Rahulikud hommikud

Kui lapsed veel lasteaias käisid, olid hommikud rutiinsed ja sisse harjunud, probleeme oli väga harva. Tänu koolile on nüüd logistikat ja kohustusi rohkem – kas asjad on koos, hommikusöök… Ja Plika pole kunagi olnud usin ärkaja. Nii et liiga tihti on meie hommikud olnud sellised, kus Plika keeldub voodist välja tulemast, sest tal on uni ja külm, Poiss keeldub arvutit kinni panemast, ehkki tema hommikune pooltund on läbi, sest tahab lõpuni mängida mängu, mis kestab igavesti… Nii et meie Abikaasaga lihtsalt käime ja õiendame – tõuse üles, pane arvuti kinni, kas asjad on koos, tee kiiremini, muidu sa ei jõua süüa… Äärmiselt tüütu.

Oleme Abikaasaga iga kord tõdenud, et need on meie endi selgeks arutamata asjad, aga sellest tõdemusest reaalse arutamiseni ei jõudnud kuidagi. Nüüd nädalavahetusel jõudsime LÕPUKS OMETI nii kaugele, et rääkisime täpsemalt läbi – mis hommikuti valesti läheb, mida me üksteiselt ootame, kuidas asjad paremini sujuksid.

Abikaasa ja Poiss on hommikuinimesed ja ärkavad alati esimesena, minul ja Plikal on raskem, meile meeldib viimse hetkeni voodis uneleda, seega leppisime kokku, et:

• arvutile paneb Abikaasa hommikuti automaatse poole tunni pärast välja lülitumise, sel kombel ei ole vaja Poisiga vaielda (seda olen ma nõudnud juba nädala või kaks, parental control pmst)
• tegeleb hommikul omas tempos oma asjadega – kui vaja, teeb tule pliidi alla, vahel teeb veidi trenni, vahel käib duši all, vahel on veidi arvutis – nii, et ta jõuaks nendega ühele poole, et…
• valmistada ette hommikusöök, milleks peab kõik olema valmis 7.40 – lapsed söövad kumbki ühe võileiva, Plikale tuleb kooli võileib kaasa panna, Abikaasa ise võtab nendega koos kiire ampsu, sest läheb edasi otse tööle – ja 7.50 saavad lapsed hakata riidesse panema, et ära minna
• mina unelen Plikaga viimse hetkeni ja vastutan selle eest, et Plika oleks 7.40 laua taga söömiseks valmis, samuti Plikale õhtuti meelde tuletamise eest, et vaadaku koolikott üle ja pangu vajalikud asjad kokku, et see oleks hommikul “minekuvalmis” – hommikul pole enam kellelgi aega sellele mõelda ja korduvalt on olnud juhtumeid, kus Plika ei viitsi pärast trenni riideid vahetada ning avastab seega järgmise trenni ajal trenniriiete kotist retuuside ja sokkide asemel eelmise päeva sukkpüksid vms

Lühidalt kokku võetuna: üldine ülesannete jaotus oli meil hommikuti nagunii sama, lihtsalt virisevate lastega tegelemine ajas juhtme kokku ja mõlemal poolel oli tunne, et teine pool võiks rohkem panustada. Poisi virina elimineerisime, Plika võtsin enda hooleks, Abikaasa aga lubas, et ei jää oma asjadega liiga viimasele minutile.

Plika enda hooleks võtmine tähendas, et ma rääkisin temaga eile pikalt – küsisin, kas ma saan hommikul tema ärkamist kuidagi kergemaks teha, mille peale ta ei osanud midagi asjalikku välja pakkuda. Tõdesin, et sel juhul tuleb lihtsalt ikkagi ärgata ja mitte vinguda, mis siis, et on raske – sest see ei aita kuidagi ja teeb samas kõigi tuju kehvaks 😀 Nii et rääkisime läbi ja ta lubas – magab edaspidi pidžaamaga, et poleks nii külm, tuleb mulle hommikuti kaissu nagu tavaliselt, aga kui mu kolm kordusäratust on läbi, siis ei virise, läheb riidesse panema ja pesema.

Ja kujutate ette, SEE TOIMIS! Poisist ja arvutist ma ei tea midagi, ilmselt see ka toimis, sest mingit häda sealt täna ei kostnud. Aga Plika päriselt tõusiski kohe virinata voodist ja läks riidesse panema! Ja oli 7.37 köögilaua taga 😀 Ja nad sõid ja läksid välja ja keegi ei virisenud ega pahandanud kordagi 😀 Ok, Abikaasa tõstis häält, kui ülemeelikud lapsed söögilaua taga lollitasid, aga seda tuleb vahel ikka ette.

Kui ma seda postitust kirjutama hakkasin, oli mu algne kavatsus muidugi vaid paari sõnaga mainida, et hommik ometigi toimis, ning kirjutada pigem rõõmust, mis kaasneb võimalusega hommikul rahulikult üksi toimetada…

Kaheksaks olin ma ühesõnaga üksi ja koristasin suure rõõmuga veel tunnikese. Panin resti pealt pesu ära, tegin elutoa kirjutuslaua korda, samuti sättisin köögis ära kaks kappi, mida alles hiljuti koristasin. Kapiruumi on väga vähe ja asju palju, seega peab igal asjal olema oma kindel koht – kuna Abikaasa võtab sealt aga igapäevaselt söögitegemiseks asju ning neid tagasi pannes teatavasti minusugune pedant pole, tuleb kasuks, kui ma seal võimalikult tihti korra taastan, et ennetada kaost 😛

Üheksast sõin hommikust ja kirjutasin kõrvale blogi, nüüd on vaja veel üks asi ära teha, nii et tööle jõuan ilmselt alles 11 paiku… Kuidas ma jumaldan seda võimalust hommikul omas tempos toimetada, sest ma ei pea kuskile kella peale minema! Ideaalis jõuan tööle 9-10 vahel, aga nii hea on, kui ei PEA seda tegema. Kuna sattusin eile hilisõhtul töölainele, sai õige mitu tundi tööd tehtud, öösse välja… Võrratu on see, et saan teha tööd pühapäeva öösel ja esmaspäeva hommikul kodus koristada. Suisa imeline.