Töönädalast räägime siis, eks… Läks nii mööda, et ei jõudnud silmagi pilgutada.
Esmaspäeva õhtul ei teinud isegi süüa, sõime eelmisest nädalast üle jäänud õhtusöökide jääke. Hiljem lugesin raamatut ja vajusin magama.
Teisipäeva õhtul oli olemine kobedam. Abikaasa skooris kolm suurt angerjat – kuni tema õhtul neid marineeris, tuulasin mina mööda elamist ringi: pesin pesu, koristasin kööki ja lastetuba. Mõtlesin elutuba ka koristada, aga ei viitsinud. Vaatasin kaks osa Hart of Dixiet, korrastasin lugeris raamatuid, vahtisin filmide treilereid.
Eile olime jälle nii väsinud, et ei viitsinud söögi tegemisele isegi mitte mõelda. Kuna on veebruar, imeline tulumaksutagastuse kuu, ja minu arvutuste kohaselt peaks sealt tagasi tulema piisavalt, nii et ei ole vaja nii meeletult kokku hoida, kui igal teisel kuul, lubasime endale take away luksust ja sõime hiinakat. Magustoiduks vastlakuklid, mmm. Siis aga juhtus nii, et vajusin enne kaheksat kogemata magama. Abikaasa pani lapsed magama, mina komberdasin poole kümne paiku hambaid pesema ja magasin siis edasi.
Täna sai tööpäev kogemata 11-tunnine, kusjuures lõunale ma selle aja sees ei jõudnud, näksisin kauba vastu võtmise kõrvale lihtsalt paar küpsist, mis juba olemas olid. Abikaasa pani õhtul kodus mulgi pudru ahju, siis oli tal ka veel asjaajamist, nii et tõi lapsed seitsmest mulle tööle, käis ise ära ja kaheksast läksime kõik koos koju. Ja oh imet, mul oli pärast sööki isegi jaksu kraamida – nii lastetoas, elutoas kui köögis. Tegemata asjad ootavad endiselt igal pool, aga olukord on tunduvalt etem kui enne.
Ja lõpuks ometi oli mul viitsimist ka blogi kirjutada. Ei ole miskit parata – nädal aega on vaikus, siis tuleb neli postitust korraga 😛
Homne päevakava on ideaalis selline:
Magan mõnuga välja, aga ärkan normaalsel ajal – nii üheksa-kümne paiku. Pesen masinatäie heledat pesu. Naudin rahulikku hommikusööki arvuti taga – pasteedisaiad tomatiga ja vastlakuklid – seda muidugi eeldusel, et Abikaasa viitsib hommikul enne tööd käia läbi Mai poe kohvikust, et tuua pasteeti ja vastlakukleid. Kui ta ei viitsi, pole välistatud, et võtan selle ristiretke ise ette, lihtsalt isu on nii suur.
Pärast hommikusööki tahaks koristada – korralikult ja igal pool, sealhulgas pesta põrandad. Nädala pärast tuleb Pips külla ja selle auks ju võiks kodu juba nats varem eeskujulikku korda saada, siis ei pea hiljem rabama. Kui kodu korras, käiks ise duši all ja suunduks seejärel linna, kus kell neli on kosmeetik, aga loodetavasti jääb enne seda aega, et veidi poodides ringi vaadata (seda eeldusel, et mul on poodides käimise tuju). Pärast kosmeetikut lasteaeda ja siis koju.
Vabalt võib juhtuda, et magan keskpäevani, molutan ülejäänud aja maha ja ei jõua enne kosmeetikut tehtud miskit peale kodus leiduva söömise ja duši all käimise. Aga nüüd, kus ma olen oma ideaalse plaani paika pannud, siis võiks see ju ka täide minna. Sest PLAAN on ju selgelt sõnastatud.
Igal juhul võtan vabalt. Läheb nii, kuis minema peab. Ehk ikka plaanipäraselt 😛
Vot nüüd tuli küll postitusi, ei jõua kõiki korraga neelatagi! Mul on kaks küsimus ka.
Esiteks, kas keegi oskab vastata, miks on nii, et iga päev koristad kööki, aga järgmisel päeval näeb see välja jälle selline, nagu keegi poleks seda nädalaid kraaminud? Täielik müstika.
Ja teine küsimus. Kuidas saab süüa vastlakukleid? Need on ju lihtsalt sai ja vahukoor.
Ma küsisin Abikaasalt täna täpselt sedasama – MIKS ma neid nii väga tahan ja MIKS need mulle nii väga maitsevad, kui tegu on lihtsalt saia ja vahukoorega 😀 Mõlemad on mulle muidugi alati maitsenud, aga ülejäänud osa aastast elan kenasti ilma nendeta. Niipea aga, kui vastlapäev läheneb, muutub isu vastupandamatuks 😀