2015

Lastest, koristamisest ja mõistuse säilitamisest

Mõni aeg tagasi ringles FB-s selline pildike:

Pick Two

Kõik emad ilmselt muigasid seda vaadates ja noogutasid, nii minagi.

Aga…

Ma PEAN aeg-ajalt elamise korda saama, muidu ma kaotan tõesti mõistuse – olgu lapsed või mitte.

Kord on muidugi ka suhteline mõiste 😛 Ma ei pea siin isegi silmas mingit suurpuhastust. Aga näiteks nädalavahetusel oli Abikaasa ära, lapsed mängisid õues, mina olin end blogisse kaotanud… Ei jõudnud selle aja jooksul isegi poodi, koristamisest ja söögi tegemisest ärme parem räägigi. Sõime võileibu ja pelmeene, lapsed ei tahtnud ka eriti midagi, sest sõbrad mänguväljakul ostsid igasugu kräppi ja pakkusid lahkelt ka neile – ma noil puhkudel ei keela kunagi, ega ma õel ema pole. Ainult nii õel, et OMA raha selle kräpi peale ei kuluta…

Igatahes tagasi teemasse – nädalavahetuse tagajärjel oli kodu võrdlemisi sassis. Täna olin sunnitud kõigele lisaks pool päeva tööd tegema, sest on asju, mis on puhkusest hoolimata vaja ära teha. Ja kui ma siis ükskord tööga ühele poole sain, siis oli lõpuks ometi aega hinge tõmmata ja KORISTADA.

Nüüd on kõik asjad omal kohal, kõik põrandad pühitud, vannituba puhtaks küüritud. No ja lihtsalt võrratult hea on olla. Ma tean küll, et homme keeravad lapsed kõik jälle segi ja elamine on õige pea taas liiva täis, aga vähemalt praegu on see üürike õnnis hetk – vaikus, rahu, kord. Ma nii väga vajan seda. Kui kodu on korras, on mul lihtsalt poole parem tuju.

Nii et jah… Lapsed tekitavad küll segadust, aga lugedes teiste blogisid, ohkan rahulolevalt, kuna nad on väljas selles vanusest, kus kõik asjad valimatult laiali loobitakse… Ja koduloomad? Mitte meile, aitäh 😀 Mitte nii kaua, kuni keegi teine nende eest täie vastutuse enda peale võtab. Kui meie elamises veel mõni karvik ka oleks, siis ma küll kaotaks ilmselt mõistuse. Väikeseid lapsi ja loomi jaksab ühel ajal pidada vaid korra suhtes väga ükskõikne inimene või siis vastupidiselt – üks VÄGA usin koristaja. Ma pole kumbagi. Ma olen laisk, kellele meeldib kord 🙂

Ise ka ei usu…

Kas teate, kuidas ma olen AASTAID plaaninud seda ülemist teemade riba oma blogile, mis nüüd lõpuks olemas on? Täna õhtul lihtsalt istusin maha ja tegin ära 🙂 Mitte et need jaotused nüüd 100% loogilised oleks, eriti just isiklik/minevik/muu all… Aga enam-vähem! Ja kõik on olemas! Ja isegi jutukese enda kohta kirjutasin! Ja vahetasin esilehe pildi ära! Ma olen enda üle nii uhke 😀

Avastasin seadeid näppides, et ka minu lehel on võimalik valida responsive kujundus ehk teoreetiliselt peaks leht sel puhul oma laiust vastavalt erinevatele ekraanidele automaatselt ise kohandama. Selle peale kurtsid Nokia omanikud, et enam ei kannata blogi üldse telefonist lugeda. Muutsin siis tagasi vanamoodi. Sest tegelikult ei ole ju üldse keeruline veidi sisse-välja scrollida, et kogu tekst ekraanile mahuks. Või on mõnel telefonist lugejal midagi kurta?

Kuidas lehe üldise laadimisega lood on? Kas ma peaksin jätma ühele lehele veel vähem postitusi, et laeks kiiremini? Praegu on 10, aga ma võin panna sinna ükskõik mis arvu… Näiteks viis postitust korraga. Ega muud polegi midagi, kui et järjest lugedes tuleb siis tihemini lehe “keeramiseks” klikkida. Kui palju neid järjest lugejaid aga ikka on?

Ühesõnaga kui te leiate, et midagi võiks olla teisiti, siis andke teada 🙂

Ahhaa, üks jama on ka – otsingu kast mingil põhjusel ei tööta. Varem töötas probleemideta, aga millalgi viimaste nädalate jooksul avastasin, et enam ei toimi. Väga nõme! Googeldasin muidugi ka ja mingeid lihtsaid lahendusi ei leidnud – kõik paistsid eeldavat koodi näppimist, aga sellega on mul veidi kehvasti. Eks pean miski hetk ikkagi vaikselt katsetama, sest otsing on vaja jälle tööle saada – ja mida kiiremini, seda parem. Kui kellelgi on sel teemal mingeid kasulikke teadmisi, antagu lahkesti teada.

