli käia kõigepealt politseis ja siis maksuametis, viimase lähim kontor ongi Bergenis. Kõik muu vajalik – igasugused poed, arstid, raamatukogu jne jne jne, on 10 km kaugusel olemas ning seal me siis vajadusel käimegi.

Kuna auto on nagunii olemas, on sellega sõitmine odavam ja mugavam ning kasutame seda igal võimalusel. Praegu on aga meie auto paranduses ja Abikaasa rendiauto kahekohaline. Asju ajamas käimegi kahekesi, lapsed on seni Külli pere hoida. Tänaseks aga sain aja helsestasjoni, et saada tõend lasteaiajärjekorras eelise saamiseks – neil oli see ainus aeg, mis enne märtsi leidsid ja nad soovitasid tõendi kindlasti enne 1. märtsi ära esitada. Ühesõnaga võtsime vastu ainsa aja, mis oli meile nii ebasobiv, kui üldse olla sai – esiteks esmaspäeval, mil Abikaasa töötab ning ei saa kaasa tulla, teiseks täpselt laste uneajal, 13.30. No mis teha, eks – kui vaja minna, siis tuleb minna.

Seni olime bussiga sõitnud vaid ühe korra, detsembris. Auto oli katki ja oli vaja minna Ikeasse. Tookord sõitsime bussiga pimedas, bussipeatustel nimesid polnud ja bussis neid ka ei näidatud, nii et mina ei saanud üldse aru, kus maha minna – Abikaasale oli ümbrus tuttav, kuna ta sõidab igapäevaselt autoga, tema õnneks teadis. Sellest ühest korrast jäigi nii keeruline mulje, et uuesti proovida polnud mitte mingisugust isu – no ja nagu öeldud, autoga on odavam ja mugavam ka.

Bussipiletid läksid selle kuu algusest kallimaks – kui detsembris maksis üksikpilet täiskasvanule 27, siis nüüd juba 29 NOK. 4-15a laste ja pensionäride pilet on 15 NOK – kui Ikeas käisime, ei küsitud kummalgi otsal Plika eest piletiraha, ega ise ka ütlema ei läinud. Täna linna sõites maksin samuti vaid enda pileti eest, aga tagasi tulles kasseeriti üks laste pilet ka. Nii et sõltub bussijuhist – pool ajast saab laps, kes piisavalt noor välja paistab, ikkagi tasuta. Ja ausõna, neid hindu arvestades ma ISE küll ütlema ei lähe, et vaadake, ta on neli täis. Kui raha küsitakse, siis muidugi maksan tõrkumata 🙂

Bussipileteid on võimalik soetada igal erineval moel. On olemas plastikust transpordikaart, nagu Londonis Oyster, kuhu saab igasugu variante peale osta või lihtsalt raha peale panna ja seda jooksvalt kasutada. Samuti on võimalik maksta bussis sularahas, erinevalt Londonist on hind aga täiesti sama – Londonis on pilet bussis poole kallim. Nagu Londonis, on ka siin tsoonid, aga terve Bergen on tsoon 1, meie elame tsoonis 2 ning kõige odavam pilet ongi tsoonidele 1-2, kaugemalt tulijatel siis mõnevõrra kallim.

Üksikpilet maksab 29/€3.93. Teised variandid on päevapilet 110/€14.93, nädalapilet 220/€29.85, kuupilet 690/€93.62 ja poole aasta pilet 3450/€468.11. Sooduspiletid on poole odavamad. Lisaks saab osta kaardile 12 üksikpiletit 10 pileti hinnaga jne. Eks ma tutvun nende võimalustega kunagi siis, kui reaalne vajadus on, praegu panin lihtsalt teile mõned hinnad kirja, et üldist aimu saaksite.

Tegelikult ma arvan, see ebasobiv arstiaeg saadetigi kõrgemalt poolt selleks, et ma oma bussisõidhirmust üle saaks 😛 Sest täna, valges, läks kõik imehästi. Netis on olemas reisiplaneerija, taas kord sarnane Londoni journey plannerile. Sealt peaks saama otsida nii aadressi kui peatuse nime järgi – aadressiga oli mul probleeme, aga peatuste järgi toimib kenasti. Teadsin, et pean sõitma Åsane terminali, niisiis vaatasingi, mis kell buss tuleb, läksime aga peatusesse ja jõudsimegi kenasti kohale.

Meie kodupeatus. No ei ole peatuse nime kuskil, otsisin 😀

IMG_5131

IMG_5132

Muretsesin küll, kas ma ikka tean, millal on õige aeg maha minna – ütlesin bussijuhile ka. Õnneks oli terminal täiesti äratuntav – kõik eelmised peatused olid tavalised üksikud bussipeatused tee ääres, terminal aga suurem koht, kus kuus peatust, tähistatud erinevate tähtedega.

