Sellest pidi tulema üks lühike postitus, aga üks teema on teisega nii tihedalt seotud, et sai lõpuks hiigelpikk. Juttu tuleb peamiselt minu ja meie pere toitumisharjumustest erinevate nurkade alt lähenedes.
Lugesin üht artiklit veganluse teemal. Jäi kummitama see lõik:
Luule Viilma ütles, et toit on keha positiivse energiakao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia (süütunne, hirm ja viha) tasakaalustaja. Viha vabanemisega kaob liha isu, hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu ja süütunde vabanemisega kaob liigse hapu vajadus.
Mina näiteks ei arva, et inimkehale on vaja loomset toitu. Ma ei oska teile ühtki teaduslikku uuringut ega targemate põhjendusi siia linkida, sest ma ei jäta neid kunagi meelde, aga ma usun siiralt, et kehale parim toit on tervislik taimetoit ning oluline osa sellest võiks olla toores töötlemata terviktoit (puuviljad, porgand-kurk-tomat ja muud aedviljad, värske roheline salat jne). Kui süüa seda toitu armastuse ja tänuga, on tervis suurepärane ja kõiksugu vitamiine vajalikul hulgal, selles olen ma täitsa kindel.
Mulle üldse ei istu mõtted loomade kasvutingimustest ja tapmisest, ma ei õigusta oma lihasöömist millegagi. Lihtsalt… Mulle kohutavalt maitseb liha 🙂 Ja kui ma olen näljane, siis ma ei taha magusale mõeldagi, kõik neelud käivad alati soolase sooja toidu järele.
Kui kõht on täis, siis on vahel magusaisu 🙂 Ja noh, hapu… Ma ei tea… Hapu järele otseselt ei isuta, ehkki mulle meeldib näiteks hapumat sorti õunamahl rohkem kui magus 😛 Ja mõni hapu asi on kindlasti väga hea.
Ühesõnaga siis, Viilma väite põhjal olen ma tihti vihane, vahel natuke kardan ja süütunne mind väga tihti ei kimbuta.
Ma enamik ajast end küll vihasena ei tunne, aga kui ma olen väsinud või näljane, siis ma vihastan kergelt, kui miski mind häirib. Ei tea, kas peaks sellega tegelema või on minus hoopis mingi alateadlik viha, mida peaks enda seest otsima?
Ja ma saan suurepäraselt aru, et enamiku inimeste jaoks on Viilma teooriad ilmselt pigem kamarajura ja enamik inimesi on endiselt kindlal arvamusel, et ilma loomse toiduta tuleb raudselt vitamiinipuudus ja ma üldsegi, ÜLDSEGI ei tahaks kellegagi sel teemal vaielda – igaüks võib uskuda seda, mida soovib, ja süüa seda, mida tahab, ma ei ürita kedagi ümber kasvatada. Selle postituse kirjutasin rohkem enda jaoks, et see kopeeritud lõiguke jääks mu blogisse alles. Ja ehk ka tagasiside saamiseks nendelt, kes selliseid mõttekäike jaburaks ei pea.
Ma siiralt tahaks olla vegan ja ideaalis ma ühel päeval ka selleni jõuan, aga teekond sinnapoole on kulgenud seni üsna vaevaliselt. Tean, et enese sundimine ei vii kuskile, seega söön lihtsalt võimalikult tervislikult, kõike, mis maitseb – ja naudin oma toitu. Usun, et see on kõige elutervem lähenemine ja aastate jooksul on tasapisi toimunud nagunii palju positiivseid muutusi.
Mulle piisaks alustuseks täiesti ka sellest, kui ma tarbiksin ainult liha, mille puhul tean, et neid loomi on kasvatatud armastusega ja inimlikes tingimustes, aga sellest on asi kahjuks kaugel. Järgmise sammuna võiks ära jätta näiteks liha, aga tarbida mingil määral edasi kala, mune, juustu, piimatooteid… Viimaste suhtes pole mul nii tugevat ideoloogilist vastumeelsust – vähemalt mitte siis, kui tean, et need lüpsilehmad ja munejad kanad elavad õnnelikult. Nende puhul on pigem see teema, et pärast rohket uurimist olen mina seda meelt, et loomne valk üleüldiselt on kehale pigem koormaks, kui kasuks.
Kadestan neid, kellele taimetoidud maitsevad. Mitte et mul otseselt midagi nende toitude vastu oleks, aga minu jaoks annab veidike liha kõigile toitudele viimase lihvi. Harjumuse ja harjutamise asi, ma tean. Aga peet, porgand, maguskartul ja kõik muud magusad juurikad pole mulle ükskõik mil viisil kuumutatult kunagi istunud. Mida paremini need toidu sisse ära peidetud on (supp vms), seda paremini maitsevad 😀 Brokoli ja lillkapsas maitsevad ka toorelt tunduvalt paremini, kui aurutatult vms. Kokka siis niiviisi 😛 Rääkimata sellest, et ma pole kunagi olnud suurem asi kokkaja, eks.
Oad on maitsvad… Koos hakklihaga 😀 Värske salat rukolast jm kraamist on suurepärane, aga sinna tahaks ikkagi midagi tahedamat kõrvale. Puuviljad on suurepärane magustoit ja vahepala igal ajal, aga ainult nendest toitudes (suvel proovisin) tuli lihtsalt hirmus sooja soolase toidu isu.
Lugesime suvel üht äärmiselt põnevat ja köitvat raamatut – Arnold Ehret “Limavaba tervisetoit”. Seda soovitas mulle mu kosmeetik, broneerisin raamatukogus, ema tõi ära ja mina sain selle lugemiseks alles siis, kui temal oli läbi 😀 Seda luges isegi Abikaasa, kes ei loe üldiselt midagi – ma pole küll kindel, kas ta selle läbi sai, aga luges ikka päris palju.
See raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi ja selle autor, kes oli ise noorelt väga haige, hakkas katsetama toitumise muutmisega, ravis ennast sel moel üsna terveks ja hiljem teisigi. Tema meelest on kõik haigused kehas põhjustatud liigsest limast ja jääkainetest, neid tekitavad aga kõik toidud peale värske kraami 🙂 No põhimõtteliselt oli ta puuviljatoitlane, võiks öelda. Ma ei viitsi seda raamatut ümber jutustada – keda huvitab, see loeb ise. Aga seal oli häid soovitusi, kuidas paastuda ja keha limast puhastada, tehes seda ettevaatlikult, ilma tervist kahjustamata. Mu ema ja tema mees toitusid tema nõuannete kohaselt suht terve suve. Mu emal oli aastaid probleeme sellega, et ta pidevalt köhatas – ta on juba päris pikalt gluteeni ja piimatooteid vältinud, nüüd just rääkisime sellest, et tänu suvisele limavabale dieedile on see köhatamine täiesti kontrolli all. Praegu ta tegeleb küll kaalus juurde võtmisega – käib jõusaalis musklit kasvatamas, toitub toitumisnõuandja soovituste kohaselt (liha pole ta küll kunagi eriti söönud) jne.
Meie Abikaasaga proovisime kah puuviljatoidul olla. Abikaasal on teatavasti krooniline nohu, samuti on tal muid tervisehädasid – ja tema tunnetas, et need kõik läksid ainult värsket kraami süües tunduvalt paremaks. Minul otseseid tervisehädasid polnud ja mina tundsin ainult nälga 😀 Seega minu puhta puuviljatoitumise periood jäi üpris üürikeseks, Abikaasa tegi seda tunduvalt pikemalt. No aga raske on olla ainult puuviljatoidul, kui peres on kokkulepe, et söögi tegemine on tema teema… Nojah, nii see läks.
Sellest eksperimendist oli igal juhul vägagi kasu – esiteks on meil sellest ajast saadik harjumus süüa VÄGA PALJU puuvilja. Teiseks sai Abikaasa reaalselt kinnitust, et see mõjus tema tervisele hästi. Nii et see katsetamine pole kindlasti lõppenud, vaid jätkub.
Mainiks äkki lapsed ka vahepeal ära. Nemad söövad lasteaias seda, mis antakse ja kodus seda, mis antakse. Kui puuvilju sõime, siis nemad sõid ikka kõike. Muidugi me alati räägime neile, mis on kõige kasulikum ja mida võiks vähem süüa.
Mõlemad lapsed on magusasõltlased – sünnipäevadel ja külas toituvad ainult sellest, kui vaid lastaks. Plika on tohutu leiva-saia ja makaronifänn, pistaks kõike kuiva, nii mis jaksab. Puuviljade suhtes on väga valiv – maitseb õun, kiivi, mitte liiga valmis banaan, pomelo, seemneteta viinamarjad, maasikad-vaarikad… Apelsini, pirni ja melonit sööb siis, kui tuju on. Et ikka sööb, aga võrreldes Poisiga – vähe. Poiss sööb kõike ja palju 😀 Hommikul esimese asjana, õhtul viimasena, vahepeale ka. Sööb ka kõike muud hea meelega, mõne toiduga pirtsutab ka, nagu lapsed ikka… Aga see kõik mind üldse ei häiri, sest puuviljad lähevad iga kell ja suurtes kogustes, nii et tema vitamiinipuuduse pärast ma ei muretse. Plika puhul võiks asi parem olla, õnneks talle maitsevad nüüd mungoad, see on suur võit.
Aga kui nüüd rääkida nendest söömisharjumustest, mis mul/meie perel hetkel üldiselt on, siis…
Hommikune pudru söömine sobib paljudele, aga mitte mulle. Minu hommik on kohv ja võileivad.
Kui tööl näljaseks lähen, unistan ka vaid soolasest, kuna meil toidu soojendamise võimalust aga hetkel pole, oleks valikus kas salati/võileibade kaasa tegemine (mida ma ei viitsi), supermarketi sooja toidu lett (öäkk), poest mingi muu soolase kraami kaasa ostmine (ei oska kunagi valida, pole eriti tervislik ja on siiski piisavalt kulukas, samuti pean seal poes siis käima ja valima, kulutama sellele aega ja minema närvi, kui midagi meeldivat ei leia) või mõni söögikoht (odavaim variant on päevasupp veidi alla €2, mis poleks ju tapvalt kallis, aga mul pole kannatust iga päev söömas käia ja supp nii väga ei isuta ka, mu suur lemmik hiinakas maksab €4-5 ja on igapäevaselt liiga kallis lõbu, ja isegi see muutub aja jooksul liiga üheülbaliseks – järele proovitud). Ühesõnaga tööl ma söön õunu 😀 Sest neid ma saan kodust kaasa võtta, see jätab ära poes/söömas käimisele kuluva aja ja raha mure. Aga jah, ehkki õunad on tänuväärt, siis soolane toit oleks mõnusam.
Õhtuti teeb Abikaasa kodus süüa. Enamasti on need toidud kõik lihaga. Hakkliha või kanakoivad või suitsupõsk… Pasta või riis või mulgi puder või supp või mõni ahjuroog…
Lihatoodete puhul on ainus hea asi see, et me ei osta jumal teab mida sisaldavat keeduvorsti jm tooteid ega e-aineid täis sinke. Kodune puhta koostisega pasteet ühest väikesest kohvikust, Abikaasa ema käest saame vahel suitsuvorsti (mis seal täpselt sees on, pole õrna aimugi), hakkliha ostame kodulähedasest lihapoest, suitsupõske sealtsamast… Suitsukana tuleb turult, tavaline kana poest. No aga lisaained lisaaineteks, õnnelikku elu need loomad kindlasti elanud pole… Ja tõepoolest, ma lihtsalt eelistan sellele mitte mõelda, sest lihast loobuma pole ma hetkel veel valmis.