Ja saingi valmis!

Neli päeva, peaaegu viissada privaatset postitust… Just tegin viimase avalikuks.

Küll on hea, et blogiga tegelemise vaim tuli peale just puhkuse ajal. Küll on hea, et Abikaasa nädalavahetuseks maale läks ja lapsed viimasest kahest päevast suurema osa mänguväljakul veetnud on, nii et ma olen saanud süümepiinadeta arvutis istuda 😀

Peaksin nüüd sama soojaga kõik nood järge ootavad fotod ka ära sorteerima ja üles panema. Ja blogikujunduse korda näppima. Ja enda kohta mingisuguse jutukese kirjutama. Aga kahtlustan, et seda kõike ma ainsa alles jäänud puhkusenädalaga ei jõua.

Vahet pole, suur töö on ikkagi tehtud. Ma olen jube rahul. Peaaegu 11 aastat blogimist – 3878 postitust ja 10 877 kommentaari – on nüüd kõik jälle nähtaval. Kolisin Bloggerist oma serverisse kevadel 2012 – seega kõigest kolm aastat läkski 😀

Näppisin üks õhtu blogi kujunduses igasugu seadeid, aga ei jõudnud rahuldavate tulemusteni. Selleks on vaja tuju ja aega ja kannatlikkust. Kategooriad peaks ka korra üle vaatama, sealt saan mõned vist ära kustutada. Mm, kui tore on vahelduseks blogiga tegeleda. Puhkus ruulib.

Vanu aegu meenutades

Sain eile hommikul Liivi blogi lugedes innustust avalikustada viimast otsa vanu blogipostitusi, mis juba aastaid üle vaatamist ootavad. Neid oli ligi 500 ja kahe päevaga olen pea pool neist üle lugenud ning avalikuks teinud.

Praeguseks on alles täpselt 300 privaatset postitust – ajaliselt veebruari algus 2007 ja varasemad. Neist esimesed 50 on muidugi üsna igavad, sealt edasi hakkasin kirjutama selles stiilis, mis mind omal ajal blogijate seas tuntuks tegi. Otseselt kuulsaks pole ma ennast selles ringkonnas kunagi pidanud, aga toona oli blogimaailm tõesti pigem väike ja mingite parameetrite järgi mind siis ilmselt teati.

Loodan, et mul jagub nüüd seda indu viimasest koera sabast ka üle saada, et kogu minevik oleks jälle avalik. Ega ei tea, kes nii vanu asju peaks üldse lugema viitsida, aga vähemalt on see võimalus siis olemas. Mulle meeldib olla elav näide sellest, kuidas üks inimene kümne aastaga muutunud on – kuidas üks üsna rahulik ja ontlik rohelise mõtteviisiga pereema võib olla parajalt vabameelse ja metsiku minevikuga 🙂

Tõeliselt nostalgiline on seda eluperioodi meenutada. Muuhulgas olen terve õhtu kuulanud tolle aja lemmikmuusikat – Ultramelanhooli ja muud. Mõnus!

Puhkus on alanud!

Mitte et mul oleks teile miskit asjalikku öelda, aga kuna ma unustasin äratuse maha võtta ja tänu sellele läks kell pool kaheksa uni ära, ülejäänud perekond alles magab, raamat sai eile läbi ja uut pole alustanud… Siis vaatasin oma fotokausta läbi ja mõtlesin, et kirjutan natuke.

Nädal tagasi käisin Humanas. Juba tükk aega isutas, aga tööl oli kogu aeg nii kiire, et üldse ei jõudnud. Siis ka lõpuks siunasin ennast, et oli mul vaja uue kauba ajal minna, raha vähe ja hinnad kallid. Tahtsin osta nelja asja, panin lõpuks kaks tagasi. Oskan endaga väidelda küll 🙂 Teised kaks olid oma olemuselt pigem sarnased olemasolevatele, seega polnud nii vajalikud. Kui peaks veel viimasel nädalal alles olema, siis ostan ilmselt ära, aga kummagi eest ca €5 maksta ei olnud mõtet.

Teised kaks pluusi seevastu on superluks. Täpselt minu maitse 🙂 Maksin nende eest kokku veidi alla €9. Taolist lillat värvi mul on üks pluus, mida olen palju kandnud ja kogu aeg mõelnud, et liiga lahtise kaelusega, tahaks midagi muud. Nüüd siis sain.

