Sain eile hommikul Liivi blogi lugedes innustust avalikustada viimast otsa vanu blogipostitusi, mis juba aastaid üle vaatamist ootavad. Neid oli ligi 500 ja kahe päevaga olen pea pool neist üle lugenud ning avalikuks teinud.
Praeguseks on alles täpselt 300 privaatset postitust – ajaliselt veebruari algus 2007 ja varasemad. Neist esimesed 50 on muidugi üsna igavad, sealt edasi hakkasin kirjutama selles stiilis, mis mind omal ajal blogijate seas tuntuks tegi. Otseselt kuulsaks pole ma ennast selles ringkonnas kunagi pidanud, aga toona oli blogimaailm tõesti pigem väike ja mingite parameetrite järgi mind siis ilmselt teati.
Loodan, et mul jagub nüüd seda indu viimasest koera sabast ka üle saada, et kogu minevik oleks jälle avalik. Ega ei tea, kes nii vanu asju peaks üldse lugema viitsida, aga vähemalt on see võimalus siis olemas. Mulle meeldib olla elav näide sellest, kuidas üks inimene kümne aastaga muutunud on – kuidas üks üsna rahulik ja ontlik rohelise mõtteviisiga pereema võib olla parajalt vabameelse ja metsiku minevikuga 🙂
Tõeliselt nostalgiline on seda eluperioodi meenutada. Muuhulgas olen terve õhtu kuulanud tolle aja lemmikmuusikat – Ultramelanhooli ja muud. Mõnus!
Kui vahest ma mõtlen, et ah, milleks see blogi, siis sellistel hetkedel it’s all been worth it, see iseenda ajalugu on lihtsalt nii lahe 🙂 Minu puhul on eriti lahe või ‘eriline’ see, et olen bloginud terve oma teadliku ise-elu – enne 12a olin lihtsalt oma vanemate laps, 12st peale algas selline rohkem eraldi eksisteeriv elu ja sest peale mäletan/tunnen ennast kui praegust/päris ennast (väga keeruline seletada :-P) ja samal ajal algab ka blogi. Sinu blogist on saanud üks mu lemmikuid, keegi teine ei kirjuta enam oma tavalisest elust..
Nõus Madikeniga! Kui abikaasa küsib, miks ma Sinu blogi nii andunult loen ja millest Sa siis kirjutad, ning kui vastan, et tavalisest elust (lastest, Humana ostudest, koristamisest…), siis tundub ju pealiskaudsel hinnangul igav, aga minu jaoks superpõnev! Just selline blogi, mida naudinguga loen. Esimest korda kommenteerin kusjuures, kuigi loen juba aastaid ja Sulle eraldi olen kirjutanud ka 🙂