Värskest kraamist on enamasti olemas kurk ja porgand, võimalikult tihti kirsstomatid, vahel rukola, lillkapsas, brokoli jne. Mida saame, ostame turult või OTT kaubaringilt, ülejäänu tuleb poest. Mungube idandame praegu hästi palju, iga päev uus kausitäis.
Puuvilju, nagu mainitud, on meil kodus alati palju, kolm-neli-viis erinevat sorti on täiesti tavaline. Puuvilju jaksab Eestis mahedalt osta küll vist vaid see, kes ei söö neid eriti palju ja elab üksi… Või on lihtsalt jube rikas. Ma tean, et Riiamariist ja Mai ökopoest midagi saab, natuke Maximast ja Rimist ka, aga arvestades neid koguseid, mis me igapäevaselt ära hävitame… Eks me siis lihtsalt naudime neid “tavalisi” – ma arvan, et peaasi on kogu seda kasvatamise keemiat mitte paaniliselt karta, vaid pigem olla tänulik kõige kasuliku eest, mida värskest kraamist saab. Ja siis see ongi kasulik 🙂 Kui oleks võimalus, ostaks muidugi mahedat, aga kuni pole, seni ei ole mõtet sellest ka probleemi teha.
Piimatoodete tarbimist oleme oluliselt vähendanud. Piima ostame endiselt Nelelt, aga nüüd vaid liitri nädalas kohvi peale ja mõne toidu sisse panemiseks, joogipiima asendasime juba mitu kuud tagasi veega. Juustu ja võid ning vahel keefirit ja hapukoort läheb ikka… Juust ja või tulevad lahtiselt Saaremaa poest, hapukoor ja keefir suvalisest poest.
Igasugu pastad-riisid, kuivained ja maitseained, õlid, kuivatatud oad-läätsed jm on reeglina mahedad. Ok, kama oleme tavalist ostnud, sest lapsed hävitavad seda aeg-ajalt meeletutes kogustes ja hinnavahe on päris suur. Leiba küpsetan ise… Magusat ise väga ei osta, aga kui külakostiks tuuakse või külas pakutakse, sööme kõike. Vahel eriti suure isu puhul ostame natuke kommi või šokolaadi ja sööme seda siis õhtuti, kui lapsed magavad 😀 Samamoodi sööme vahel hamburgereid-friikartuleid või pizzat – õnneks kokkuhoiuežiim seda eriti teha ei luba, ongi tervisele kasulikum. Sel kuul pole näiteks üldse rämpsu ostnud, eelmised kuud umbes sellise sagedusega, et kaks korda kuus Hess/Mac, korra kuus Steffani. Oktoobrikuise vegeteerimisperioodi jooksul sai õige mitu korda ostetud juustu-sibula leivakesi, aga kuna ka need on tegelikult üsna kräpp (sh E621), katsun edaspidi pigem vältida.
Gluteeni üritan võimalusel vältida – st nisutooteid ei osta ise pea kunagi, söön vaid külas ja väljas söömas käies. Leivast, tõsi küll, pole plaanis loobuda, ehkki selle alternatiiviks on maisigaletid, mida suvel rohkelt sõin. Pastaks on meil samuti maisipasta.
Noh, kui palju seal üldse vahet on, kas gluteen või tärklis, ühed limatekitajad mõlemad… Nii et kartul, riis, maisitooted – tegelikult lähevad kõik ühte auku.
Mul polnud ÜLDSEGI plaanis nüüd õhtul seda hiigelpikka postitust kirjutada, aga läks nii, täitsa kogemata. Ei tea, paljud teist üldse viitsisid selle läbi lugeda.
Aga mul üks palve on küll. Need, kes tahavad lihtsalt kommenteerida, et ära mõtle üle ja söö kõike – selle võib vabalt kirjutamata jätta, just seda ma reeglina teengi. Igapäevaselt ma ei mõtle üle, ma ei piira, ma ei karda, ma lihtsalt lähtun sisetundest, söön ja naudin. Kuna eesmärk on aga siiski süüa järjest enam taimset ja järjest vähem loomset ning sisetunnet on kerge sassi ajada sisseharjunud mugavusega, siis hetkel analüüsisingi kogu toidu värki pikemalt ja põhjalikumalt. Väga tahaks tagasisidet, aga pigem asjalike soovituste näol, kuidas liikuda toitumises veganluse suunas, kuidas teised on selleni jõudnud jne. Kes sellesse ei usu, see võib rahus kuskile mujale kommenteerima minna 🙂
Ja kuna mulle kommentaaridest enam teated meilile ei tule (olen ennast segaseks võimelnud, aga ei saa seda kuidagi toimima), siis märkan neid pisteliselt. Iga uue meiliaadressi esimese kommentaari pean heaks kiitma, järgmised tulevad blogisabas kohe nähtavale. Nii et kannatust, kui kommentaar kohe näha pole – see ei kadunud musta auku, vaid ootab “kontrolli”.