2015-07-26 18.24.47

2015-07-26 18.28.09

Pean tunnistama, et seljas näevad mõlemad tunduvalt paremad välja kui puu peal, aga OOTD postitusi te siit ilmselt leidma ei hakka. Iseenesest oleks täitsa fun teha moepostitusi stiilis “pluus ja seelik Humana, €1.50, kingad Walking, €10.50”. Mingi edevus minus ju on, olen alati suurima heameelega valmis propageerima taaskasutust ja oma välimusele vähem raha kulutamist. Kui mul oleks pidevalt läheduses mõni sõbranna, kellele meeldiks mind pildistada, siis ma iseenesest võiks seda ka teha, kuna ma olen aga vilets poseerija ja samas endast tehtud fotode suhtes väga nõudlik, st sobiva foto saamine võtaks ilmselt aega, siis Abikaasat ma küll igal hommikul selle sooviga tüütama ei hakka ja selfie stiilis ei suudaks ma samuti sellist asja never ever teha. Ma tean küll, et ära kunagi ütle iial, aga MIKS ma peaks ennast ISE pildistama 😀 St ma võin pildistada neid kehaosi, mida ma paindun pildistama tavalise kaameraga, aga selfiekaamera või enda peeglist pildistamise juurest jookseb minu jaoks piir – olen mõlemat korra blogi jaoks teinud ja tundsin ennast idioodina. Korrata võimalusel ei kavatse 😀

Mul oli aus kavatsus siinkohal “moeteema” lõpetada ja liikuda edasi igapäevaelu juurde, aga kuna järgmised pildid on reede õhtust ja tuli meelde, et reedel tähistasin tööpäeva lõppu (loe: puhkuse algust) ning puhkuseraha laekumist väikese poodlemisega, siis tundus kohane ka see siia vahele susata. Mul polnud isegi plaanis niivõrd midagi osta, kuivõrd lihtsalt ringi vaadata, aga ostudeta muidugi ei pääsenud.

Jyskist ostsin voodipesu. Meil on veebruari lõpust (loe: tulumaksutagastusest) saati tervel perel bambusest tekid-padjad ja padjad on jaburas mõõdus 50×70. Eks pressib tavalise 50×60 padjapüüri sisse ka, aga tahaks ju ikka, et mahuks lahedamalt. Pigem eelistan UK voodipesu, kus padjapüüri laius on 50×80, aga neist on praeguseks alles vaid üks komplekt, mis on ka üsna oma aja ära elanud. Jysk on ainus, mis müüb mulle täpselt vajalikus mõõdus voodipesu (tekk on 200×200), aga siiani ei olnud ma sealt mingil põhjusel midagi ostnud. Ma olen oma voodipesu välimuse suhtes väga pirtsakas ja ei olnud ühtki nii ilusat, mille eest oleksin olnud nõus €30 välja käima. Nüüd leidsin ühe neutraalse ja piisavalt kena komplekti €19.99 eest, selle summa olin nõus maksma. Hiljem tuli meelde, et kangapoodides on ju praegu meeletud allahindlused, pidin ju hoopis sealt vaatama, Annika lubas õmblemisega aidata… Noh, kuna see ainus UK komplekt on nagunii juba kergelt topiline, siis võin kangaid vaadata ikka 😛

Riidepoodidesse ma reedel ei jõudnudki. Kuna enamiku vajalikest riietest leian Humanast, siis pole riided uuena lihtsalt väga ahvatlevad – vahel ikka ostan, aga siis pigem selliseid asju, mida Humanast ei saa. Seekord tegin tiiru vaid kingapoodides, need on mu nõrkuseks. Leidsin mitu paari värvilisi balerinasid, mida oleks osta tahtnud (st olid parajad ja ilusad ja minu numbrit oli ka), aga ei raatsinud, sest mul on põhimõte värvilistele/kirjudele kingadele, mida ma igapäevaselt kandma ei hakka, pigem vähem kulutada. €10-15 on ok, €20-25 (praegused hinnad) põlgasin kalliks. Oleneb muidugi ka värvist ja materjalist, aga nood kaks paari olid just sellised vahelduse mõttes ja mitte eriti tihti kandmiseks. Kui kunagi veel alla hinnatakse ja mu numbrit siis alles on (mis on enam kui kahtlane), võin uuesti ostmist kaaluda 🙂

