Ei viitsi viimasel ajal enam üldse arvutis olla. Tööajal olen nagunii piisavalt tihti – eraelulisteks asjadeks siis küll eriti aega ei jagu, aga õhtul pikalt ekraani vahtida sellegipoolest ei taha. Blogisid ja FB-d kiikan reeglina hommiku- ja lõunasöögi kõrvale, nädalavahetusel perega kodus olles sedagi mitte. Täna näiteks tegin arvuti alles õhtul kell üksteist lahti :) Okei, päeval nii kauaks, et ostud kirja panna ja meilid üle vaadata, aga see oli ka kõik.
Mängude FB-s ära varjamine on ka väga tervendavalt mõjunud, mul lihtsalt ei tule enam meelde neid mängida :D Varem mängisin tahvliga, aga selle andsin vanast töökohast lahkudes tagasi. Sarjadel on kõigil hooajad läbi, nii et nendega on ka suveks mureta – Bonesi on veel neli osa vaadata, aga noh, kiiret pole ju kuskile.
Ühesõnaga elu on muutunud täiesti märkamatult tunduvalt arvutivabamaks ja ma ei tunne arvutist üldse puudust. Nüüd on ainus soov, et Abikaasaga samamoodi läheks, aga tema puhul pole seni kahjuks muutust märgata. Ja sellest saab alguse nii palju mõttetuid tülisid – pidevalt on mul tunne, et pean arvutiga tähelepanu pärast võistlema ning veel hullem – et jään tihti alla. No kellele meeldiks, kui kaaslane vaba päeva hommikul pärast ärkamist esimese asjana arvutikaane avab? Mulle igatahes mitte. Rääkinud me sellest oleme, korduvalt. Aga muutused on visad tulema…
Noh, mina nüüd selle eest loen jälle :) Aga siiski, ma üritan sellega mitte üle pingutada.
Mul oli üle hiiglama pika aja kolm vaba päeva järjest. Naljakas – kui vabad olid vaid pühapäevad, siis ma tõesti suutsin selle ühe päevaga kõik vajaliku enam-vähem ära teha. Nüüd möödusid kaks esimest päeva kuidagi märkamatult ja alles tänane oli jälle tõeliselt asjalik päev. Mitte et ma oleks eile ja üleeile päris niisama passinud – reedel magasin välja, küpsetasin siis koogi ja viisin selle vanadele töökaaslastele. Kui ma sealt ükskord tagasi jõudsin, sain natuke arvutist tööasju vaadata ja siis oligi aeg lastele järele minna. Eile käisid lapsed sõpradega Port Arturi Lottemaa peol, mul oli niikaua aega Humanas ringi vaadata. Koju jõudsime peale kolme, siis pesin veel kiirelt ühe masinatäie pesu ja JÄLLE oli päev õhtus, ilma et oleks muud asjalikku teha jõudnud. Alles täna, kui kuskile minema ei pidanud, jõudsin pesta kolm masinatäit pesu, aias rohida ja kodu ka koristada. Kõike oleks küll tunduvalt rohkem teha vaja, aga noh – vähemalt olin terve päeva rakkes ja seis on parem kui enne :)
Kahjuks jõudsin tänase päeva jooksul ka Abikaasaga mitu korda korralikult raksu minna. Ega ma suhteprobleeme enam väga blogis avalikult lahata ei oska ja olen selleks nagunii kaugelt liiga väsinud, aga noh, nii üldises plaanis – ärge arvake, et mu elu kogu aeg roosiline on. Ma küll armastan Abikaasat, ta on suurepärane isa ja hoolitsev mees, aga on mitmeid probleeme, mis lihtsalt ei saa kuidagi lahendatud. Teatud käitumismustrid, mis iga natukese aja tagant korduvad. Ja kuidas me ka ei üritaks rääkida, kuidas me ka ei lubaks ennast parandada, ikka läheb lõpuks samas vaimus… Ja see on nii kurnav. On teatud asjad, mida ma tema puhul aktsepteerida ei suuda ning kui need jälle esile kerkivad, siis on tulemuseks tihti see, et ma lihtsalt lähen totaalselt endast välja. No ja kellele meeldiks hüsteeriline naine… Või vinguv naine. Aga ometigi ma ei suuda ennast tagasi hoida, sest mul on noil puhkudel lihtsalt nii lootusetu tunne.
