FB tuletas mulle täna meelde, et kümme aastat tagasi tegi Lepp minust selle pildi.
Too aasta oli ilmselt kõige hullumeelsem mu elus (vt ka kümme päeva hiljem kirjutatud postitust :P). Meenutades toonast perioodi ja vaadates tagasi viimasele poolele aastale, oskan ainult küsida: mis juhtub 2026? Ma ei tea, kas ma tahan teada.
Kümne aasta tagused sündmused päädisid Londonisse kolimisega ja kohtumisega Abikaasaga, pisut hiljem ootamatu rasedus ja kõik muud jutud.
Ootan huviga, kuidas praegune olukord laheneb. Nagu ma noil päevil endale pidevalt korrutan: ükskord vaatan ma sellele ajale tagasi heatahtliku sooja naeratusega ja saan aru, milleks seda kõike vaja oli. ÜKSKORD.
Aga see aeg pole veel kaugeltki käes.
Praegu on endiselt “elame üks päev korraga” faas. Stabiilsus tuleb vaikselt tagasi ja olukord tundub tasapisi normaliseeruvat, aga ma võin siiski tõdeda vaid üht: iga kord, kui tundub, et midagi hakkab selgeks saama, läheb veel segasemaks.
Noh, ühe asjaga saab ennast alati lohutada – vähemalt ei ole igav 😀