Aga tegelikult ma ikkagi ostsin jalatseid ja suisa kaks paari, nii et pidin nüüd hommikul enne kella üheksat neid õue pildistama minema 😛 Jyskist €3.99 eest mustad plätud, mida on hea aeda minemiseks jalga lükata. Selleks puhuks on vaja midagi võimalikult mugavat ja mustust mitte kartvat. Crocsid on jubeda välimusega, aga need plätud näevad üsna neutraalsed välja. Muidugi avastasin kodus, et universaalsuurus 40/41, mis poes jalga proovides paras tundus, on ikkagi tsipa lühike. Noh, aias vist keegi väga ei vaata 😀 Ja teiseks leidsin NS kingast ühed imenunnud kirjud balerinad täpselt nois toonides, mida ma kannan. Kui teised tolle firma 41-d olid mulle väikesed, siis need olid nii pehmest tekstiilist, et olid lihtsalt väga ümber, aga ei pigistanud. Käisin nendega samal õhtul pikal jalutuskäigul – hõõruma ei hakanud, aga oluliselt laiemaks ka ei veninud. No vaatab, ehk ajaga ikka venivad, oleks mõnusam. Maksid €10.77. See on ok 🙂

2015-07-27 08.38.46

Ülalmainitud jalutuskäik toimus täiesti plaanimatult. Kell oli pool kaheksa,  mõtlesime, mis teha… Läksime jalutama 😀 Oli külmem, kui arvasin – läksin tänavanurgalt koju tagasi, et retuusid teksade vastu vahetada ja jaki alla kampsun panna. Jõudsin lõpuks ometi terviserajale, mis on juba mitu aastat vana – panin hiljuti üles ema tehtud fotosid lastest sealsetel mänguväljakutel. Nüüd siis sain ise teha.

2015-07-24 21.01.54

2015-07-24 21.03.46

“Lapsed, ärge ronige katusele!”
“Miks?”
“Sest katus pole ronimiseks mõeldud!”
“Aga miks vanaema siis lubas?”
“…”

2015-07-24 21.16.20

2015-07-24 21.16.33

Jalutuskäik lõppeski ema juures, kus me ta paljaks sõime, telekat vaatasime ja lõpuks ta auto ära ajasime, sest kell pool üksteist õhtul ei viitsinud keegi enam jalutada 😀

Laupäev oli sihuke päev, kus kõik läks nihu ja kõigil olid närvid krussis. Asi lõppes sellega, et saatsin lapsed õhtul ema poole ööseks. Pühapäevaks olime õnneks rahunenud.

Eile käisime Abikaasa õe pool teise õe lapse sünnipäeva pidamas. Veetsime lõbusa päeva, ühtki pilti teha ei viitsinud – kui hästi läheb, skoorin kunagi ämmalt. Esimene autotäis rahvast, kes kaarte mängida ei soovinud, lahkus varem – Poiss jäi Abikaasaga sinna, meie tulime Plikaga koju ja toimetasime kahekesi.

Kuna mul oli juba varasemast idee paluda Plikal oma mänguköök korda teha, kuna seal oli kõik ajaga tolmuseks ja kohati suisa kleepuvaks muutunud, siis pakkusin talle selle nüüd välja. Plika kihutas oma tuppa, pani põlle ette, tassis kõik nõud kööki, pesi ja kuivatas, terve Ikea köögi puhastas niiske lapiga korralikult seest ja väljast ära. Mina ainult vaatasin pealt ja rõõmustasin 😀 No ok, ja koristasin samal ajal nende mänguasjakasti.

2015-07-26 20.58.14

2015-07-26 20.58.42

Sel nädalal on meil ühine puhkus, mille plaanime veeta lastekeskselt – teha eelkõige seda, mida nemad soovivad (näiteks rohkelt erinevaid mänguväljakuid külastada), teha koduseid toimetusi minimaalselt ja võimalusel koos nendega (näiteks süüa) – eesmärgiga nad õhtuks nii korralikult ära väsitada, et saaks siis rahulikult kahekesi aega veeta. No ja ema juurde saadame nad millalgi ka veel.

Täna on plaanis minna Maximast lastele uusi suvemütse valima, Plikale H&M-ist Elsa ja Annaga juukseharja ostma, raamatukokku ja kangapoodi… No ja äkki õnnestub mul mõnda teise ringi poodi ka sisse kiigata, kui ülejäänud perekond on nõus seni mõnel läheduses asuval mänguväljakul hängima.

Lapsed ärkasid vahepeal üles ja ei tulnudki tavapäraselt multikaid nõudma, vaid käisid köögis präänikut söömas ning läksid siis oma tuppa mängima. Oleme lasknud neil puhkuse ajal kõik hommikud paar tundi multikaid passida, et isu täis saaks – nädalaga sai vist piisavalt, vähemalt korrakski. Ja mängud on muidugi kõik värskelt kraamitud mänguköögis. Nunnu.

Scroll to Top