Üldiselt on nii, et mida vähem aega meil on, seda vähem me ka tülitseme. Mis on muidugi täiesti loogiline. Samas pole see ju lahendus… Lahendus oleks asjad ikkagi kuidagi selgeks rääkida ja noid käitumismustreid muuta. Aga ei paista see kuidagi õnnestuvat, nii et ma olen päris nõutu.
Ühesõnaga… Selline see elu on. On ja ei ole ka. Lapsed on armsad, uus töö on vaimustav, suvi ja kodus-aias toimetamine on mõnusad – kui me Abikaasaga parajasti ei tülitse, on elu imeline. Aga neid tülisid jagub peaaegu igasse päeva, nii et tõrvatilku meepotis on ka küllaldaselt. Kurb lihtsalt, kui kaks inimest armastavad üksteist, aga ei suuda samas koos elades oma harjumusi nii palju muuta, et ilma pidevate tülideta hakkama ei saaks. Elupõlise optimistina loodan siiski, et kuidagi saab kõik korda.
10 Responses to “Elust ja olust”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
Suhetest – tundub selline nn “7 aasta kriis” (ma küll päris täpselt ei tea aastaid), aga … küll kõik laabub ja loksub paika :)
Ei ole seitsme aastaga siin miskit pistmist, juba pikemat aega on see kõik õhus. Nojah, seda ehk, et rahulolematus just nüüd eriti kõvasti pead tõstab :) Aga lahku minna ei taha me kumbki, nii et lootust on :D
Kas keegi on nii ideaalne, kel pole ühtki halba käitumismustrit? Mina oma 12 aastase kooselu jooksul olen õppinud üht, parim mida teha saab, on aktsepteerida teist nagu ta on. Koos oma vigade ja kõige staffiga. Minul on mingid halvad asjad, mis mu meest häirivad ning temal omad, mis mind häirivad. Lõppude lõpuks aga häirib enim see, et ma tunnen teda nii hästi, et ma tean kuidas ta käitub ning see ajab eriti närvi. Meil ei ole ootamatuid olukordi, on olukorrad mis korduvad ja korduvad.
Aga enivei tuleb paar korda sisse hingata ja jätta ütlemata kõik see, mida sülg suhu toob. Minu üks parimaid õpetussõnu on see, et vaikus on hullem kättemaks. See kui sa lihtsalt ei ütle midagi. Ma ei räägi vaikimisest päevade kaupa, aga lihtsalt mitte ütlemisest, kuidas teinepool valesti käitus. Pärast paar päev hiljem saab asjad selgeks räägitud ning teinepool saab mul siis tavaliselt kõigest aru. Mis aga ei tähenda, et ta muutub ning ta enam iialgi niimoodi ei käitu. Ma tean, et mingi aja pärast tuleb jälle seesama närviajav olukord ja ma pean selle lihtsalt üleelama.
Üldiselt tahtsin ma öelda, et me kõik oleme vigadega ja oleks tore kui meid aktsepteeritaks sellisena nagu me olme. Vigadega, mõndade halbade käitumismustritega, aga ikkagi on keegi, kes meid ka sellistena armastab.
1000% nõus selle kommentaariga.
Just täpselt neidsamu asju olen mina oma 9 kooselu /ja 7abieluaasta jooksul/ õppinud
TÄIESTI nõus!
Ei ole võimalik lõpuni muuta täiskasvanud väljakujunenud inimest. Ja minu tähelepanek 14 kooseluaastast veel oleks, et üldse mulle ei meeldi, kui keegi mind muutma tuleb, eriti kui see on näägutaval-etteheitval toonil, ninapealeviskamine et ma olen selline või teistsugune. Elu õppetund ongi elada koos inimesega sellisena nagu tema ja SINA oled :)
Olen Birgitiga väga nõus. Vahest ei olegi muud lahendust, kui teise poole omapärasid/vigasid aktsepteerida ja teatavaks võtta. Teist jõuga muuta on vale ja võimatu.
