November 2015

Rõõm ongi pisiasjades

rutiinSee plakat on täpselt minu elu 🙂 Kui on AINULT rutiin, siis läheb igavaks. Kui on AINULT seiklused, siis läheb kurnavaks. Kui mõlemaid on õiges doosis, siis on elu mõnus.

Hetkel on rutiini pool kahtlemata ülekaalus ja ma täiega naudin seda.

Mõtlesin eile koristades, millist naudingut ja rõõmu pakub mulle see, kui igal asjal on oma kindel koht. See on minu jaoks ainuvõimalik eksisteerimise viis – ma pean une pealt teadma, kuhu mida panna, siis ma koristangi põhimõtteliselt automaatpiloodil ja kodu on kogu aeg korras. Korraarmastajate puhul ei ole selline korra hoidmine kusjuures üldse pingust nõudev… Küll aga siis, kui üks perekonnast on korraarmastaja ja ülejäänud kolm pigem “kukub käest ja jääb sinna igaveseks” tüüpi 🙂 Aga noh, samas – see on minu tugevus. Me oleme meeskond, igaühel on oma tugevused ja nõrkused. Ongi hea, et mina võin rahus koristada ja söögi tegemise Abikaasa õlule lükata, eks 🙂 Kui me oleks mõlemad korrafriigid, kellele ei meeldiks süüa teha, oleks kodune elu ilmselt tunduvalt ebameeldivam.

Ühesõnaga, läks jälle pikaks mulaks, ma olen noidsamu mõtteid siia korduvalt varemgi kirja pannud. Aga lihtsalt – tänane hommik oli puhas nauding rutiinist.

Ärkasin, ajasin lapsed üles, pesin koos nendega hambad ja silmad puhtaks. Kuni nad hommikumultikat vaatasid, kulgesin rahulikult mööda kodu ringi ja koristasin. Uniselt ja automaatpiloodil 🙂 Kodu polnud üldse sassis, nii ongi koristamine kõige mõnusam. Lastetoas tegin voodid ära, köögis tühjendasin nõuderesti, pesin ära paar üksikut eilsest jäänud nõud, panin eile küpsetatud leivad kappi, vannitoast viisin ära pesukausi, mis on tegelikult musta pesu hoidmiseks, aga sai eilsel mahlateol kasutatud, elutoas lappisin resti pealt kuiva pesu kokku ja panin kappi…

Panin lastele õueriided valmis – see on mul üks noist harjumustest, et hommikud oleks sujuvamad. Meil on ju praegu see tobe variant, et esikut pole, välisuks tuleb otse kööki, ukse juures mahub hoidma vaid jalatseid ja paari meie jopet. Laste nagi ja mütsiriiul on hoopis koridoris. Nii et mul on kombeks sel ajal, kui nad multikat vaatavad, kõik vajalikud õueriided neile kööki ukse juurde valmis panna. Kui joped-kindad-mütsid-sallid-kiivrid on seal üheskoos, kindlustab see kiire kodust välja saamise.

Kui multikas läbi sai, panin ennast samal ajal kiirelt riidesse, kui lapsed õueriideid selga panid. Lusikatäis “karumett” (mesi lisanditega – hetkel õietolm, tulevikus suir) ja minek. Väljas oli eelmise nädalaga võrreldes meeldivalt soe. Viisin lapsed lasteaeda, sõitsin koju tagasi.

Abikaasa pidi täna eriti varakult ära minema, nii et olin üksi. Tegin kohvi ja võileivad, nautisin söömist ja hommikust blogiringi. Praegu on kõht täis ja meel hea – jõudsin isegi blogi kirjutada. Nüüd pesen nõud ära, panen riidesse ja lähen tööle.

Ja nii vähe ongi õnneks vaja! Täpset teadmist, kuidas kõik kulgeb, kuhu miski käib. Teadmist, et see on paigas ja et see meeldib mulle. Rutiin on nauding.