Ma muidugi soovitaks uurida paleo-toitumist, ma ei tea, oled sa kursis sellega. Fb selleteemaline grupp on ysna asjalik 🙂
tead, minul on laias laastus selline suhtumine, et söögu igaüks, kuidas tema kehale parem tundub – aga no üks asi ajab mind küll närvi: nimelt ei saa ma aru inimestest, kes kuulutavad mingi söömisviisi KÕIGILE parimaks!, ja siis aina õpetavad teisi samamoodi sööma.
sest ma ei ole dietoloog, aga isegi oma umbmäärase toidutarkusega ma saan aru, et INIMESTE SEEDESÜSTEEMID ON ERINEVAD. osa seedib liha hästi, teised mitte; osale sobib gluteen, teistele mitte; osa vaevlevad piimaproteiiniga, samas kui mõned panevad probleemitult. täiesti lõputult on versioone seedebakteritest ja nende kooslustest, ja kui keegi õpetab, et “niimoodi peab sööma!” siis minul on kange tahtmine öelda, et mingu pekki.
mina söön nii, nagu minu kehale sobib 🙂
Mulle väga meeldis selle postituse lugemine, selline mõnus ja võttis Sinu pere toitumise kenasti kokku. Hea on lugeda, et abikaasaga ühte meelt olete, minu Härra paraku mõnes asjast kuulda ei taha.. aga ehk siis kui meil lapsed on, see muutub.
Lihaga on mul sama lugu, et see lihtsalt väga maitseb mulle. Aga nagu ma enda postitutes ka maininud olen, siis meil laual pigem ulukiliha (kuigi siis ma just vahel lähen turule ja ostan sealiha) ning usun, et see liha pole nii stressis. Näiteks ka see, et kui juhtub, et jahi ajal lask väga ei õnnestu ja loom ei sure kohe, siis seda liha ei söö, sest see on stressihormoone täis ja ei maitse hästi. Kui keegi mulle looma keelt või südant pakub, siis seda ma ei söö, maitseda võib ju hästi, aga see teadmine viib isu ja maitse.
Kas maisipastat saab vaid ökopoest?
Mind häirib see, kuidas inimesed teiste taldrikul “soravad” ja kui millestki keelduda, siis hakkavad rääkima “mis see ikka sulle teeb”, “no võta üks tükike”, “No ei kõlba süüa või”, “sa ei tea, mis hea on” jne jne. Las inimene teeb ise omad valikud.
Paleo kohta olen ma väga palju lugenud ja nende reegeid ma tean hästi, aga kuna minu eesmärk on vähendada loomset päritolu toidu söömist, pole neist mulle kuigi palju kasu 😛
Mulle tegelikult ei istu liiga kindlad reeglid. Täiesti offtopic võrdlus – ma küll USUN kõrgemasse jõudu, kõigi usundite pühakirjades ja põhimõtetes on palju loogilist, AGA palju minu jaoks täiesti mõttetut kraami, mis on mu meelest pandud kunagi kirja selleks, et rahvamasse ohjes hoida ning mida kahetsusväärselt paljud inimesed praegu oma peaga mõtlemata pimesi järgivad, tehes kogu selle värgi mulle mõneti vastumeelseks. Nii et ma usun, aga pigem omaette ja lähtun elus enda reeglitest, mitte kellegi teise omadest.
No ja toitumissuundadega kipub olema samamoodi – kõigil on minu jaoks mõni mõttetu reegel, mida ma ei pea vajalikuks järgida (umbes samast asjast kirjutas hiljuti ka MrsB – tema on muidugi jõudnud oma toitumise “parandamisega” tunduvalt kaugemale kui mina, nii et on mulle suureks eeskujuks). Ma kogun kokku erinevat infot ja järgin seda, mis tundub kehale sobiv ning vaimule ja sisetundele loogiline. Ideoloogialt olen kõige lähemal vast puuviljatoitlastele ja toortoitlastele – sest ma usun, et töötlemata terviktoit on kehale kõige kasulikum toit üldse. Samas just – inimesed on erinevad, vajadused on erinevad… Ja ma pole näiteks kindel, et minu kehale sobib AINULT toortoit, aga sellesse ma muideks hetkel ikkagi usun, et mu kehale oleks parem, kui ma ei tarbiks loomset. Nii et tervislik veganlus, sealhulgas palju tooret – see on mu hetke ideaal 🙂
Ulukiliha oleks seniks, kuni liha veel liialt maitseb, et sellest loobuda, ideaalne variant, aga mul pole kahjuks ühtki tuttavat jahimeest. Mul on vähemalt neli sõpra-tuttavat, kes suurema osa oma lihakraamist sedaviisi saavad ja mu meelest on see suur vedamine.
Mina küsiks kõigepealt, et kust sina oma isiksusetüüpi tead? Tiibeti meditsiin nt. jagab inimesed kolme tüüpi: tuule häired (õhk), sapi häired (tuli) ja lima häired (maa ja vesi) ja kui esimese tüübi inimesele on näiteks soovitatav piimatooteid väga piiratult kasutada, siis teise tüübi inimesed võivad neid tarbida. va. jogurt ja kõva juust, ning komanda tüübi inimesed jällegi peaksid hoopis vältima, va kitsepiim. See, et terve pere on ühte tüüpi, on loomulikult peaaegu võimatu. Mitte liiga kinni jäädes tiibeti meditsiini, on ometi selge, et inimesed on erinevad ja see, mis ühele on sisuliselt raviv, võib teisele mitte eriti (head) mõju avaldada.
Väga põnev on lugeda sinu pere toitumisvalikutest. Mina armastan samuti liha, ent tunnen, et liha söömine ei ole minu organismile hea. Seetõttu üritan kodus lihatoite mitte valmistada söön liha ainult haruharva väljas käies.
Siin on üks läätsehautise retsept kuhu ma ei oskaks isegi kõige parem tahtmise korral liha lisada. Lisaks on läätsed ka hindamatu rauaallikas. Valmis saab umbes poole tunniga, maitseb oivaliselt ja odav pealekauba!