Abikaasa näitas mulle hommikul kaardi peal täpselt ära, kuidas ja kuhu minema pean. Olime seal korra varemgi käinud (samas majas asus ka too perarst, kus võeti vastu elava järjekorra alusel), aga pimedas ja autoga, olin haigete laste pärast mures ning ma olen teatavasti nagunii väga kehv orieteeruja, kes võib kellegagi koos kümme korda samasse kohta minna ning hiljem ikka mitte teada, kus see asub 😀

Mul olid kõik bussigraafikud, peatuste järekorrad ja ka google mapsi vajalikud kohad fotokasse pildistatud – no mis teha, kui nutitelefoni pole, eks 😀 Aga tõesti oli väga lihtne, nii et mul ei läinud kaarti vaja. Kõik inimesed läksid bussiterminalist otse jalakäijate tunnelisse, mis viis otse Åsane keskuse ette. Läksime keskusesse sisse, käisime pika-pika maa läbi keskuse, peatusime vahepeal teele jäänud laste mängunurgas, sest aega oli veel küllalt ning läksime siis teisest keskuse otsast jälle välja, vasakule ümber nurga trepist üles ja seal see helsestasjon oligi.

Helsestasjon on koht, kus hoitakse peal laste arengul, tehakse vaktsiine jne. Reaalse haiguse puhul tuleb ilmselt perearstil käia, aga muu värk siis seal. Vähemalt nii olen ma asjast aru saanud. Jalatsid tuli kohe ukse juures ära võtta, natuke edasi oli suur ootesaal paljude mänguasjadega, nii et lastel oli lõbu laialt. Kohe kutsuti ka kabinetti, kus oli jällegi palju mänguasju – lapsed lihtsalt mängisid, mina rääkisin töötajaga.

Tõenditel, mis ta oli välja printinud, oli laste emakeel maha tõmmatud (ma ei pannud tähele, mis sõna seal oli) ja parandatud vene keeleks. Seletasin siis, et ei, meil on ikka eesti keel, nii et ta pidi uued kirjad printima. Ta polnud kindel, kuidas eesti keel on ja mina ka ei teadnud 😀 Estland on Eesti, sellest tuletas ta keele koha peale estlandsk – on see siis õige või vale, aru saadakse igal juhul. Muud seekord ei tehtudki – anti uus aeg 13. märtsiks (neil on seal päris pikad järjekorrad), siis ilmselt mõõdetakse-kaalutakse ja pannakse kirja, mis vaktsiinid tehtud on.

Pidin Poisi väevõimuga ära tirima, tahtis mängima jääda. Palju ei puudunud, et ta oleks kõhuli põrandale viskunud ja jonnima hakanud, aga õnneks saime siiski suht rahulikult tulema. Kaubanduskeskuses käisime läbi teele jäänud postkontorist, ostsime margi ja panime kirja posti. Siis tagasi terminali – teadsin, et meie buss läheb D peatusest. Silma jäid A, B, C, E, F (ja kui oli G, siis see ka), aga just D-d polnud kuskil näha. Jalutasime hoonele terve tiiru peale, jõudsime peaaegu algusesse tagasi, siis vaatasin korraks selja taha ja nägin, et D oli seal 😀 Jalutamise ajal oli see post meie poole serviti, siis polnud midagi näha. Lõppkokkuvõttes leidsime siiski õige koha kiirelt ja saime kümne minutiga kenasti bussi peale.

IMG_5138

Olin bussile minnes vaadanud, et tagasi tulles saab kohe aru, millal kodupeatus on, sest just enne peatust on sealsamas tee ääres meie pood. Tagasiteel oli aga bussis, oh seda üllatust, päriselt olemas tabloo, mis näitas peatuste nimesid. Nii sai siis kodukoha nime nähes kohe nuppu vajutatud… Ainult selleks, et avastada, et see on üks peatus enne poodi, Külli maja juures 😀 Poe juures oleval peatusel oli hoopis teine nimi… Jälle targem 😀

Ühesõnaga läks paremini, kui oleks julgenud oodata – läks suisa imehästi. Ilm oli ka ääretult mõnus, päikeseline ja kevadine – sai ennast soojalt riidesse topitud, aga lõpuks olin enamik ajast palja peaga, ilma kinnasteta ja eest lahtise jopega ning soovisin, et oleksin jope asemel mantli pannud. Samas varjus oli jahedam, seal oli jope mõnus ja kapuutsi sai külma kaitseks pähe tõmmata.

Niisiis bussisõitu enam ei karda 🙂 Autoga on endiselt mugavam ja odavam, aga kui tahan näiteks kuskile üksi minna, siis pigem lähen bussiga kui võtan auto 😀 Kodupeatuse ära tundmine pole probleem, keskuse terminalis maha minemine samuti mitte. Sellest ma küll aru ei saa, miks pagana päralt bussipeatustes nimesid pole – Bergenis sees vast loodetavasti ikka on… Aga õnneks on osades bussides peatusi näitavad tablood siiski olemas, nii et asi pole täiesti lootusetu. No ja bussijuhi käest küsida saab ka alati. Kui see pilet ainult nii kallis poleks 😛

Isamaaline

Mulle väga meeldis presidendi kõne 🙂 Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.