Mis siis, et magamistoas on segadust rohkem, kui mulle meeldiks. Kõike korraga lihtsalt ei jõua ja nädalavahetus möödus köögikappide koristamise ning põrandapesemise tähe all. Küllap ma leian koha ka kõigile neile asjadele, mis praegu mööda magamistuba kuhjuvad… Mitte et nüüd NII meeletu segadus oleks, aga kummutipealne kipub alati olema nende asjade kogunemiskoht, millel pole OMA kohta, samuti on põrandal suur kast lasteriietega, mis vajavad ära paigutamist, öökapipealsed vajaks kerget üle käimist, kõik kapid on nagunii pigem sassis… Iga asi omal ajal. Rõõmustan selle üle, et ülejäänud ruumid on korras ja kuni magamistoas voodi tehtud on, annab seegi näilisele korrale palju juurde 🙂

Nojah, kui ma nüüd seda segadust pildistada üritasin, siis ega väga sassis tõesti ei paista… Aga see on see teadmine, et põrandal ei peaks midagi olema ja kummuti peal samuti mitte. Ja see teadmine, mis on kapiuste taga. Mitte et ma neid kappe meelega segi pööraks, aga see on see häda, kui on liiga vähe panipaiku ja liiga palju asju. Katsud küll korralikult panna, aga pole piisavalt ruumi ja oma kohti ja süsteemi, nii asjad jälle kuhjuvad. Järeldus: asjadest tuleb vabaneda! Tegelikult on päris mitmes kohas sellised asjad, mis ootavadki ära andmist, lihtsalt mul pole olnud aega sellega tegeleda…

2015-11-02 09.46.09

Rõõm ongi pisiasjades Read More »

Jälle üks nädalavahetus möödas

Ma ikka vahel mõtlen siia kirjutama tulles – ei tea, kas see on ikka normaalne, et elu ongi selline…? Et nädala sees on töö-kodu-lapsed ning nädalavahetuse tipphetk on see, kui saab üksinda rahulikult koristada? 😛

Eks ma põhimõtteliselt muidugi tahaks rohkem väljas käia ja rohkem reisida ja rohkem sõpru näha… Aga kui parasjagu ei saa, siis on targem kodus olla. Ja mulle tõesti väga meeldib kodus ka olla! Ja mulle tõesti valmistabki suurt rõõmu see, kui Abikaasa võtab lapsed ja läheb kuskile, sest siis keegi ei sega mind ja ma saan rahus koristada 😀 Ja siis sellest blogis kirjutada. Ja ma endiselt siiralt imestan, miks keegi seda üheülbalist juttu üldse lugeda viitsib.

Kui nädalavahetusele on miskit plaanitud, siis hea meelega osalen selles – olgu see siis mõni üritus, sünnipäev, külaskäik… Aga kui plaane pole, siis ma neid reeglina ka ei tee. Siis lihtsalt lähen vooluga kaasa. Pigem on jah Abikaasa see, kes läheb õele külla kaarte mängima. Või siis näiteks täna käis teist korda õunamahla tegemas. Ja mina jäin jälle koju, sest noh, koristada oli vaja 😀

Eile polnud mul koristusrindel mingeid konkreetseid plaane. Ainus kindel asi oli see, et nädalavahetusel on vaja põrandad ära pesta – Plika sünnipäev ju tulemas, mis eeldab, et elamine on puhas ja korras. Eile aga teatud põhjustel põrandaid pesta ei saanud. Üldse polnud tegelikult koristamise tuju – istusin ja mõtlesin, mida teha. Sest logelemise tuju nagu ka polnud – poleks seda rahus teha saanud, nii palju tegemata asju oli igal pool.

Lõpuks otsustasin köögikapid korda teha. Alustasin sellega siis, kui panipaika koristasin – tol korral sai köögikappidest asju eest ära. Nüüd tõstsin kõik tühjaks, puhastasin, sättisin tagasi. Küürisin kapiuksi ja külgi… Nüüd on mõnus ja korras.

Abikaasal möödus eilne päev auto puhastamise tähe all. Ta oli seda ka juba tükk aega plaaninud, eile siis võttis kätte ja tegi ära. Ma pole autosse vaadanudki, kui puhas nüüd siis seest on 😛

Pesu pesin muidugi ka, nii eile kui täna. Ja mitu masinatäit ootab veel pesemist, oh õnne ja rõõmu…

Täna läksid teised õunamahla tegema. Mina koristasin kõigepealt lastetuba ja võtsin siis põrandad ette. Selleks, et igalt poolt asjad ära tõsta, kõik põrandad ära pühkida ja siis veel pesta, läheb mul oma kaks tundi kindlasti, pigem isegi rohkem. Lihtsalt asju eest ära tõstes jääb alati midagi veel silma, mida tuleks koristada… Ja nii see kõik venib.