1 sibul
1 suur ja 1 väike porgand
1 klaasitäis punaseid läätsi
1 purk konservtomatit
1 klaas vett
triiki supilusikatäis vürtsköömneid
pool supilusikatäit tšillihelbeid (võib vähem või üldse mitte ka, aga minu arvates tsutike teravust peaks sellel hautisel olema)
1 puljongikuubik (mul on miskine öko pulber)
1 purk nõrutatud kikerherneid
sorts head õli
Serveerimiseks sidruni mahla ja/või hapukoort, kreeka jogurtit
Sibul peenikeseks hakkida ja porgandid riivida jämeda riiviga. Samal ajal rösti potipõhjas köömneid ja tšillit, umbes nii kaua kuni mõnusat köömnelõhna tunned. Seejärel lisada õli, sibul ja riivitud porgand, ning hauta kuni sibul on klaasjaks muutunud. Järgmisena lisa potti pestud läätsed, tomatikonserv, klaas vett ja puljongikuubik. Jäta kogu krempel madalale tulele podisema ja pane teise potti keema basmati riis. Mina panen tavaliselt ühe klaasi pestud riisi kohta umbes 1.5 klaasi vett.
Kui riis on just valmis saanud ja kaane all tahenemas lisa läätsepotti kikerherned ja hauta veel 2-3min.
Serverimisel pigista läätsehautisele värsket sidrunimahala (muudab läätsedes leiduva raua kergemini omastatavaks!). Kellele toit pisut vürtsie tundub võib juurde võtta kas hapukoort või kreeka jogurtit.
Aitäh kirjutamast, hea lugemine oli!
Mulle ka maitseb liha. Aga õnneks köögivili ka (mul üks sõbranna ka selline, et ei kannata keedetud juurikaid süüa, nii et tean seda probleemi:). Mul on väike soolase-soovitus. Oad (purgikad, sest hea lihtne), aga ülepraetult ja vürtsine. Minu arvates üsna “soolane”. Ja see pommu või aubergiin või eggplant, tema ka mumeelest vähem magus. Rohelised türgi oad ka on pigem soolased..
Üldse, peab vist ennast natuke väänama ja harjutama. Mina usun, et tervisliku toidu saab endale meeldivaks mõelda ja harjutada.
Oh, teema millega olen viimased ma ei tea mitu aastat ajusi ragistanud & millega hakkan aru saama et kõik minu senised katsetused, mõtted, arusaamad, tunded viivad ikka ja jälle ühe ja sama tulemuseni: lihavaba elu. Sest peale kui ma selle lihavaba nädala korraldasin, ei suuda mu keha nagu üldse enam lihatooteid omastada. Olen automaatselt peale liha tarbimist gaasivaludes või hullemas olukorras wc’s. Karm. Ometi hea, sest ma lõpuks kuulan oma keha! Ometi kui suudan mingi perioodi 90-100% vaid lihavabu toite tarbida (söön siiski mune, piima jne.) tekib kohutav isu jus liha järgi! Kui ma laenasin suvel mingi terviseraamatu & katsetasin kerge taimetoidupaastuga, siis see tegi reaalselt imesi! Algas limavaba teooria järgselt vastav reaktsioon ning tundsin ennast kahe nädala jooksul imeliselt! Kuni ma tundsin järjest suuremat nälga ning andsin üha rohkem emotsioonidele järgi.
Hetkel olen väga suures segaduses, sest armastan värsket kraami kuid kohati tundub, et ainult selle najal poest ostes ära elada, on rahaliselt karm! Teine variant on mitte nii palju süüa kuid see tekitab ju näljatunnet. Ja kui tekib vähegi stressirikkam olukord elus, naasen ma meeleheitlikult turvatoitude juurde ehk viimased 1.5 kuud (tööjamade tõttu) on tekitanud minust kohutava rämpsumaniaki (kaks pakki krõpse päevas oli täiesti okei, ökod või mitte)
Aga mul on hea meel, et sa kirjutasid pikalt ja põhjalikult, sest ma sain indu oma probleemiga tegeleda ning uuesti proovida 🙂
Mina pole liha söönud juba varsti 5 aastat (olen ovo-lakto-vegetariaan), kuigi see maitses mulle tohutult. Ja otsus tuli eelkõige eetiliste, mitte tervisest lähtuvate argumentide tõttu, lihtsalt lugesin loomade õiguste ja intelligentsuse kohta ning tundsin, et pean proovima (võib lugeda Peter Singeri raamatut “Animal liberation või vaadata dokfilmi “Earthlings”, kui need ei kõneta, siis tõenäoliselt tuleb taimetoidu poole liikumine mõne muu suuna kaudu paremini). Mõtlesin alguses, et pean vastu paar nädalat 😀
Eks alguses ongi imelik, kuna Eestis on ikkagi suhtumine, et kui liha ei söö, siis on toit puudulik. Võin öelda, et praeguseks olen leidnud nii palju huvitavaid toite ja toiduaineid ning toitumine on kindlasti mitmekesisem kui liha söömise ajal. Kaasa aitab ka see, kui pere toetab (me hakkasime elukaaslasega koos taimetoitlasteks, laps on veel pisike, temale anname liha, küll ta ise suuremana otsustab). Väljas on hea lihtne söömas käia, kuna valikus heal juhul paar toitu 😛 Olen näinud Eestis seda arengut, et enamikes kohtades on nüüd mingisugunegi lihavaba variant olemas. Veganitel on selles osas veidi keerulisem.
