Laste tegemistest

Pole nii ammu lastest kirjutanud, on viimane aeg see viga parandada.

Esmaspäeval käisid nad hambaarsti juures. Mina olin tööl, nii et tean juhtunust vaid Abikaasa muljetamiste põhjal. Poisil oli ühes purihambas auk ja ta lasi selle maru rahulikult ära parandada – arst oli ka hiljem öelnud, et üllatav, kui rahulikult. Plikal oli kõik korras. Tal on neli piimahammast vahetunud (ülemised ja alumised keskmised), lisaks loksutas ta hiljuti välja veel ühe ülemise ja ühe alumise, nende asemel laiutavad veel augud, uued alles pistavad päid välja. Kokku siis hetkel läinud kuus piimahammast. Samuti on allapoole kõige taha kasvanud salamisi esimesed jäävpurihambad – neid panin alles siis tähele, kui hambaarst seda mainis. Ülevalt pidavat ka kohe pead välja pistma.

Hambaarsti juures saab lõpuks teatavasti väikese kingituse ja lapsed valisid seekord endile kummist sisalikud. Need on nüüd uued lemmikmänguasjad – täiesti üllatav, siiamaani mängitakse aktiivselt, tavaliselt sellised väikesed jubinad jäävad pigem seisma.

Plika puhul olen juba ammu maininud, et ta loeb, kirjutab ja arvutab ning on kõik selle suht omal käel selgeks õppinud… Vähemalt ilma meiepoolse õpetuseta, lasteaed siis pigem. Igal juhul võin nüüd uhkelt raporteerida, et ta tõepoolest loeb – nii trüki- kui kirjatähti. Võtsin talle raamatukogust raamatu sarjast, mis peaks aitama lapsel ise lugemist harjutada – seal oli neli raskusastet, kolmanda luges meile kahe õhtuga ette. Eile õhtul võttis “tavalised” raamatud ja luges sealt natuke. Oskab 🙂 Veerib muidugi, loeb sõna kaupa, aga ise on nii vaimustuses, et saab varsti hakata samamoodi kõiki raamatuid lugema nagu emme. Lubas hakata meile õhtuti ise ette lugema 😀

Kaalusime Plika järgmisel sügisel kooli saatmist, aga pärast pikka emaga aru pidamist otsustasime, et mingu siiski 2016. Sellel teemal tahaks kirjutada omaette ühe pikema postituse, aga eks näis, millal seda reaalselt teha jõuan. Igal juhul hetkel ma sel teemal pikemalt ei peatu.

Poiss on hakanud soravalt numbreid lugema – kaheteistkümneni loeb igal juhul probleemideta, ilmselt ka rohkem, lihtsalt need asjad, mida ta on minu kuuldes loendanud, on siis otsa lõppenud 😀 Varem ta luges kümne piires ja sealt ununes tihti mõni number ära, aga nüüd loeb kohe mõnuga, igasugu ettejäävaid asju.

Kui palju ta tähti või numbreid tunneb, ma ausalt öeldes ei teagi. Kindlasti midagi, aga kas kõiki? Pole õrna aimugi. Viimasel ajal on ta proovinud omal algatusel sõnu ümber kirjutada, selle vastu ei tundnud ta ka varem huvi. Nii et lasen ral rahus omas tempos areneda. Lasteaias nagunii õpetatakse, seega ma kodus ekstra ei viitsi – kui ta ise huvi tunneb ja abi palub, siis muidugi aitan. Raamatute (samuti näiteks Lego-kataloogide ja mänguasjapoe reklaamraamatukeste) vaatamine on talle igal juhul alati väga meeldinud. Valib midagi välja, istub kuskile ja on tükk aega süvenenud.

Samuti olen tähele pannud, et kui tal on jonnihoog ja me saadame ta oma tuppa rahunema, siis kui karjumine on viimaks lõppenud ja vaikus majas, leiame ta tuppa vaatama minnes enamasti raamatu tagant.

Laste mängudest ja mänguasjadest olen ka tahtnud juba ammu kirjutada. Nad küll rõõmustavad iga mänguasja üle, mis nad saavad, aga olen täheldanud, et mõned asjad jäävad sellest hoolimata üsna kiirelt seisma, samas kui teised on pidevas kasutuses.