Aga kui siis kõik põrandad olid puhtad ja kõik voodipesud vahetatud, oli õige mõnus ise ka duši alla minna ja pärast puhtust nautida.

Just siis, kui ma dušil vee kinni keerasin, jõudis pere koju. Abikaasa tegi süüa, mina lastele vanni… Nüüd lapsed magavad, pliidil on järjekordne 30+ liitrit õunamahla kuumenemas ja – väga oluline! – ahjus küpseb LEIB!

Mul on leiva küpsetamisse õige pikk vahe jäänud, aga nüüd korraga otsustasin, et aitab poeleivast. Lasin Abikaasal Taluturult järjekordse juuretise tuua ja panin täna hommikul taigna hapnema. Ehk on mul seekord mõistust juuretis sügavkülmutada, kui enam küpsetada ei viitsi, see kogu aeg uue ostmine läheb kulukaks 😛

Mõnel on “septembris ei joo”, mul on “novembris poest leiba ei osta”. Noh, ma muidugi ei piirdu novembriga, kavatsus on ikka vähemalt aprillini küpsetada. Kui ilmad soojaks lähevad, siis enam ei viitsi. Vahel lihtsalt ei viitsi, aga noh, juuretis õnneks väga kiirelt ei sure. Peaasi, et kuu aega vahet ei jää…

Puuviljaleiba veel seekord ei teinud, sest polnud midagi sisse panna. Pean muretsema rosinaid ja ploome… Ja seemneid leiva sisse ka. Õnneks on kohe-kohe palgapäev, siis saab varuda.

All in all, jälle üks vägagi rahuldustpakkuv ja koristamist täis nädalavahetus. Kui ainult suudaks söögi tegemisega natuke varem pihta hakata, sellega läks mõlemal päeval kehvasti. Nädalavahetustel sööme hommikust hilja – pigem on tegu brunchi laadse einega ja lõuna jääb seega vahele, aga kui õhtusöök liiga hilja peale jääb, on kuri karjas. Kui ma olen terve päeva usinalt koristanud (mille ajal ei tule söömine meeldegi) ja sellest väsinud ja äkki avastan, et kõht on jube tühi, on iga pisimgi liigne heli või tüli minu jaoks liig. Siis on üsna plahvatusohtlik seis 🙂 Aga noh… See on arenemise koht.

Me kogu aeg mõtleme, et peaks tegema nädala menüü, aga MITTE KUNAGI ei jõua tegudeni, sest kumbki meist ei viitsi netis tuhlata ja retsepte otsida. Nüüd tuli see teema mul vähemalt õigel ajal meelde, praegu on ju uue kuu algus. Kui Erik Orgu toitumiskava igal pool blogides jutuks oli, siis oli kuu keskpaik ja meil söögiraha juba nii vähe, et poleks ilmselt nagunii saanud tema menüü järgi süüa teha. Aga mõtlesin juba siis, et kui need retseptid on tõesti üldiselt rahakotisõbralike koostisosadega ja lisaks saab neid vajadusel kohendada, ühe koostisosa teise vastu vahetada, siis peaks see meile hästi sobima. Kaalu kaotada ma ei taha, samas Abikaasa võiks seda teha. Peamine on aga see, et keegi teeks meie eest ära mitmekülgse ja tasakaalustatud menüü 😀 Ühesõnaga tundub, et proovime ka, peab lähipäevil liituma ja palgapäeval varusid soetama minema. Aga seal on vist korraga ainult nädala menüü näha? See on jama natuke, mulle meeldib toitu kuuks ajaks ette varuda. See tähendab siis, kauasäilivat kraami. Samas noh, eks ma võin ikka osta oma tavapärased asjad ära ja eks siis ülejäänu tuleb jooksvalt…

Ma kahtlustan küll, et galette me hommikusöögiks sööma ei hakka – tatra ja riisi omad ei maitse, maisi omad on küll maitsvad, aga ausalt, ma eelistan enda küpsetatud leiba. Aga ehk saab uusi ideid, mida leiva peale panna… Ja noh, õhtusöögid on ikkagi peamine, milleks on vaja inspiratsiooni. Seda sealt peaks saama.