Kui ma alguses viitsisin inimestele selgitada ja vaielda, siis olen sellest ammu loobunud. Kui keegi spetsiaalselt küsib, siis võin arutada, aga minu jaoks on liha mittesöömine nii tavaline, et see pole enam teema. Kuna ma olen ise ülikoolis võtnud toitumisteaduse aineid ja suudan teaduslike argumentidega väidelda, siis kõige rohkem ajab närvi, kui inimesed hakkavad väga teadjalt mingit erilist jama ajama, pole isegi seda endale selgeks teinud, et valk ja proteiin on sama asi (eesti keeles oleks parem kasutada valk) ning koosneb aminohapetest, vitamiinipuudust lihast loobumine ei tekita, taimedes on ka valku jne jne. Ehk paljude puhul on näha, et nad tahavad lihtsalt ära panna, kuigi minu jaoks oleks nende poolt täiesti ok ka argument, et liha maitseb ega taha sellest loobuda.
Päris veganiks hakata ei kavatse, kuigi sageli teen ka täistaimetoite. Eks igaüks leiab enda jaoks selle parima valiku ja kui on plaan veganluse poole liikuda, on esialgu kindlasti lihtsam teha lihavabu toite näiteks 2-3 korda nädalas ja siis vaikselt taimse toidu osakaalu veelgi suurendada. Sai nüüd paras heietus, aga lihtsalt teema on südamelähedane 🙂
Mõtted on head ja huvitavad. Ma olen ka mõelnud vähendada liha osakaalu ning tõsta värske kraami oma aga no ei õnnestu. Kuumtöödeldud juurikad ja köögiviljad ei maitse, salatit ja muid lehti igapäevaselt ei taha ja puuviljadest läheb süda vesiseks. Niiet kärss kärnas ja maa külmand 😀 Ma usun seda teooriat ka, et peamiselt taimne toit on omane soojematele kliimavöönditele ning meil siin 4 aastaajaga kandis on organismile loomset valku tarvis. Õnneks mõned korrad aastas saab “tuttavatelt sigadelt” liha ja kui vaja siis kalakraami tuttavatelt kalameestelt. Aga reeglina tuleb meie pere liha siiski Tiina lihapoest (seal vähemalt värske liha Eestimaine, hea seegi) ja mis seal salata sööme ka odavat pakendatud Poola liha kui eelarve kitsam.
Seega loomade söögiks kasvatamine ja nende eluolu küll vaevavad mind kuid olen teinud valiku olla “tige lihasööja”. Maitseb noh, mingi rõõm peab elus ikka olema, olgu see siis hea toit. Tervislikumaks olen oma toidulaua teinud nii, et väldin liigseid süsivesikuid (valge jahu, kartul jne) ning üritangi oma menüü koostada lihalisest kraamist ja värskest kraamist, et oleks maitsev ja saaks vajalikud vitamiinid-mineraalid kätte.
Sulle edu, hindan inimesi, kellel on põhimõtted ja julgus neid järgida!
Ma vist ei hakka igaühe juttu eraldi kommenteerima, katsun pigem ühe kommentaariga hakkama saada.
Tänud põneva retsepti eest.
Tiina lihapood on meie kodulihapood ka 🙂
Tiibeti meditsiin ja kõik sellega seotu pakub mulle tegelikult väga huvi, sest noh – iidsed tarkused, seal peab ju miskit õiget olema. Ei ole väga süvitsi läinud, aga ma olen ilmselt suuremas osas vata ehk tuul ja veidi pitta ehk tuli. Abikaasa vata kohe kindlasti pole, pigem pitta ja kapha vahel, aga mida rohkem, ei oska isegi öelda. No igal juhul, see on teema, millest ma palju ei tea. Oma kosmeetikuga olen noid asju arutanud, sest temale on see südamelähedane ja mu ema praegu juhindub ka muuhulgas Tiibeti arsti nõuannetest.
Mulle tõesti oleks ideoloogiliselt kõige olulisem liha tarbimise piiramine, seejärel lõpetamine – ja no ei usu mina, et mu kehal selle tagajärjel miskit vajaka jääks, kehatüübist sõltumata. Ülejäänud loomset päritolu toiduaineid (munad, piimatooted), nende suhtes ideoloogilist vastumeelsust pole, pigem olen lugenud ja enda jaoks järeldused teinud, et ilma oleks parem… No see lima jutt, ma ütlen, Ehreti teooria on põnev. Mis omakorda välistab ka kõik teraviljad 🙂 Aga ma täitsa nõustun sellega, et puhas toortoit on pigem soojema kliima teema. Nii et eks ma siin mõtlen ja vaatan ja katsetan ja katsun selle kõige juures mitte üle mõelda 😀
Hah, ma nüüd värskendasin oma mälu selles suhtes, mis toite vata tüübile soovitatakse ja tuleb meelde küll, miks ma seda väga järginud pole 😀 Söö keedetud juurikaid, värsket pigem väldi. Ei maitse keedetud, maitseb värske! Joo kuuma piima – öäkk 😛 Söö riisi ja nisu, väldi rukist. Riis on hea küll, jah, aga rukist vältida ja selle asemel nisu tarbida? Hm. Hommikusöögiks pakub putru või hommikuhelbeid (cooked cereal) või aurutatud/leotatud puuvilju… Unustage ära! Kohe pärast ärkamist mõni puuvili on mõnus, aga üldiselt ma hommikuks magusat ei taha ja kui ma enne tööle minekut korralikult kõhtu täis ei söö, siis on mul seal kohe nälg ja vastik tunne.
Ühesõnaga jah… Iidsed soovitused ei ühti eriti mu maitse-eelistustega. Jama lugu 😀
Meil teeb ka kodus tihti mees süüa ning vahepeal on mul temast kahju küll. Nimelt ei söö mina liha ega lehmapiima ja Mooses eelistab ka taimetoitu, kuid mehele just lihatoidud meeldivadki. Seega peab nuputama kuidas süüa teha nii, et kõik oleksid rahul. 🙂 Ta teeb küll päris tihti ka endale mingit lihavaba asja. Kunagi sattusin sellest tuttavaga rääkima ja ta ei saanud aru, milles probleem üldse on – jätad ju liha lihtsalt ära a ongi taimetoit. Aga tegelt ju nii kerge pole. Me sööme hästi palju läätsesid, kikerherneid, ube, pähkleid, rohelist kraami, norilehtesid näiteks. Enne, lihatoidulisena, ma ei teinud vist kunagi läätsetest midagi.
