Sügisene vaikelu

Kümme päeva jälle viimasest blogipostitusest möödas… Ja millest ma siis kirjutama tulen? Ikka täiesti harilikul teemal – kui palju ma nädalavahetusel koristada jõudsin 🙂 Eelmine samateemaline postitus oligi kuu aega tagasi, paras aeg meelde tuletada, kui tubli ma ikka olen.

(See oli nüüd peen iroonia, kui keegi aru ei saanud.)

Kevad ja suvi olid äärmiselt emotsionaalsed ja ebastabiilsed, ilmselt kõige hullumeelsem aeg viimase seitsme aasta jooksul. Nüüd otsin tikutulega stabiilsust taga, tundub, et natukene juba isegi leian. Eks olud sunnivad…

Koolialguse paanika on muundunud teatud rutiiniks. Eks ole veel arenemisruumi, aga vaikselt-vaikselt… Sel teemal tahaks mingil hetkel eraldi postituse kirjutada, siin pikemalt ei hakka.

Kuna suvel on alati palju käimisi ja palju kulutamist, on harilik see, et võtan jupikaupa puhkust ja kulutan puhkuseraha kohe joonelt ära, järgmisel kuul päästab väiksema palga ikaldusest järgmine puhkuseraha, sügisel, kui puhkused läbi, tuleb aga kõik suvel kulutatu kokku hoida. Kui juhtub, et teispool saab lambist palka 100 euri vähem, kui eeldas (tööleping on paraku selline, mis seda seaduslikult võimaldab), on kohe eriti kehv. Kuna mu viimane puhkusejupp oli septembri alguses, on seda tunda veel ka oktoobris… Septembri teine pool möödus pidevalt arvutades, sest söögiraha oli päevas €5. Nüüd ootan “põnevusega” selle kuu Abikaasa palganumbrit – kas tuleb õige või jälle vähem… Ja kui vähem, siis tuleb kuu teine pool ilmselt täpselt samasugune kui septembris.

AGA – sel kuul maksime viimast korda autolaenu ja üht järelmaksu. Nüüdsest on vaba raha kuus ligi €300 rohkem. Muidugi on meil mugavalt tekkinud praeguseks perekonnale ka €600 jagu võlgu, nii et järgmised kaks kuud on “vaba raha” ära planeeritud. Leppisime kokku, et oleme aasta lõpuni kokkuhoidlikud ja maksame selle kindlasti ära, et saaks uut aastat kergemalt alustada.

Ühesõnaga jah. Suvi on läbi, raha ei ole = elame igavat kodust elu, eriti kuskil ei käi. Vähemalt planeerime, mida kõike järgmisel aastal teeme 🙂

Ja kodused nädalavahetused kuluvad ära – kui midagi teha pole, siis mis ma ikka muud teen, kui koristan.

Iga nädalalõpu lahutamatu osa on pesu pesemine, enamasti ka kiire vannitoa küürimine. Muu koristamine toimub vastavalt vajadusele ja viitsimisele – asju paneme ju nagunii igapäevaselt ära, kööki koristame ka kogu aeg.

Voodipesu katsun kahe nädala tagant vahetada – kuna mul on täpselt kaks komplekti ja üks meeldib palju rohkem, tähendab see reaalsuses, et hommikul pesen, päeval kuivatan, õhtul läheb sama peale tagasi. No ja pole harvad need korrad, kus kaks nädalat venib kolmeks, vahel isegi neljaks. Vaiksel sügisel seda muret õnneks pole, aega pesu pesta küll ja veel.

Põrandaid peseks ideaalis ka iga kahe nädala tagant (iga nädal ma seda ristiretke ette võtta ei viitsi) – noh, seekord jäi jälle kuu aega vahele… Ja korra kuus on minu kohta isegi hea saavutus. Arenemisruumi on 😛

Üldiselt on mu eesmärk teha nädalavahetustel ära midagi rohkemat, kui seda on tavapärane küürimine ja sättimine. Muidugi on lihtsalt sellest ka hea tunne, kui asjad saavad omale kohale, voodipesu vahetatud ja põrandad pestud, aga kui mingi erilisem asi tehtud saab, on rahulolu ka seda erilisem. Ja selliseid kohti ikka jagub, mis aja jooksul kipuvad sassi minema – sellest hoolimata, et ma üritan alati jooksvalt korda hoida, ka kapiuste taga. No ei õnnestu, vähemalt hetkel mitte, sest meil on panipaikadega täpselt nii, nagu on. Ruumi on vähe ja paigutus kohati ebapraktiline, sellevõrra kergemini kipuvad asjad ka kuhjuma.