Populaarsed asjad, millega mõlemad ühepalju mängivad, on igasugused ehitusklotsid ja lauamängud. Raamatud, joonistamine, kleepsuraamatud ja plastiliin meeldivad samuti mõlemale. Kostüümid, mänguköök ja selle sisu ning pusled on populaarsed hooti – vahel mängitakse tihti, vahel pikalt üldse mitte.

Plikale meeldivad igasugu nuputamise ja ülesannete raamatud. Poisile meeldivad autod, neid väikeseid tal on terve hunnik, pidevalt mängib. Poisile meeldivad loomulikult ka igasugu tulistamis- ja sõjamängud – pole absoluutselt oluline, et kodus mängupüsse jms pole, need ehitatakse siis klotsidest 😀 Jõulukingiks palusin Abikaasa õelt pehmest materjalist mõõku ja kilpe, sest neid on lapsed ammu palunud – eks ole muidugi näha, kas ta need ka leiab.

Väga tihti mängivad lapsed lihtsalt oma (rolli)mänge, mille jaoks pole vaja mingeid spetsiaalseid mänguasju. Lihtsalt mõeldakse mäng välja ja mängitakse. Kui selleks on vaja mingeid asju, siis kasutatakse loovalt ära need, mis on – üks asi võib ju vabalt mängult olla ka iga teine. Või ehitatakse asi, mida parasjagu vaja läheb, klotsidest 🙂

Väga popp on asjade kuskile sisse panemine, eriti Poisi puhul. Väga tihti paneb ta oma seljakotti mänguasju, autosid… Või siis mõnda karpi, paberkotti, enda ehitatud majja… Peamiselt on nendeks asjadeks autod, mündid (andsime teiste riikide mündid neile mängimiseks) ja mängusöök (puidust koogitükid, kommid, puuviljad jne).

Nukkudega mängitakse meie peres väga harva, kummalegi ei paku huvi. On ilusad, saamise üle rõõmustatakse, siis jäävad riiulisse istuma, kuni nad lõpuks ära annan. Igasugu pisike kraam, mis tuleb kas üllatusmunadest või mujalt – samamoodi rõõmustakse ja veetakse alguses mööda elamist ringi, aga üsna kiirelt vajub unustusse ja keegi ei pane tähele ega tunne puudust, kui neid ühel hetkel enam pole. Ma olen kõik vähegi katkised asjad ära visanud ja väiksemaid jubinaid salaja ära andnud, ilmselt võiks seda rahus teha kõigiga, sest praegu piirdub nendega mängimine sellega, et kallavad aeg-ajalt karbitäie põrandale, kust ma siis hiljem koristama pean 😀 Pehmete loomadega mängiti varem, nüüd enam üldse mitte – andsin just 90% ära ja jätsin alles vaid mõned üksikud. Kaisuloomad on hetkel jälle voodis, vahepeal ei tuntud väga pikalt neistki puudust.

Mänguasju pole ma kunagi lastele ise ostnud (erandiks vaid raamatud ja pusled), neid on lihtsalt toodud ja kingitud, nii et ise ostmiseks pole olnud ei vajadust, viitsimist ega ka raha. Mänguasjapoed mulle ei meeldi, sest minu meelest on hinnad tohutult kallid ning enamik seal pakutavast kraamist täiesti mõttetu. Õnneks on muidugi toredaid asju ka, aga neid tuleb pigem otsida 😛 Palju rohkem meeldib mulle raamatupood, kus on peale raamatute ka lauamängud ja muu tore kraam. Ühesõnaga mänguasjapoes ma ei ole ise kunagi eriti käinud ja ammugi mitte koos lastega.

Sellest ajast saadik, kui ma töökohta vahetasin, on lapsed saanud tihemini mänguasjapoes käia – kui nad mul pikemalt töö juures on, siis küsivad alati luba “mängupoodi” minna. See asub meie poele väga lähedal ja kõik müüjad teavad neid vist juba nägupidi. Alguses viisin nad ikka ise sinna ja seletasin pikalt, kuidas käituda tuleb, aga müüjad ise on ka kinnitanud, et kõike võib katsuda (mille peale mina muidugi kõrvalt seletasin, et ettevaatlikult ja pigem võiks siiski vaadata) ja üldiselt peavad nad seal ennast korralikult ülal, seega viimasel ajal ma lihtsalt lasen neil sinna minna. Seal on mõned asjad kohe mängimiseks välja pandud, neile meeldib näiteks kangesti lasta püstolist vahtkummist pulgakesi.