Puuvilju sööme ka hästi palju – Mooses on periooditi üldse näiteks toortoitlane. Sööbki konkreetselt puuvilju ja juurvilju ja ainult toorelt. Ta sööb muidu ka hästi palju värskeid asju. Vanasti jõi piima palju, aga siis tal hakkas kogu aeg nohu olema ja mõtlesime, et proovime piimavabadust – töötas. Võib-olla kokkusattumus, eksole, aga igatahes peale seda hoiame piima tarbimist rohkem kontrolli all. Mina kasutan nagunii aint mandli-, riisi- või kaerapiima või kui neist kumbagit saada pole, siis sojapiima. (Eelistan üldiselt soja mitte tarbida.) Mandlipiim ja riisipiim maitsevad õnneks lapsele ka.
Mind väga häirib “teiste taldrikutes sorimine”. Kuna ma käin koolis ja tööl, siis söön olenevalt päevast lõunat väga erinevate seltskondadega. Ja mõlemal puhul pean peaaegu iga kord kuulma seda, kui loll on lihast loobumine ja “Jesver, sa oled mingi ideoloogiliste põhimõtetega vä”. : ))) Suguvõsaga kohtumistest ei hakka üldse rääkimagi… Ja kusjuures – ma isegi ei loobunud lihatoodetest põhimõtete pärast. Ma lihtsalt reaalselt ei saa liha süüa. 🙂 Nii et see ka ei tööta, et ma nt vanemate sugulaste ees oma põhimõtted alla neelaks ja rahu huvides selle seaprae nahka pistaks.
Kuidas veganluse poole liikuda? Esiteks ma soovitaks lihtsalt taimetoiduga sina peale saada ja sealt edasi liikuda. Minust näiteks sai täiesti kogemata taimetoitlane 😀 Kuna mul pole võimalik kvaliteetset liha osta, jätan ostmata..aastaid tagasi hakkasin järjest rohkem harjutama taimetoitude tegemist, näiteks brokoli feta kotletid, proovi neid ja sa ei igatse enam kunagi tavalisest hakklihast kotlette. Või näiteks mõnus seene risotti, pasta carbonara peekonita ja muu selline. Nii ma hakkasingi neid toite valmistama, kui kaaslasega vaatasime,et liha enam üldse ei osta ja ei tunne ausalt üldse puudust. Ma ei alustanudki seda, kui mingit üllat eesmärki,et loomi kaitsta (kuigi aja möödudes ja uurides loomade elutingimusi, sai lihtsalt selgemaks,et see on hea valik mitte tarbida tavaliha). Mu päris paljud sõbrad ikka krimpsutavad nina,et mis mis, liha ei panegi aga kui toit on valmis ja söödud, olen küsinud, kas keegi tundis lihast puudust ja enamasti öeldakse,et ei tundnud. Minu arvamus on, et pole mõtet teha plaani,et vot esimesest detsembrist, liha ei söö jne. Hakka lihtsalt tutvuma maitsvamate taimetoitudega, mida on meeldiv endal teha.
Ma juba aastaid katsetanud ja toortoidu poole liikunud. Nende aastate sisse on jäänud nii tavalisi puuviljaperioode kui ka monodieedi perioode. Paastumisi jms muidugi ka. Liha osakaal menüüs on aasta-aastalt vähenenud. Ühel hetkel hakkas liha lihtsalt vastu. Kõigepealt veiseliha, siis sealiha ja lõpuks kanaliha. Hiljem sain juba ise ka teadlikumaks (st et võtsin roosad prillid eest ära) ja tulid eetilised põhjused lisaks.
Kodus me lihatoite ei valmista. Suur lemmik on kinoa ning igasugused erinevad oad ja läätsed ning idandid. Suvel moodustab enamiku menüüst toortoit. Talvel tahaks vürtsist ja sooja lisaks meie kliimas. Soojas elades võis aasta läbi toore peal olla ja isu sooja toidu järele tekkis haruharva.
Ma põhimõtteliselt kuulun ka nende hulka, kes lihast väga ei hooli. Mõni kord lausa hakkab vastu. Aga põhiliselt tahtsin kommenteerida seda liha eetilisuse asja. Kindlasti peetakse paljusid loomi halbades tingimustes, siiski on ka palju heades tingimustes kasvavaid kariloomi. Näiteks siin, kus mina elan, on maastik väga künklik ja sopiline. Ainsaks viisiks, et see maastik püsiks avatuna ja võssa ei kasvaks, on karjatamine. Lisaks võsa vältimisele säilivad poollooduslikud kooslused (ehk siis niidud, mida pole kunagi küntud ja kus kasvab väga palju erinevaid taime liike, seal hulgas haruldusi). Samas karjatada pole võimalik ilma selleta, et osad loomad ära süüakse. Nendel aladel näiteks taimekasvatus poleks võimalik. Ja ei saa tegelikult öelda, et intensiivne taimekasvatus oleks Maa sõbralikum kui intensiivne loomakasvatus. Mõlemad on väga hullud.
Kui tahta vältida halbades tingimustes kasvanud loomade liha söömist, siis tasub menüüst välja jätta kana (olen näinud, kuidas eestis kanad kasvavad – kole) ja sea liha. Lambad ja lihaveised kasvavad üsna mõnusates oludes. Mul on endal ka lambad, söövad maja ümber muru, muru niitmine mulle ei meeldi. Ja kas oleks siis ökom mitut hektarit murutraktoriga triikida kui süüa oma muru lamba kujul ära.