Eelmisel nädalavahetusel sain korda oma “riidekapi”. Riideid hoian tegelikult kummutis ja puude peal, see riiulitega kapp on kõige muu jaoks. Ühel riiulil laste talvesaapad, teisel suvalised asjad, mis vaja “eest ära” panna, kolmandal minu hooajavälised riided, neljandal ja viiendal laste omad… Ühesõnaga oli kogunenud seda träni, mida sorteerida, laste suveriided olin järjest eest ära tõstnud, sai need läbi sorteeritud ja korralikumalt ära pandud.

Samuti tegin eelmisel nädalavahetusel korda koridorikapi ja mütsiriiuli, kuhu peale oli ka ajaga kogunenud kohutavas koguses “käest ära pandud” nodi. Suur rahulolu oli see kõik ära likvideerida.

Sel nädalavahetusel jõudsin nii pesu ja põrandaid pesta kui ka voodipesu vahetada, lisaks tegime korda eeskoja, panipaigad ja teise poole. Viimati tegin täpselt sedasama juuli keskel – lootusega, et hakkame teisel pool säästuremonti tegema. Nagu ma mingis varasemas postituses juba tõdesin – ei teinud midagi. Nädalavahetused lihtsalt kulusid käest ja… Nüüd näiteks pole enam tunnetki, et viitsiks, ehkki kes see keelab sügisel säästuremontida, eks, on ju ometi vaiksed kodused nädalavahetused… Aga enam pole selleks mingit tuju.

No igatahes, juulis koristasin kõik viimseni ära, jätsin Abikaasale remondi-, auto- ja arvutiasjad sorteerimiseks. Arvutikraami hunnik seisab siiamaani puutumatult, muud on vist enam-vähem ära pandud, aga nende kolme kuu jooksul kogunes harjumuspäraselt tasapisi jälle kraami, nii et lõpuks oli kogu teise poole põrand seda täis… See on nagu needus, ma ütlen. Kuna ülehomme on aga korstnapühkija tulemas, tuli talle ruumi teha, seega olime sunnitud ennast liigutama 😀

Ja ei läinudki väga kaua – kaks panipaika kolmest olid juulist kenasti korras, kolmanda koristasin üpris kiirelt, eeskoda nägi sassis välja, aga sai ka kiirelt korda, teisel pool tõstis Abikaasa veidi asju ümber ja oligi korras. Ja ongi tunne, et midagi olulist on jälle tehtud. Üksjagu asju sai ära visatud ka, hunnik on veel ootamas, tuleb vist üks prügimäe tiir teha.

Ja ära andmist ootavad asjad, muidugi, see igavene needus 🙂 Saan aeg-ajalt mingi jupi ära antud, aga mitte kunagi kõike, kogu aeg tuleb juurde ka. Eks katsun tegeleda.

Ma arvan, käivitame projekti “kodu jõuluks korda”. Ma olen seda varemgi üritanud – ja kahtlustan, et selles haledalt feilinud 😀 Aga seekord, tundub, võiks täitsa asja saada. Just sellepärast, et kõik, mis jääb väljaspoole “aktiivseid” eluruume (ehk noodsamad panipaigad, eeskoda ja teine pool), pole kunagi varem nii korras olnud. Ma juulis ju tõstsin KÕIK asjad panipaikadest ja teise poole nurkadest välja keskele kokku, paigutasin loogiliselt tagasi, viskasin palju ära… Seda polnud me kunagi enne teinud. St muidugi, kogu aeg olime midagi koristanud ja ära visanud, aga mitte nii, et maast laeni… Just nood panipaigad, seal oli kuni selle suveni veel riiulitel igasugu kräppi eelmise elaniku ajast – tuletan meelde, et oleme siin elanud üle viie aasta 🙂

Nii et – teine pool on korras, see oli kõige keerulisem. Nüüd on vaja kodu ka lõpuni korda saada – aga see on palju lihtsam, siin mingit suurt segadust ei teki, olen selleks liiga pedant. Tulebki veel mõned kapid ära korrastada ja väheke põhjalikum küürimine ette võtta ja… Jõuludeni on ju üle kahe kuu, aega maa ja ilm 😀