No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.

Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei 🙂 Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord 🙂

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda 🙂

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda:

Numbrid, vol 2

Viis kuud tagasi.

Plika, 4 aastat ja 3 kuud – 107 cm, jalalaba 17 cm (suurus 28), peaümbermõõt 52 cm. Kannab suurusi 104 ja 110.

Poiss, 2 aastat ja 6 kuud – 93 cm, jalalaba 15,5 cm (suurus 25), peaümbermõõt 52 cm. Kannab peamiselt suurust 92, sekka ka 86 ja 98.

Kaalu Eestist kaasa kolima ei hakanud, otsustasime nüüd siia ka osta. Ikka on vahel vaja kaaluda, lapsi ja kohvreid 🙂

Tegelikult tahtsin lihtsalt saada mingit ülevaadet sellest, kui suuri riideid ma lastele osta võiks. No näiteks satun kasutatud kraami poodi või mõne hea allahindluse peale, jääb mõni nunnu asi silma… Ainult numbri järgi ostmine on paras õnnemäng – kunagi ei tea, kas see ka tõele vastab. Nii ma siis mõõtsin lastel ka jala ja käe sisekülgi, pikkusi õlast maani ning vööümbermõõtu (aga selle viimasega pole küll midagi peale hakata).

Jala sisekülgi ja praegu kasutuses olevaid pükse võrreldes sai selgeks, et pükste sisekülje mõõt peab olema jala omast 5 cm vähem, siis on täpselt paras. No neil on ju kõhukesed, sestap vajuvad püksid veidi alla. Plika jala sisekülg on 45 cm, pükstel 40 cm. Poisi jalal 35 cm ja pükstel 30 cm.

Pluuside puhul on kõige olulisem varruka pikkus kaenla alt mõõdetuna, aga ainult selle järgi ei saa, loeb ka pluusi enda laius. Samuti avastasin täna Plikale parajaks saamist ootavaid pluuse selga proovides, et minu hoolikalt käise pikkuse järgi järjestatud pluusidest on kolm talle juba täiesti nabakad, samas kui käised on ikka pikad ehk kanda neid ei saagi. No eks see ole kasutatud riiete värk, mõned venivad pikkusest laiusesse. Enamik neist on nagunii tasuta saadud, seega pole vahet… Ja ostes tuleb lihtsalt pikkuse ja laiuse suhet tähele panna. Kaks tänastest feilidest olid kusjuures Monsooni toodang (pildil valge ja helesinine, roosa on United Colours of Benetton – sellel tuleks lihtsalt käised jupp lühemaks teha ja mõni väike plika saaks seda mõnuga kanda). Ühesõnaga uuelt osta ma neid küll ei julgeks (mäletan UK aegadest, et kallid olid kah), kasutatult vaataks väga kriitiliselt. Väga ilusad ja värvilised, aga mõõdud on nii metsa.

IMG_5117

Ma mõõtsin tibake Plika olemasolevaid pluuse ja üldiselt on nii, et praegu on parajad sellised, kus käise sisekülg on 27-29 cm ja kogupikkus ühe käise otsast teiseni (selle mõõtmise ajaks panin käised pluusi küljega täisnurga alla, kui te nüüd aru saite, mis ma öelda tahtsin) on 85-87 cm.

Poisi praegu parajatel pluusidel oli käise pikkus 22 ja kogupikkus 72-74.

Jajaa, ma tean, et ma pingutan oma mõõtmiste ja süsteemidega üle, aga te ju teate, kuidas ma naudin süsteeme ja numbreid. Tuleb kasuks, kui silmamõõt hea pole 😛 Kõige mugavam on muidugi nii, et kodus ootavad varud parajaks saamist, mida saab siis aeg-ajalt jooksvalt selga proovitud. Sellist varianti me ju peamiselt harrastamegi, aga sellegi puhul võib juhtuda, et midagi jääb kahe silma vahele ja enne väikeseks, kui selga jõuab. No ja vahel jääb ikka kuskil miskit kena silma, vahel on mõnda asja juurde vaja (päris kõike ka varudes ootamas pole) ja ILMA lasteta shopata on ju palju rahulikum 🙂 Nii et nüüd ma tean, mis suurustest väiksemaid asju ma osta ei tohi. Suuremaid võib ju alati 😛

Ma loodan lähipäevil Külliga laste- ja meestevabalt poodlema minna – peamiselt soodukaga õueriideid otsima, sest neid oleks reaalselt vaja (krt, H&M oli oma soodukaga talvekauba juba ära korjanud, hiljaks jäime), aga kui mingit muud kena kasutatud või soodushinnaga kraami silma jääb, siis läheb ka kaubaks. Mõõdulint on igatahes alati kotis olemas 🙂

Scroll to Top