Kui on soov kindlasti süüa sõbralikes tingimustes kasvanud liha, pole midagi lihtsamat kui hankida endale suurem sügavkülm ja paar korda aastas see ära täita kindla kraamiga. Võid ju siis isegi kohapeal vaatamas käia, kuidas sinu looma kasvatatakse (ja ühtlasi aitab see lihast võõrdumisele kaasa, hakkab äkki kahju). Meie pere sööb ainult oma lambaid ja naabrite veiseid-sigu ning nendest tehtud vorsti ja hakkliha. Poelihast käin külmalt mööda.
Ei tahtnud kellegi valikuid kritiseerida, lihtsalt alternatiivset vaatenurka pakkuda.
Ma olen sulle tõsiselt tänulik selle kommentaari eest, just eetilisuse poole pealt oli seda kõike väga huvitav teada saada. Sel kombel ma polnud asjale varem mõelnudki!
Tahad, ma räägin veidi “õigest” toitumisest. Inimesed elavad igal kontinendil ja igal laiuskraadil ja meid on hetkeseisuga üle seitsme miljardi. Inimese kui liigi adaptatsioonivõime on hämmastavalt hea.
Meie dieedid on seejuures läbi aastatuhandete olnud väga erinevad. Näiteks see paleo-bullshit. Kui on huvi teada saada, mida “ürginimene” sööb, siis näiteks Lõuna-Ameerika vihmametsades on siiamaani alles tsivilisatsioonist puutumata hõime. Ajavad igasugu sitikaid, puuvilju, juuri ja kalu näost sisse. Gröönimaal ja kuskil Siberi pärapõrgus Jakuutias elavad rahvad, kes on aastatuhandeid toitunud põhimõtteliselt ainult loomsest proteiinist. Seal ei kasva miski.
Ei ole olemas sellist asja nagu “õige ürginimese dieet.”
Kui nüüd “loomulikkusest” rääkida, siis peaks sööma asju, mida meie laiuskraadil on aastatuhandeid kätte saada olnud, nii et igasugused lennukiga kohale veetud chia seemned ja goji marjad unustage heaga kohe ära.
Mis kuradi asi on lima? See tatt, mis teil ninas on? Näiteks riisi söömine tekitab seda? Terve Jaapan on lima-inimesi täis?
Päris närvi ajavad sellised saja aasta tagused isehakanud teadlased, kes võtavad ÜHEST inimesest koosneva katsegrupi ja leiavad, et “kui mulle toimis, siis see ilmselt ongi see kõige õigem”.
Aa jah traditsioonidest ja uskumustest nii palju, et näiteks Hiina traditsioonilises meditsiinis on päris suur osa igasugustel loomsetel preparaatidel, mis peamiselt tõstavad viljakust. Ja siis ninasarvikud surevad välja, aga õnnetutel hiinlastel ikka ei tõuse.
Läänemaailma traditsiooniline meditsiin oli ka pehmelt öeldes huvitav, võiks ennast sel teemal harida. 16. sajandil jõid langetõbised hukatud kurjategijate verd ja inimjäänustest tehti igast head rohtu. Intuitiivne meditsiin on tore asi, aga pahatihti ei toimi eriti.
Muig, ma olen alati olnud suur kohaliku toidu fänn, aga nagu Oop kunagi nentis – söögilaud jääks väga üksluiseks, kui ainult kohalikku peaks tarbima. Eriti talveperioodil 🙂 Ma ei räägi siin chiast ja gojist, ma räägin lihtsalt värskest kraamist keset talve 😛
Mis puutub ürgsetesse söömisharjumustesse või saja aasta tagustesse õpetlastesse – miks nende peale pöördesse minna, kuni keegi neid sulle peale ei sunni? Kui kellelegi sobib ja nad seda teistega jagada soovivad ning keegi kolmas ka tunneb, et talle sobib, siis on ju kõik hästi? Kuna mina ei üritanud vähematki kellelegi oma mõtteid peale suruda, siis tundub su närvi minemine suti tarbetu.
Mina küll ei julge öelda, mis kellelegi parem olla võiks. Mina saan rääkida vaid sellest, mida MINA mõtlen ja tunnen, mis järeldusteni mina jõudnud olen, mis mulle hetkel kõige õigem tundub. Ka see on ajaga muutuv – mitte ainult söögi, vaid ka kõige muu osas.
Nagu öeldud, teema on nii individuaalne, et mina ei viitsi küll selle pärast kellegagi vaielda. Teooriaid on tuhandeid ja igaüks järgib seda, mida õigemaks peab. Teiste inimeste valikute peale närvi minemine on ju lihtne aja ja energia raiskamine 😀
Muideks, veel taimseid ja soolaseid asju: oliivid! Väva hea võileiva peal. Ja seened. Peo puhul näiteks teha seenepirukat, sampinjonid, sibul, miks mitte paprika, ja siis pärmitaina sisse. Ja soolane comfort food riis ubadega! See ju ka.
🙂
Oliive pole armastama õppinud ja paprikat ei söö meie perest keegi. Seente kohta olen hästi palju kuulnud, et need ei sisalda mitte midagi kasulikku ja on kehale ainult koormaks… Mine võta siis kinni. Me oleme ikka söönud, sest maitsevad. Oad on head küll, peab hakkliha riisi vastu välja vahetama 😀
Seenes ei pruugi midagi kasulikku olla jah, aga see on nagu hea maitse lisand. Ei peagi olema kõik kasulik, vahel on vaja midagi head.
Vat oliividest on küll kahju siis. Sest need tõesti on soolased. Eile tegin võileiba sinepi, rohelise sibula ja oliivirõngastega ja jube hea oli 🙂