Kes on Orgu retseptide järgi kokanud – kuidas rahul olete?

Jälle üks nädalavahetus möödas Read More »

Kui tihti teie oma rätikuid vahetate?

Ma tunnistan täitsa ausalt, et mul lihtsalt ei tule meelde rätikute piisavalt tihe vahetamine – olgu tegu siis köögi või vannitoa rätikutega. Kui ma igal nädalavahetusel uued panen, siis on juba hästi… Ehkki ma ju tean, et võiks/peaks tihemini.

Huvi pärast googeldasin. Kõige esimese artikli põhjal tundus olevat ime, et me üldse veel elus ja terved oleme 😀 Teine artikkel õnneks lükkas esimeses toodud väited ümber ja oli väheke mõistlikum.

Aga rätikute jagamine on meie peres täiesti aktuaalne. Suured froteerätid pärast duši all/vannis käimist kuivatamiseks on otse loomulikult igaühel eraldi. Samas käte kuivatamiseks on vannitoas meil Abikaasaga (ja kõigile teistele täiskasvanud külalistele, kes seal käsi pesema juhtuvad) üks rätik, lastel teine. Ma võin ju lastele eraldi rätikud panna, aga nad nagunii kuivatavad esimesse ettejuhtuvasse 😀

Ilmselt oleme me perekond maailma suurimad räpakotid, aga meil pole ka mingit regulaarset näo pesemise harjumust. Hommikuti silmi paremal juhul pesen, vahel hõõrun need niisama puhtaks. Lastesse üritan muidugi silmade pesemise kommet ühes hambapesuga juurutada. Lapsed pesevad suud enamasti pärast sööki ja kuivatavad samasse rätikusse, kuhu käsigi. Kuna ma ei meigi, siis ma lihtsalt ei viitsi igal õhtul nägu puhastada – mis siis, et räägitakse ja on täitsa loogiline, et nägu on alati paljas ja seega mustem kui ülejäänud kehaosad, mis riiete all peidus. Pesen nägu duši all käies. Siiani elan. Abikaasaga on sama lugu. Duši all käin ka külmal perioodil enamasti vaid korra nädalas (kuna ma eriti ei higista, võin seda endale lubada) ja tihemini pesu vajavate kehaosade puhul eelistan lokaalset pesu vastavalt vajadusele.

Nõud kuivavad meil restil, nõuderätikut kasutan pigem harva – näiteks mõne suurema asja kuivatamiseks, kui rest on liiga täis või siis puuviljade kuivatamiseks pärast pesemist. Köögi kätekuivatusrätik saab ilmselt kõige rohkem vatti.

(Kusjuures, mis värk on, MIKS mõned kasutavad köögis käte kuivatamiseks õhukest nõuderätti? Minu jaoks on iseenesestmõistetav ja ühene, et õhuke on nõude jaoks, froteerätik käte jaoks…)

Ma pesen rätikuid ja voodipesu 60 kraadiga. Heledad eraldi, tumedad eraldi, rohkem värvide järgi ei sordi. Ostsin just üle aastate pesuloputusvahendi – et äkki jäävad siis froteerätikud pehmemad. Ja see uus voodipesu, mis ma Jyskist ostsin. Täna just esimest korda kasutasin, eks näis, kui kuivad on.

Samas ma lugesin tollest artiklist, et pesupehmendaja aitab hoopis jamal rätikusse kinnistuda ja selle asemel võiks äädikat kasutada… No võta siis kinni, kus see tõde on 🙂 Nüüd tuleb tegelikult meelde küll, et äädikas vist pesuloputusvahendiks kõlbab, see oli vahepeal täitsa ununenud. Ja lõhnade eemaldamise funktsioon on froteerätikute puhul ilmselt igati omal kohal…

Millised harjumused teil on?

Kui tihti teie oma rätikuid vahetate? Read More »