Läbi on kumanud, et teil on näiteks korraarmastuse koha pealt erinevaid harjumusi, nt riiete laokile jätmise osas jne. Mina olen ka üsna lohakas, jätan riideid voodi kõrvale maha, vahest tekib üsna suur hunnik. Ma läheksin endast üsna välja, kui mu kaasa mu kallal selle osas tänitaks. Selline ma lihtsalt olen, ma ei taha neid üles korjata. Veel vähem, kui keegi mul käsib mul seda teha. Koristan selle kord nädalas täiesti omaalgatuslikult ära, aga kui peaksin pidevalt korralik olema, oleks see mulle täielikult loomuvastane ja piinav. Umbes sama hull, kui Monki sundida terve päeva segaduse sees olema :)
Nii, et ürita oma Abikaasat võtta sellisena nagu ta on, koos tema käitumismustritega. Loodan, et saate oma eriarvamused lahendatud :)
Mul samasugune kogemus – täiskasvanud inimest muuta, eriti mis koristamist ja korraarmastust puudutab, on väga raske. Minul isiklikult pole õnnestunud – mul mees ka selline, kes jätab hea meelega riidehunnikud ja nõud ja paberid jne vedelema – ükskõik kui palju sel teemal rääkida. Lapsi annab kasvatada (loodetavasti!), täiskasvanut mitte. Mingi hetk lihtsalt hakkad sellest mööda vaatama. Või siis viskad lihtsalt mõned vedelema jätud asjad minema. Või võtadki kogu paberimajanduse korrashoidmise enda peale, sest näägutamisel – tagantsundimisel – meeldetuletamisel lihtsalt pole mõtet. Vastutasuks siis peaks aga olema asju, mida siis samamoodi abikaasa ainuvastutusele delegeerida ;)
Me olemegi üldiselt kohustused ära jaganud, näiteks paberimajandus on alati minu rida olnud, koristamine üldjoontes ka, AGA mina jään siiski selle juurde, et TEATUD asjad võiks iga inimene enda järelt ise ära panna. Seda ikka juhtub, et ununeb ja kui muud asjad korras, siis ma nii pisikeste asjade kallal ei irise. Samas kui muud asjad EI ole korras, on irin ka korra teemal kergem tulema.
Ühesõnaga ei ole vaja rohkem rääkida sellest, et mõni ongi korralikum kui mõni teine, seda ma tean isegi. Muud asjad on, muud asjad… Ja mul pole praegu aega pikemalt kirjutada, jube kiire on :D
Meie oleme varsti varsti 7 aastat koos olnud. Imeline aeg! Algas imeliselt, vahepealne on häguselt tülinaid täis ning nüüd tunnen, et kõik läheb lihtsalt ideaalselt omas mahlas edasi, vahepealsed raginad peavadki olema! See tekitab omamoodi kirge ja tahtejõudu, aitab mõista, et me ikka tahame pingutada ja edasi minna. Ainus, mis on teistmoodi võrreldes aastatetagusega, ongi see, et me mõlemad kuulame, nõustume ning püüame. Me oleme õppinud aksepteerima! Mulle ei meeldi samamoodi teatud punktid ja ilmselt temale minu puhul kaa (kuigi ta väidab, et sellist asja ei ole, haha) ning mina, kes ma üritasin teda voolida ja pahteldada, sain lõpuks aru, et sellel pole mõtet. Siis ta ei ole minu Härra! Okei, mingid piirid ja punktid on ikka eks aga need jäävad ilmselt pseudoprobleemide alla ja ei tee ma neist suurt lugu.
Blogis kirjutamisest oli tegelikult ka seekord kasu. Kuidagi aitas natukene selgemaks mõelda asjad. Tulemusena sain Abikaasaga natuke asju jälle selgemaks räägitud. Selle jutuajamise tulemusena on tülisid nüüd ilmselt tunduvalt vähem, aga kompromissi tagajärjel nihkus ühe tegelikult väga olulise probleemi otsast harutama hakkamine teadmata tulevikku. Mis seal ikka… Loodame, et kunagi saab ka see lahendatud… Enne, kui on hilja. Seniks on vähemalt rahu.