Telekat meil teatavasti pole, seda vaatavad nad külas käies. Kodus on reegel selline, et lasteaia hommikuti ca 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks täispikk film. Kui varem oli see, mida nad vaatasid, rohkem kontrolli all (sellised nunnud ja helged lastemultikad), siis nüüd nad valivad rohkem ise ja seega tuleb minu poolt heaks kiidetud asjade sekka ka Spiderman, Ninja Turtles jms kraam. Need vist kõige hullemad pole (ausõna, ma ise ei viitsi vaadata) ja ega ma ei keela ka – lohutan ennast sellega, et väga tihti seda ju ei juhtu. Külas me ka õnneks väga tihti ei käi – minu ema juures vaatavad lapsed ETV lastesaateid, Abikaasa ema või õe juures seda, mis multikakanalist parasjagu tuleb.

Lastele omaselt vaimustuvad nad kõigest ja tahaks endale kõiki mänguasju, mida kuskil näevad. Samas olen ma meeldivalt üllatunud, et mingeid kinnisideid neil pole. Ok, teleka puudumine on kindlasti abiks, aga ma olen nii palju kuulnud jutte sellest, kuidas lasteaias tekivad lastel igasugu nõudmised, sest “kõigil ju on”. Sellist asja pole meil absoluutselt olnud. Poiss ikka vahel räägib vaimustusega mingitest transformeritest ja puldiautodest, mis ta rühmakaaslased on mänguasjapäeval kaasa toonud, aga ei ole neid endale nõudnud.

Ühesõnaga hea lihtne on siiani 🙂

Nüüd on jõulud tulemas ja inimesed küsivad jälle kingiideid. Jube raske on neid välja mõelda, sest tundub, et kõike on küll ja veel. Raamatuid ei ole jah kunagi liiga palju, aga sain kaste sorteerides terve suure hunniku juurde, mis kõik lugemist ootavad, nii et noh… Ei ole vaja 🙂 Pliiatsid-vildikad on olemas. Värviraamatud ei paku pinget. Autosid on Poisil 20 ringis – no tõesti pole rohkem vaja. Pusled pole hetkel huviorbiidis, kleepsu- ja nuputamise raamatuid on ka tegelikult juba terve hunnik…

Legosid tahaks tegelikult väga. Neil on praegu ühed hästi suured klotsid ja siis sellised Duplo laadsed, aga odavam variant. Muidu head, aga lähevad jube kergesti katki, piisab klotsi hoogsamast maha viskamisest ja ongi tükid taga. Poiss sai sünnipäevaks väikese Lego komplekti ja oli sellest vaimustuses, külas mängib ka ainult legodega. Aga hirmkallid on need ju, nii et pole isegi mitte mõelnud ostmisele. Väiksemad komplektid saaks ilmselt normaalsema hinnaga ka kätte, kõlbaks äkki näiteks jõulukingiks küsida… Minu ideaal oleks saada kuskilt suurem kastitäis kasutatud legojuppe mõistliku hinnaga. Samas pole ma siiani viitsinud eriti müügiportaale kammida ja iseenesest need legod vist mu juurde ei jaluta 🙂 No rahaline seis on ka äärmiselt kitsas, nii et eks need legod ootavad – ei saaks ju öelda, et suur häda on käes, olemasolevatest klotsidest saab ehitada küll.

Aga jah, üldiselt olen peale lauamängude jõulukingiideedeks siiani välja mõelnud vaid plastiliini – avastasin just, et PlayDohil on suurepärane täitepakk, kus on kilepakendis erinevat värvi plastiliinipulgad ilma igasuguste topsideta ja hind oli täitsa okei, miski €7 kandis.

Lauamängud on muidugi kindel hitt, nendega on ainult see jama, et enamik on räigelt kallid. Siis on hea, kui vanaemad on helded, mu emal näiteks on lastele jõulukingid olemas – koos valisime ja väga vinged on.

Õnneks leiab otsides odavamaid mänge ka – no selliseid, mis alla €10 maksavad, neid jõuan ma ka kinkida 🙂

Aga hea küll – laste ja mänguasjade teema muutus sujuvalt jõulukingiteemaks… Mis tähendab, et on viimane aeg otsad kokku tõmmata ja magama minna.